Eesti Kunstiakadeemia soome-ugri uurimisreisid läbi aastate

 "Eesti Kunstiakadeemia soome-ugri uurimisreisid läbi aastate" ülevaade.

allikas: http://www.suri.ee/hs/pollu.html

Eesti Kunstiakadeemias korraldati üliõpilastele alates 1978. aastast suviseid õppepraktikaid ekspeditsioonidena Vene Föderatsioonis elavate soome-ugri rahvaste juurde. Kokku toimus 20. uurimisreisi. Eesmärgiks oli joonistada ja mõõdistada soome-ugri rahvaste traditsioonilisi rahvarõivaid, tarbeesemeid ja ehitisi kohapeal, loomulikus etnilises keskkonnas.

Moodustati enamasti 15-st erineva eriala üliõpilasest koosnev töörühm. Enne teele asumist anti neile konsultatsioone paikkonna ajaloost, kultuurist ja loodusest. Matkapäevade kohta tehti ühisesse päevikusse kahe-kolme leheküljelisi sissekandeid. Ekspeditsioonidelt toodi igal aastal umbes 300 joonistust ja 450 diapositiivi või fotot, viimastel aastatel ka videosalvestusi. Väga tähtsaks peeti, et õpilased loeksid raamatukogudes antud teema kohast teaduslikku kirjandust ja kirjutavad lühiuurimuse.

Ekspeditsioonid toimusid järgmistesse paikadesse:

1978. a. Murmanski oblasti Lovozero rajoon – seal jäädvustati paberile koolasaamide ning eelmisel sajandil sinna elama tulnud komide ja neenetsite rahvarõivaid, tarbeesemeid, ehitisi jms. Külastati koolasaamide püha Seidjärve, mille ühele saarele olevat maetud selle piirkonna saamide viimane šamaan. Tagasiteel, Karjalas, Belomorski linna lähedal kopeeriti umbes 4500 aasta vanuseid Uus- ja Vana-Zalavruga ehk Valge mere kaljujooniseid. 

1979.a. Lääne-Siberi Jamali Neenetsi Autonoomne Ringkond - uuriti Šurõškarõ rajoonis elavate põhjahantide rahvarõivaid, jahi- ja kalapüügivahendeid, ehitisi, ornamente jm. Erilist tähelepanu pöörati hantide hulgas veel säilinud vanadele uskumustele ning nendega seotud kombetalitustele ja kultusehitistele (hauapealsed rajatised, hukkunute hingenukud, nende hoidmiseks ehitatud sammasaidad ning üks ohvrihiis). Toodi kaasa kasetohutükkidest kokkuõmmeldud püstkoja kate (säilitamiseks üle antud Eesti Rahva Muuseumile). Valmis õppeotstarbeline Lääne-Siberi õistaimede herbaarium.

1980.a. Udmurdi Vabariigi lõunaosa Bobja-Utša küla - seal olid tähelepanu keskmes vanad kanepised rõivad, põllutööriistad ja hooned. Haruldaseks osutus meile juhatatud telkimispaik – põlispuude ja veel praegugi puhtaveelise allikaga endine ohvrihiis. Huvitavateks osutusid ka veel praegugi tegutsevad metsamesilad oma niinekoorest katustega ehitiste ja tänapäevaste mesilastarudega. Põhja-Udmurdi Põšketi külas avanes haruldane võimalus suhelda väikesearvulise bessermani hõimuga (islamiusulised udmurdid), kellelt joonistati mitmeid põlvkondi tagasi valmistatud rõivaid ja hinnalisi ehteid. Palju rahvakunstiesemeid olid erinevad muuseumid juba ära viinud või ostnud, paar küla tuli pere-perelt läbi käia: vaevatasuks hinnalised joonistused ja haruldased fotod.

1981.a. Polaar-Uuralite piirkond - joonistati ainult Obil sõitmiseks kohandatud mitut tüüpi paate, kalapüügiriistu, rahvarõivaid, kultusesemeid ja -ehitisi. Tagasiteel tutvuti Salehardi ja Vorkuta koduloomuuseumidega. Ootamatult rikkalikeks osutusid viimases säilitatavad euroopa tundraneenetsite materiaalset kultuuri hõlmavad kogud.

1982.a. Eesti, Hiiumaa, Kõpu poolsaare rannakülad - huvikeskmes olid endisaegsed kalapüügi-, põllutöö-, loomapidamise ja metsatöö vahendid. Avastati mõned veel päris lagunemata rehielamud, suitsusaunad, sepipajad ja tõrvaahjud. Lisaks pildistati ümber vanu kohalikku kultuuriloolist tähtsust omavaid fotosid (laulukooride, kodumajanduskursuste, külakoolide ja Kõpu poolsaarel ehitatud purjelaevade pildid) ning koguti ainest esimeste külafotograafide kohta.

1983.a. Lääne-Siberi Handi-Mansi autonoomne ringkond - Uuriti Berjozovo rajooni Sosva ja Lombovozhi külas elavate manside rahvakultuuri. Lombovozhis, kus peaaegu ainult mansidega asustatud külas rääkisid emakeelt ainult vanakesed, keskealised mõistsid paremini vene keelt, lapsed aga rääkisid ainult vene keeles. Noored kuulasid õhtustel kogunemistel ainult läänelikku muusikat. Ajad ja inimesed on muutunud. Kuid rahvateaduslikust seisukohast oli see küla ülihuvitav. Erilist tähelepanu pälvisid manside vanad uskumused ning kombetalitused ja nendega seotud esemed, nagu elutoa nurgas eraldi kardinakesega varjatud riiulil hoitavad esivanemate hingenukud, kalmistu maapealseid matuseid varjavad hauapealsed ehitised ja küla taga metsas asuvad kultusekohad. Ka seekord valmis õppeotstarbeline herbaarium.

1984.a. Karjala Vabariik (seoses „Kalevala"-eepose ilmumise 150. aastapäeva ürituste ettevalmistamisega)- pikem tööpeatus oli Kalevala (Uhtua) külas, kus joonistati ja mõõdistati mitmesugust, juba kasutuselt kadunud tarbevara. Seda oli säilinud armetult vähe, sest viimase sõja ajal, rinde lähenedes, evakueeriti ajutiselt suurem osa siinsetest elanikest Arhangelski oblastisse. Vara jäi laokile ja tassiti laiali või läks kütteks. Meeldejäävad olid oma ürgse lihtsusega vanad suitsusaunad. Huvitav oli ka Kalevalas hiljuti avatud runolauljate muuseum. Edasine uurimistöö toimus Belomorski lähedal, kus jätkati 1978. aastal alustatud Valge mere kaljujooniste kopeerimist. Hiljem siirduti Petrozavodski (Petroskoi) kaudu Äänisjärve idakalda graniidipaljandikesse taotud kaljujoonistega tutvuma. Kopeeriti nende ilmekamaid kompositsioone.

1985.a. Kuibõševi oblast ja Tatari Vabariik - Peatuspaikadeks olid koolimajad. Kuigi külad on sealkandis üheilmelised ja rahvakunstiesemeid võrdlemisi vähe säilinud („metsikute" kogujate poolt ära viidud), õnnestus siiski joonistamiseks leida võrdlemisi vanu rõivaid, ehteid, õlgkatustega lehtpuupalkidest elamuid jm. Nagu kõigil volga rahvastel, peetakse ka siin, peaaegu stepialal, igas peres mesilasi.

1986.a. Ukraina, Taga-Karpaatia oblast – uuriti seal elavate ungarlaste rahvakunsti. Pikemaks peatuspaigaks oli valdavalt ungarlastega asustatud Muzhievo (Muzsály) küla. Kui mõningaid esemeid külaelanikel enam polnud, nagu mitut tüüpi nahast karjasepasunad, keraamilised veekannud ja mitmevärvilise lillornamendiga veinipudelid, siis sai neid joonistada rikkalike kogudega külamuuseumides. Huviobjektiks kujunes nende veel praegugi elujõuline naivistlik rahvamaal ning külapottseppade poolt valmistatavad kirevalt kaunistatud toidunõud ja pisiplastika. Rahvakunstimeistrite vanemaid töid leidub kirikute lae- ja koorirõdude maalitud puutahvlite ja kalmistute skulptuuride näol. Need kõik on kunagised talupoeglikke nõudmisi rahuldanud kunstilise loometöö saadused.

1987.a. Karjala, Äänisjärve idakallas - Jätkati kolm aastat varem alustatut sealsete kaljujooniste kopeerimist. Seekord õnnestus osal uurimisrühma liikmeist käia ka samas asuvatel väikestel Guri saartel. Neist ühe graniidipaljandil leidub arvatavasti kalevalalikku maailmamunateemalist loomismüüti kajastav joonisterühm (veelind ja muna). Jõuti teha ka korduskoopiaid Bessi ja Peri neeme väljapaistvamatest joonistekogumitest. Üheks peatuspaigaks oli ka Kandalakša. Seal uuriti linna lähedal asuvat suuremõõtmelist kivilabürinti. Välitööd lõppesid Murmanskis, kus joonistati ja pildistati sealses koduloomuuseumis leiduvaid koolasaamide rahvakunsti paremaid näidiseid. 

1988.a. Hiiumaa looderannik - Seekord töötati kunagi rannarootslastest asustatud Reigi ümbruse ja Tahkuna poolsaare külades. Põhiliseks eesmärgiks oli taluehitiste joonistamine ja pildistamine. Malvaste külas tutvuti üksikasjalikumalt peaaegu puutumatult säilinud ja hoitud Mihkli talu-muuseumi hoonerühmaga. Koguti ka kohanimesid ning uuriti Reigi rannas Kootsaare poolsaarel asuvat kivilabürinti.

1989.a. Lätimaa, Talsi maakonna rannakülad – Võeti osa samal ajal toimunud Liivi Rahvamaja taasavamisest Kuolkas, kus elab veel põlisliivlasi. Samas pandi välja liivi külades valminud joonistuste näitus, mis äratas suurt huvi ning leidis rohket külastamist külaelanike poolt.

1990.a. Leningradi oblast, Podporozhje rajoon – peatuti seal elavate vepslaste juures. Tegelikult on vepslaste asustusala suurem, laiudes Äänisjärve ja Valge mere vahelisel alal. Lisaks etnograafilise materjali paberile jäädvustamisele, tutvuti omapäraste vene õigeusu pühadetalitustega, aga ka vepslaste vanade pulmakommetega.

1991.a. Leningradi oblasti Kingissepa rajooni lääneosa - põlisrahvaste, vadjalaste ja isurite maa. Joonistati vanemate puitehitiste välis- ja sisevaateid, külade asendiplaane, kodust tarbevara, rõivaid jm. Pildistati varemeis kirikuid ja samas asuvatel mahajäetud kalmistutel enne Põhjasõja-eelseid rootslaste hauaehitisi.

1992.a. seoses majanduslike raskustega Eestis ja segadustega Venemaal, kuid kindla sooviga mitte katkestada uurimisreiside järjepidavust, otsustati minna jällegi Hiiumaale. Töötati saare kahes osas: läänerannikul ja idaosas - niiviisi tulid selgemini ilmsiks väikese Hiiumaa kihelkondlikud iseärasused: ühelt poolt saare läänerannik, oma juba 19. sajandil päriseks ostetud põlistaludega ja teiselt poolt idaosa, kus on veel praegugi tuntav peamiselt 1920-ndatel aastatel mõisamaade tükeldamisest tekkinud asustuse eripära. Eelöeldust tulenev peegeldub ka tarbevara koostises ja isegi inimeste meelelaadis.

1993.a. oli uurimisreisi rahastamisega veelgi suuremad raskused. Otsustati ekspeditsioonide traditsiooni siiski jätkata ja veelkord minna lähedasele ja omapärasele Hiiumaale, selle kõnesolevate ekspeditsioonide poolt veel läbikäimata paikadesse.

1994.a. ekspeditsioonide majanduslik olukord paranes. Asendamatuks abiks kujunes Avatud Eesti Fondi rahaline toetus. Siirduti jälle Venemaale, koolasaamide juurde. Alguses tutvuti Kandalakša kivilabürindiga. Mahajäetud saami-komi külas Tšalmnõ-Varris joonistati ja pildistati mõnd veel püstiseisvat vana ehitist, omapärast kalmistut ja iidseid kaljujooniseid. Uurimisreisi lõpetuseks jättis osavõtnuile suure elamuse jalgsimatk üle tundrute koolasaamide püha Seidjärve juurde.

1995.a. Mari Vabariik (Mari El) - eesmärgiks maride kahe etnilise rühma (tegelikult rahva), mäemaride ja niidumaride, materiaalse kultuuri ja vaimse pärandiga seotud esemete ja kultusehitiste jäädvustamine paberile. Ekspeditsioonilt toodi kaasa hulgaliselt joonistusi, mustvalgeid ja värvifotosid, diapositiive, videolinte.

1996.a. suvel jätkati juba 1981. a. alustatud tööd Jamali neenetsite rahvakultuuri uurimisel. Seekord siirduti Salehardist veelgi kaugemale põhjapoole, Obi jõe suudmeala Jar-Sale rajooni. Sealkandis on veel suures aus elada vähemalt suvel külade kaupa või perekonniti püstkodades: mehed püüavad ja müütavad Obil kokkuostulaevadele kala, naised tegelevad koduse majapidamise ja laste kasvatamisega. Uurimisreisilt toodi kaasa rikkalik paberile, filmi- ja videolindile jäädvustatud kujutav aines Jamali neenetsite tarbevarast, lisaks veel materjali nende uskumustega seotud hingenukkudest, hauaehitistest ja kultuskohtadest. .

1997.a. on kavas minna Uurali lähistel elavate permikomide juurde.

Ekspeditsioone alustades püstitatud eesmärk – käia kõigi soome-ugri rahvaste juures – sai teoks. välitööde toimumispaikades korraldatud näitused äratasid kohalike elanike hulgas suurt tähelepanu ja leidnud elavat külastamist. Kaasa toodud materjalidest on väljaspool Kunstiakadeemiat korraldatud mitmeid näitusi. Erilist tähelepanu väärib näitus VI rahvusvahelisel fenno-ugristide kongressil Komi Vabariigi pealinnas Sõktõvkaris 1985. aastal, kus oli väljas 306 joonistust, 153 fotot, 5 Karjala kaljujooniste koopiat ja 14 ekspeditsioonide materjalide alusel valminud loomingulist tööd. Kõnesolevate ekspeditsioonide kohta on ilmunud mitmeid kirjutisi Eesti, Soome ja Venemaa ajakirjanduses.

Kõik ekspeditsioonidelt kaasa toodud materjalid on üle antud Eesti teadusasutustele, teisisõnu teaduslikku ringlusse ning muudetud kättesaadavaks kõigile asjast huvitatud kodu- ning välismaistele uurijatele ja kunstnikele. Suuremat osa ekspeditsioonimaterjal säilitatakse Eesti Rahva Muuseumis Tartus, Karjala kaljujooniste koopiad asuvad Eesti Kunstimuuseumis ja osa Hiiumaa uurimisreiside materjale Vabaõhumuuseumis Rocca al Mares Tallinnas.

Uurali keelte õpetamise ajaloost Tartu Ülikoolis

Allikas: http://www.ut.ee/Ural/hist.html (koostanud Sven-Erik Soosaar) 

*Eluaastate täpsustamisel on kasutatud ka Eesti Teadusinfosüsteemi kodulehe andmeid

Tartu Ülikoolis olid eesti ja soome keel ametlikud õppeained juba alates 1803. aastast. Algusaegadel olid lektoriteks F. D. Lenz, G. P. A. Roth, L. W. Moritz, J. S. F. Boubrich, D. H. Jürgenson, Fr. R. Faehlmann ja C. Mickwitz.

Tartu Ülikooli kasvandik oli ka Ferdinand Johann Wiedemann (1805-1887) – 19. sajandi üks silmapaistvamaid keeleteadlasi. Ta on kirjutanud komi ja mari keele deskriptiivsed grammatikad. Udmurdi keele grammatika eest sai Wiedemann Demidovi auhinna ning ta valiti Peterburi Akadeemia kirjavahetajaliikmeks ja akadeemikuks. Lisaks viis Wiedemann lõpule A. J. Sjögreni liivi keele materjalide trükkitoimetamise. Muuhulgas on ta kirjutanud põhjapanevaid töid eesti keele alalt: lõunaeesti keele grammatika, eesti-saksa sõnaraamatu ja eesti keele grammatika. Ta on uurinud ka 15. sajandil sõjavangidena Lätimaale toodud vadjalaste, nn. kreevinite keelt, avaldanud mahuka komi ja udmurdi keele sõnaraamatu ning nende keelte komparatiivse grammatika, mille väärtus on säilinud tänapäevani.

Mihkel Veske (1843-1890) oli esimene eestlasest kõrgema eriharidusega fennougrist (saanud doktorikraadi Leipzigi Ülikoolis). Oma doktoriväitekirjas rakendas Veske Eestis esimesena võrdlev-ajaloolist meetodit. Ta on töötanud Tartu Ülikoolis eesti keele lektorina ning pidanud loenguid eesti keele grammatikast, soome-eesti-liivi keele võrdlevast grammatikast, eesti keele häälikute süsteemist, germaani, balti ja slaavi laenudest eesti ja teistes läänemeresoome keeltes ning paljust muustki. Tema sulest ilmusid ka Eesti esimesed soome keele õpikud. Elu lõpus siirdus Veske Kaasani Ülikooli soome-ugri keelte õppejõuks ja seal avaldas ta märkimisväärse uurimuse läänemeresoome ja slaavi rahvaste kultuurisuhetest. Kaasanis olles uuris ta ka mari ja mordva keeli.

Karl August Hermann (1851-1909) oli Tartu Ülikooli eesti keele lektor. Nagu Veskegi, oli ta lõpetanud Leipzigi ülikooli filoloogiadoktori kraadiga. Ta avaldas esimese täieliku eesti keele grammatika, luues selleks ühtlasi keeleõpetuse terminoloogia. Oma loengutes käsitles ta ungari, soome, eesti, mordva ja mari keelte grammatikat. Hermann sai loa pidada osa loenguid eesti keeles ning ta taotles ka soome-ugri keelte kateedri rajamist.

Jaan Jõgever (1860 -1924) oli eesti keele lektor peale Hermanni surma. Kuni oma surmani oli ta esimene eesti keele professor ning uuris peamiselt eesti keele ajalugu.

Rahvusülikool 1919-1944

Uut tõusu uurimistegevuses tähistab Tartu Ülikooli eestikeelseks rahvusülikooliks muutmine 1919. aastal. Tööd alustasid eesti keele, uurali keelte ja läänemeresoome keelte professuurid ning etnograafia dotsentuur.

Läänemeresoome keelte uurimisele ja õpetamisele pani aluse soome keeleteadlane professor Lauri Kettunen, kes töötas viis aastat ka Tartu, hiljem Helsingi Ülikoolis. Tema doktoriväitekiri oli esimene ulatuslik eesti murdeuurimus. Tema ülevaade eesti keele häälikuloost on ilmunud kolmes trükis, vadja keele häälikulugu kahes trükis. Kettunen kirjutas ka soome murdeatlase seletuste ja tekstidega, liivi keele sõnaraamatu, vepsa murrete lauseõpetuse ja palju muudki. Eesti keele seisukohalt on olulised tema lauseliikmete käsitlus ja teedrajav teos kohanimede kohta.

Julius Mägiste (1900-1978) sai Tartu Ülikoolis läänemeresoome keelte professorina Kettuneni järglaseks ning hiljem oli ta 17 aastat Rootsis Lundi Ülikooli soome-ugri keelte dotsent. Mägiste olulisemad teosed on magistriväitekiri Rosona (Eesti Ingeri) murde peajoontest ja doktoriväitekiri deminutiividest läänemeresoome keeltes, soome-eesti sõnaraamat, uurimused Värmlandi soome kohanimede ja eesti vana kirjakeele kohta ning postuumselt ilmunud mahukas eesti keele etümoloogiasõnaraamat.

Julius Mark (1890-1959) oli Tartu Ülikoolis 25 aastat uurali keeleteaduse professor ning kaks aastat Eesti Teaduste Akadeemia asepresident. Mark emigreerus ning oli kaheksa aastat soome keele õppejõud Georgetowni Ülikoolis Washingtonis. Mark on uurinud lapi, mordva, mari ja ungari keele murdeid ning oma doktoriväitekirjas on ta vaatluse alla võtnud läänemeresoome keelte omastusliited.

Soome-ugri keeltega tegeles ülikoolis ka Alo Raun (1905-2004), kes pidas loenguid uurali keeleteadusest ning kaitses Tartus doktoriväitekirja soome-ugri keelte komparatsioonist. Hiljem Raun emigreerus ja töötas uurali-altai keelte professorina Indiana Ülikoolis. Mitmekülgse teadlasena on ta uurinud eesti ja teisi soome-ugri ning türgi-tatari keeli, avaldades tähelepanuväärseid teoseid.  

         

Valter Tauli (1907-1986) kaitses Tartu Ülikoolis magistriväitekirja õigekeelsuse ja keelekorralduse põhimõtteist ning meetodeist ja ka töötas Tartu Ülikoolis. Hiljem Tauli emigreerus ja töötas Uppsala Ülikoolis eesti keele dotsendina. Oma doktoriväitekirja kaitses ta eesti keele fonoloogiliste tendentside kohta ja sellele on järgnenud silmapaistvaid töid nii eesti keele kui ka teiste soome-ugri keelte alalt.

Uurali keelte õppejõude pärast II maailmasõda

Professor Paul Ariste (1905-1990) õppis Tartu Ülikoolis ning kaitses ta samas oma magistriväitekirja "Eesti-rootsi laensõnad eesti keeles". Peale seda sai temast Tartu Ülikooli õppejõud ja hiljem kaitses ta ka doktoriväitekirja "Hiiu murrete häälikud". Ariste on eesti fennougristika koolkonna rajaja ja tema koolitatud on suur osa endise Nõukogude Liidu fennougristidest – ta pani aluse kaasaegsele fennougristikale Eestis. Tema peamiseks uurimisobjektiks kujunes vadja keel, kuid tema teaduslike publikatsioonide temaatika oli äärmiselt lai. Ariste oli Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik, Helsingi Ülikooli audoktor, Szegedi Ülikooli audoktor, Tampere Ülikooli audoktor, Läti Ülikooli audoktor, paljude rahvusvaheliste teadusseltside auliige ja välisliige, Ungari Teaduste Akadeemia auliige ning Soome Teaduste Akadeemia ja Soome Akadeemia välisliige.

Dotsent Paula Palmeos (1911-1990) lõpetas Tartu Ülikooli cum laude ning täiendas end stipendiaadina Ungaris ja õpetas ka Budapesti Ülikoolis eesti keelt. Ta on olnud Tartu Ülikooli õppejõud, filoloogiakandidaat ja dotsent ning mitmete rahvusvaheliste teadusseltside välisliige. Palmeos on õpetanud peamiselt ungari ja soome keelt, aga lugenud ka kursusi eesti murretest ja sõnavarast, karjala ja vepsa keelest, soome-ugri keelte uurimisloost ja ungari keele ajaloolisest grammatikast. Palmeos käis peaaegu igal aastal üliõpilastega keeleuurimisretkedel soomeugrilaste aladel ning talletas ja uuris peamiselt karjala keele Tveri ja Valdai murrakut (temalt on ilmunud monograafia "Karjala Valdai murrak"). Veel on ta avaldanud mitu soome keele õpikut, kirjutisi ja uurimusi peale karjala keele ka vepsa keelest, eesti keele sõnavara koostisest ja päritolust.

Professor Ago Künnap (s. 1941) lõpetas samuti Tartu Ülikooli cum laude ning asus hiljem tööle Tartu Ülikooli õppejõuna. Ta on olnud soome-ugri keelte kateedri õpetaja, vanemõpetaja, nooremteadur, vanemõpetaja, professor ja  soome-ugri keelte kateedri juhataja ning uurali keelte korraline professor. Oma filosoofiadoktori kraadi kaitses ta Helsingi Ülikoolis teemal "System und Ursprung der kamassischen Flexionssuffixe" ja Tartu Ülikoolis filoloogiadoktori kraadi teemal "Pööramine ja käänamine samojeedi keeltes". Künnap on õpetanud ülikoolis soome ja eesti keelt, kaugemaid sugulaskeeli, soome-ugri ja samojeedi keeleteadust ning üldkeeleteadust. Tema uurimisteemadeks on peamiselt olnud uurali keelte struktuur ja areng, kontaktid mitte-uurali keeltega, samojeedi keelte ajalooline morfoloogia.  Teaduspublikatsioone Künnap avaldanud üle 200. Lisaks on ta töötanud kümme aastat Soome ülikoolides, õpetades eesti keelt, selle ajalugu ja murdeid ning samojeedi keeli. Ago Künnap on ka Ungari Vabariigi aukonsul Tartus ja Lõuna-Eesti, Eesti Fennougristide Komitee esimees, Eesti Hungaroloogia Komitee esimees ja väljaande "Fenno-Ugristica" toimetaja. Künnap on pälvinud ka mitmete rahvusvaheliste teadusseltside välisliikme staatuse ning ta on ka New Yorgi Teaduste Akadeemia liige.

Professor Paul Alvre (1921-2008) on lõpetanud Helsingi Ülikooli ja olnud pärast seda Jyväskylä Pedagoogilise Instituudi eesti keele lektor. Ta kaitses oma filoloogiadoktori kraadi teemal  "Morfologis-äännehistoriallinen tutkimus monikkovartalon muodostuksesta suomessa verrattuna sukukieliin". Alvre on olnud Tartu Ülikooli õppejõud, professor ja emeriitprofessor. Ta on lugenud kursusi soome kirjakeele ajaloost, semantikast, fraseoloogiast ja ajaloolisest morfoloogiast, vadja keelest, läänemeresoome keelte kõrvutavast grammatikast ning uurali keelte sõnavarast ja morfoloogiast. Alvre on uurinud peamiselt läänemeresoome keelte vormiõpetust ja sõnavara. Ta on avaldanud ligi 550 teadustööd väga mitmesugustel teemadel. Paul Alvre on Helsingi Ülikooli audoktor ja Soome-Ugri Seltsi auliige ning mitmete teiste rahvusvaheliste teadusseltside välisliige.       

Dotsent Heinike Heinsoo (s.1956) töötab soome-ugri keelte kateedris. Tema filoloogiakandidaadi väitekiri käsitles aluse ja öeldise suhteid vadja keeles. Heinsoo on peamiselt uurinud vadja keele süntaksit, aga ka soome keelt.

Dotsent Tiit Kukk (1959-1989) suri noorelt, kuid jõudis veel elu viimased aastad olla Tartu Ülikooli õppejõud ja Helsingi Ülikooli eesti keele lektor. Oma kandidaadikraadi kaitses ta teemal "Karjala keele adverbimoodustus". Kukk õpetas peamiselt soome keelt, pidas loenguid karjala keelest ja keeleteaduse alustest. Ta käis ka keeleuurimisretkedel Vesjegonski karjalaste aladel ja avaldas uurimusi ning materjale karjala keelest.

Lektor Anu Nurk (s.1961) lõpetas Tartu Ülikooli cum laude ja tema diplomitöö käsitles determineeritud ja indetermineeritud objekti eesti ja ungari keeles. Ta on töötanud Tartu Ülikooli uurali keelte harus lektorina õpetades soome ja ungari keelt. Oma magistritöö kaitses ta teemal "Ungari ja eesti keele verbirektsioonid". Nurgalt on ilmunud koos János Pusztayga koostatud "Észt-magyar kisszótár" ning koos A. Kippasto ja T. Seilenthaliga "Ungari-eesti verbirektsioone".       

Dotsent Tõnu Seilenthal (s.1947) lõpetas Tartu Ülikooli samuti cum laude. Ta on töötanud õppejõuna eesti keele kateedris juba pikka aega. Oma doktoritöö kaitses ta teemal "Osztják névutós szerkezetek". Seilenthal on olnud Helsingi Ülikooli ja Jyväskylä Ülikooli eesti keele lektor, Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudi direktor ning Tartu Ülikooli uurali keelte õppetooli uurali keelte ja hungaroloogia dotsent. Tema uurimusvaldkondadeks on soome-ugri keelte ajalooline morfoloogia, handi keel, ungari keel, hungaroloogia, ungari ja eesti keele kontrastiivne uurimine. Seilenthal on ka Eesti Fennougristide Komitee esimees, Eesti Hungaroloogia Komitee aseesimees, CIFU IX president, Soome-ugri Seltsi tegevliige, Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliige, Societas Uralo-Altaica liige, Emakeele Seltsi juhatuse liige, Akadeemilise Hõimuklubi esimees ja Fenno-Ugria Asutuse juhatuse liige.

Professor Tiit-Rein Viitso (s.1938) lõpetas Tartu Ülikooli eesti filoloogina, oli Keele ja Kirjanduse Instituudi aspirant ning filoloogiakandidaat (teema "Äänisvepsa murde väljendustasandi kirjeldus") ja filoloogiadoktor (teema "Osnovnye problemy fonologicheskoj struktury pribaltijsko-finskix jazykov i ejo istorii"). Viitso on olnud Tartu Ülikooli arvutuskeskuse nooremteadur, Keele ja Kirjanduse Instituudi vanemteadur ja ka juhtteadur, eesti keele kateedri professor ning Helsingi Ülikooli külalisprofessor. Tartu Ülikoolis on Viitso täitnud veel eesti keele erakorraline professori ja läänemeresoome keelte korralise professori kohta. Ta on uurinud läänemeresoome keelte fonoloogiat ja morfoloogiat, läänemeresoome ja teiste soome-ugri keelte ajaloolist foneetikat ja eelajaloolisi kontakte ning keelte geneetilist klassifitseerimist. 

     

Professor Eduard Vääri (1926-2005) lõpetas Tartu Ülikooli ning töötas selle juures väga pikka aega. Oma kandidaadiväitekirja kaitses ta sugulusalasest sõnavarast läänemeresoome keeltes. Filoloogiadoktoriks sai ta väitekirjaga liivi keele algupärastest tuletussufiksitest. Vääri on olnud Tartu Ülikooli dotsent, professor ja emeriitprofessor ning õpetamist jätkas 70nda eluaastani. Tartu Ülikoolis on Vääri õpetanud sissejuhatust keeleteadusse, üldkeeleteadust, liivi ja vadja keelt, soome-ugri keelte ajaloolist grammatikat, soome kirjandust. Ta oli ka Helsingi Ülikooli eesti keele lektor. Vääri teaduslik tegevus hõlmab läänemeresoome keelte, keeleteaduslike ja metoodiliste probleemide ning keeleteaduse ajaloo ja Tartu Ülikooli ajaloo uurimist, kusjuures liivi keele alaseid uurimusi on ta avaldanud üle 200. Vääri on muuhulgas "Võõrsõnade leksikoni" üks autoreid, koostanud eesti keele õpiku soomlastele ja "Eesti keele õpiku keskkoolile", millest on ilmunud kümneid kordustrükke. Veel oli ta Soome-ugri Seltsi ja Soome Kirjanduse Seltsi välisliige. 

Veidi udmurdi keelest Fenno-Ugria ja TÜ vahendusel

Udmurdi kultuuri kursuse udmurdi keele loenguks

http://www.fennougria.ee/index.php?id=10520 ja http://www.folklore.ee/~aado/rahvad/udm.htm

Udmurdi keel kuulub soome-ugri keelte permi rühma, sugulaskeelteks permikomi ja (sürja)komi keel. Murdeerinevused põhja- ja lõunaudmurtide vahel tingitud ajaloolistest erinevustest: põhjaosa olnud pikemalt Vene võimu all, lõuna osa enne Kaasani ja siis Vene all. Seega mõjutused bulgaaridelt, tatarlastelt, venelastelt. Eraldi etnilise rühma moodustavad bessermanid, kelle keelt on üldiselt peetud udmurdi keele murdeks. Udmurdi kirjakeel põhineb kirillitsal, mida on täiendatud mõnede lisamärkidega. Kirjakeel hakkas kujunema 19. sajandi lõpul, standardiseeritud kirjakeel 1920-ndail.  

http://www.fennougria.ee/index.php?id=20492

Teadustöid udmurdi keelest Eestis:

Irina Kuldkepp (TÜ), bakalaureusetöö „Udmurdi keele verbirektsioonid. Udmurdi rahvusest üliõpilaste eesti keele verbirektsioonide vigade analüüs“ http://www.ut.ee/Ural/ariste/loputood/Kuldkepp_BA.pdf

Andrei Baiterjakov (TÜ), bakalaureusetöö „Udmurdi keele prosoodiast“ http://www.ut.ee/Ural/ariste/loputood/Baiterjakov.pdf

http://www.fennougria.ee/index.php?id=12045 ja http://www.fl.ut.ee/869871

Udmurdi keele õppimisvõimalus Eestis on Tartu ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudis (http://www.fl.ut.ee/ee ) alates 1919.aastast. (Lisaks olemas Paul Ariste soome-ugri põlisrahvaste keskus (http://www.ut.ee/Ural/ariste/ ), mis toetab fennougristikaga tegelejaid.)

Perepetšide õhtu Nadii juures

Veidi udmurdi materiaalsest kultuurist kahe allika põhjal

Udmurdi kultuuri kursuse materiaalse kultuuri loenguks

Kaljo Põllu „Eesti Kunstiakadeemia soome-ugri uurimisreisid läbi aastate“ http://suri.ee/hs/pollu.html

Alates 1978. aastast on Paul Ariste õhtusel Eesti Kunstiakadeemia tudengitel olnud tavaks minna õppepraktika raames suvel kolmeks nädalaks Venemaal elavate soome-ugri rahvaste juurde (lisaks on käidud ka Hiiumaal ja Ukrainas). Kuni 1996. aastani on toimunud 19 uurimisreisi, mille eesmärkideks on  joonistada, pildistada ja filmida soome-ugri rahvaste traditsioonilisi rahvarõivaid, tarbeesemeid ja ehitisi nende loomulikus etnilises keskkonnas. Otseselt ainelist materjali ei koguta (ei küsita, ei osteta), kuid seda saadakse enamasti kingituseks ja hoiustatakse Eesti Rahva Muuseumis.

1980. aasta suvel käidi nii Lõuna- (Bobja-Uta küla) kui ka Põhja-Udmurdimaal (Põketi küla). Lõuna pool oli tähelepanu koondunud vanadele kanepistele riietele, põllutööriistadele ja hoonetele, endisele ohvrihiiele. (Lisaks olid tähelepanuväärsed mesilased nii metsas kui tänapäevastes tarudes.) Põhjas suheldi bessermanidega (islamiusulised udmurdid) ja joonistati nende rõivad ja ehted üles. Paljud rahvakunstiesemed olid aga juba eri muuseumidesse ära viidud.

„Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat XLVI“(Tartu 2002) Svetlana Karmi kirjutis „Eesti Rahva Muuseumi udmurdi kogud“

Eesti Rahva Muuseumi udmurdi kogudes, kuhu on kogutud materjali alates 20. sajandi alguskümnenditest kuni tänapäevani, on etnograafilisi esemeid, fotosid, joonistusi, filmi-ja videomaterjale, etnograafilisi teatmematerjale ja välitöö päevikuid. Need peaksid andma pildi udmurdi 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse talupojaolmest. Kuidas on kogu kujunenud? Esimesed esemed 1923. aastast Õpetatud Eesti Seltsi poolt, enne 1960-ndaid lisandusid veel mõned juhuslikud esemed, 1969. aastal lisandus 21 eset. Süstemaatiline kogumine algas 1970-ndatest. Kalju Konsin (tollase Riikliku Etnograafiamuuseumi vanemteadur) käis Udmurdimaal 1971. ja 1973. aastal. 1977. aastast kuni 1993. aastani 20 ühisekspeditsiooni koostöös Udmurdi Vabariigi Rahvusmuuseumi etnograafiaosakonnaga. Nendel osales nii Eesti kui Udmurdi muuseumite töötajaid ja üliõpilasi. 14 ekspeditsiooni eestvedajaks oli Eesti Rahva Muuseumi direktor Aleksei Peterson. Udmurdi poolelt oli juhiks Udmurdi Vabariikliku Koduloomuuseumi etnograafiaosakonna juhataja Serafima Lebedeva. Muuseumid tegid koostööd ja nii täienesid mõlema riigi muuseumid. Eesti udmurdi kogud jäävad alla vaid udmurdi rahvamuuseumi kogudele- seega on väga rikkalikud ja esinduslikud.

ERM-i udmurdi kogudest ja ekspeditsioonidest on palju kirjutatud nii artikleid ja mälestusi kui omaette käsitlusi ja uurimistöid (nt Kalju Konsin, Heno Sarv, Vladimir Vladõkin, Aado Lintrop, Aleksein Peterson, Serafima Lebedeva, Lembit Lepp). On tehtud ka palju näituseid nt kunstist, käsitööst, rahvarõivastest.

Esemetekogu puhul on oluline, et lisaks praktilisusele on neil ka sümboolne tähendus, mis hõlmab nimetust, välist vormi, rituaalset kasutust. Udmurdi esemete süstemaatiline kogumine jääb aega, mil ERM-is hakati tähelepanu pöörama igapäevase olustikuga seotud esemete säilitamisele. ERM-i udmurdi kogudes on üle 1600 eseme. Kõige enam on rahvariideid (just naiste omi), nende hulgas ka kanganäiteid, särgiääriseid, kätisetikandeid jms, kuid ka sisustustekstiile (laudlinad, linikud, voodipesu, kardinad, põrandatekid jms). Udmurdi rahvariiete kujunemist mõjutasid soome-permi traditsioonid  ja baškiiride, venelaste, tatarlaste rahvarõivad. Kaks suurt rahvariiderühma, mis oma korda jagunevad lõike detailide, ornamendi, kaunistuse põhjal eraldi allrühmadeks: põhja (alam-tšeptša ja ülem-tšeptša) ja lõuna (lõunaudmurtia, kalmezi, Kaama-tagused, Vjatka-tagused ja bavlõ). Põhjas punased kirjad ja tikand valgel taustal, lõunas riided värvi ja ornamendi poolest rikkalikumad ja mitmekesisemad.  Eraldi on täheldatav üleminekuvorm šarkano-jakšurbodja ja täiesti eraldi seisvad bessermani rahvariided. Ka rõivakomplekti siseselt erinevusi külati (nt särgi volangide laius, arv; põlle pikkus särgi suhtes). Kuid erinevused olid pigem naisterõivastes, meesterõivad omavahel oluliselt ei erinenud. Rahvarõivas kannab infot rõiva kandja kohta: vanus, sooline kuuluvus, sotsiaalne staatus (naistel eriti just peakatetes; meeste puhul perekondlik seis riietuses ei kajastunud). Kõik eluetapid (laps, noor, abielus jne) kajastusid riietes. Lisaks kajastusid rõivastes aastaajad ja situatsioon (töö, olme, püha). Kontrastsed värvid ja tikandid vihjavad kaitsev-maagilisele tähendusele.

Udmurdi naise rahvarõivakomplekt koosneb tuunikalaadsest särgist, millele on tikitud kas otse või eemaldatav rinnalapp (esimest korda kanti pulmas). Põhjas on suveks mõeldud eest lahtikäiv lühikeste varrukatega lõuendist rüü, lõunas kaftan või pikk varrukateta jakk. Soojadeks riieteks on puuvillane kuub, lõuendist kaftan, kasukas. Lisaks põlled, peakatted, vööd, sukad, sokid, kindad. Ehted (metallist, helmestest, müntidest, teokarpidest jne) olid olulised  pidulikus rõivastuses, lisaks kaitsev-maagiline omadus.  

Tänini kannavad vanad naised lõunapoolsetes külades traditsioonilise lõikega (kuid vabrikuriidest tehtud) rõivaid. Vanaaegseid rõivaid kannavad esinemistel folkloorigrupid. Vanu ehteid hoitakse praegu kui reliikviaid.

Meeste rahvarõivad koosnesid linasest särgist, linastest pükstest, rihmast või vööst (kootud või punutud), kaftanisarnasest ülerõivast, kasukast, peakattest.

Lastega seotud esemeid on vähe: riided kulusid paljulapselistes peredes kiiresti ja lasterõivastega olid seotud erilised uskumused, mistõttu neid kergekäeliselt võõrastele ei antud.

Jalanõudeks udmurtidel viisud (ainsana ERM-i kogus), nahksaapad, vildid.

ERM-i kogus on esindatud kõik udmurdi lokaalsed grupid, kõige rohkem on rahvariideid lõunast. Kuid kahjuks pole märgitud, mis sündmuse või eluetapiga on rõivad seotud ja see võib tekitada segadust. ERM-i kogus leidub ka haruldusi (nt pikkade võltsvarrukatega rüü).

Veel on ERM-i kogus mööblit (voodi, peatsilauad, laud, tool, pink, kirstud, nõuderiiulid, pilak (peerupiht), kangasteljed, vokid), punutisi, tööriistu ning nõusid, mis annavad ettekujutuse meeste käsitööst.  Pillidest on olemas suur ja väike kannel, viiul.

Fotokogus on ligikaudu 4200 ühikut, mis peegeldavad just 20. sajandi alguse ja 1970-1990-ndate udmurdi kultuuri. Põhiline osa on ekspeditsioonididelt saadud materjal, mille temaatika on lai.

Etnograafiliste joonistuste (tehtud ekspeditsioonidel)  kogus (579 lehte) on kõige rohkem kujutatud ehitisi. Lisaks veel nt tööriistu, olmet, rahvarõivaid, käsitööd, palvekohti.

Filmi-ja videoarhiivis (alates 1980-ndatest) A. Petersoni ja S. Lebedeva filmid. Jäädvustatud nii religioosset kui ilmalikku kombestikku-olustikku.

Käsikirjakogus on välitöödepäevikuid (15, autoriteks Kalju Konsin, Aleksei Peterson, Piret Koldits, Jana Reidla, Tiina Tael) ja etnograafilisi kirjutisi (nt Kalju Konsin, Kaido Kama).

"Enne koitu" Soome-Ugri luuleklassikat

Lühikesed kokkuvõtted kirjanikest koos luulenäitega.

I Komi kirjandus

IVAN KURATOV (1839 – 1875) sündis üsna haritud ent vaeses talupojaperes. 1854. Aastal astus ta Vologda seminari, kus tema õpitulemused olid hiilgavad. Peale seda otsustas ta edasi õppida moskvas. Aasta pärast aga naasis ta tagasi kodumaale ning hakkas õpetaja ametit pidama. Ta oli aktiivne kultuuritegelane ning muuhulgas kogus ka rahvaluulet. 1864. – 1865. Aastal sattus ta vastuollu kooli juhtkonnaga ning lahkus töölt. Talle, kui vabale mõtlejale, olid poliitilised ja vaimsed surved talumatud. Talle tundus, et kodumaal on võimatu ausalt elatuda vaimse tööga ning astus Kaasani sõjakooli, kus kahe aasta pärast sai temast kindla sissetulekuga sõjaväeametnik. 1866. Avaldas ta anonüümselt viis luuletust, esitades need rahvaluulena, kuna tollal oli mõeldamatu avaldada rahvakeeles autoritekste. Alles XX sajandil trükiti need luuletused komi keeles, olles esimesed komi keeles trükitud luuletused. Kuratov aga määrati tööle Kesk-Aasiasse, kus ta 1875. aastal kopsupõletikku suri. Elu oli seal raske, kuid kirjutamist ja enda harimist ta ei jätnud. Ta tõlkis komi keelde kasahhi ja pärsia luulet. Ta olevat kirjutanud ka komi keele grammatika, kuid sellest pole tõendusmaterjali alles jäänud. Ivan Kuratovi luuletuste täielik kogu ilmus alles 1979. a. Tänaseks on ta saanud vaieldamatult komi suurimaks poeediks.

KOMI KEEL

Tean, et komi keel ei
Räägi suuri sõnu,
Tean, et liigsest jutust
Ta ei tunne mõnu.

Keel see mulle kallis,
Kaunis, malbe, kõlav,
Palvetan ses keeles –
Andeks saan kõik võlad.

Selles armsas keeles
Vestlevad õed-vennad
Heaga õnnistavad
Vanemad mind ennast!

Seda keelt ma kuulsin
Omahällis juba,
Hauani ei seda
Unustada luba!

Südamega tundsin
Komi keele ilu –
Enne teisi tasa
Selles laulma vilun...

Selles keeles teised
Laulavad kord valjult –
Sada tuhat kõrva
Kuulevad siis paljut!

NÖBDINSA VITTOR (1888 – 1943) oli samuti vaevlevast perekonnast. Tema õpingud kestsid üsna lühikest aega, kuna pidi rahanappuse pärast tööd leidma. Ta alustas Uuralist kuni jõudis välja Ukraina kaevandustesse, kuhu jäi neljaks aastaks. Tema tõeline loometee algab alles 1917. a. Erinevalt Kuratovist sai tema nautida publikut. Ta oli poeedina oma rahva lemmik. Luuletaja, kes lõi kaasa kõihil rinnetel, vastas oma aja nõuetele. Ta polnud ainult suur kirjamees vaid ka esimene komi helilooja. Peale selle tegeles ta veel laulmisega, näitlemisega, lavastamisega ja ajakirjandusega. Rahvas armastas tema laule ning Nöbdinsa Vittori teosed tähistavad komi teatri sündi. Ta moodustas oma rändtrupi, mille põhjal moodustati Komi Draamateater. Ka pani ta nurgakivi komi kirjanduskriitikale. Poliitiliste vaadete pärast sai ka tema kritiseerida. See viis nii kaugele, et 1938. a. Sai ta viis aastat laagrikaristust, mille järel tal keelati kodumaale tagasi pöörduda. Ta suri 1943. aastal Tomski kandis, pidamata vastu raskele metsatööle. Kui ilmnes vastuoli tema aadete ja partei ideloogi vahel, ei kõhelnud ta kunagi kaitsmast komi rahvast ja kultuuri.

KOMI LAUL

Põlismetsa kohinad,
Ežva vete mühinad,
Kogu elu-olu see
Kaebelaulus kuulukse.

Refrään:
Kaja, kaja, kaugele,
Komi kaunis lauluke,
Rahva elu hõlbusta,
Komi kanti rõõmusta!

Sügisene jahiaeg,
Talvel metsatööde vaev,
Kevadine parvetus –
Komi laulu arvatud.

Refrään.

Raskel kombel töötades,
Ninaesist teenides,
Kui see töö käib lauluga,
Rahva süda rõõmustab.

Refrään.

Laia sihti ajades,
Uhket elu rajades,
Komi hääled muutuvad –
Kaeblikud ei enam nad.

Refrään.

II Mari kirjandus

SERGEI TŠAVAIN (1888 – 1937) on viljelenud kõiki kirjanduse liike. Ta oli luuletaja, proosakirjanik, dramaturg, esseist, õpetaja, ajakirjanik... kõigil neil aladel oli ta silmapaistev. 1905. a. sai temast Kaasani seminari õpilane ning kohe algusest peale viis kirjutamistuhin ta endaga kaasa. Sergei Tšavain osales aktiivselt kalendrite väljaandmises ja kirjutas emakeele õpikuid. Lõpuks aga sattus ka tema riigi vaenulikkuse ohvriks. 1908. a. pärast õpingute lõpetamist ilmus tema rahvaluuleaineline kogumik „Vanade marilaste elust“, mis on esimene marikeelne proosateos. Tšavaini loomingus on valdavaks teemad revolutsioonist, armastusest isamaa vastu ja selle ilu ning emakeele vastu. Ta ei kasuta mitte ainult rahvatraditsioone ja suulist pärimust, vaid eelkõige pöördub ta kodumaa ajaloo poole. Tema romaanist „Elnet“ on saanud klassika. Raamat kirjeldab mari külaelu 1905. Ja 1917. a. vahelisel perioodil. Selle mari kirnaduse võtmeromaani lõpetamiseks aga ei jäeta Tšavainile enam aega.

***

Marid, marid, marikesed,
Kirjud rõivad seljas kel,
Lapsed kaasas kõikidel,
Kaugelt kokku tulite
Päevapilte tegema,*
Hüva juttu puhuma?
Kuidas süda rõõmustas,
Kuidas hääli helises,
Elasite vesteldes
Kokku tulles, kohtudes,
Pildi jaoks ehk muutudes,
Naerdes üksteist vaadates?

1908

*Marid kogunesid eri paikadest end pildistama.

III Udmurdi kirjandus

KUZEBAI GERD (1898 – 1937) hakkas juba varakult vene ja udmurdi keeles kirjutama ja rahvaluulet koguma. Hoolimata tema majanduslikest raskustest sai Kuzebai Gerdist varsti ka õpetaja. Ta aitas palju kaasa udmurdikeelsele kirjandusele ja kultuurile. 1922. a. koostas ta oma esimestest luuletustest kogumikku „Kannel“ ning samal aastal läks Gerd õppima Moskvasse Kirjandusinstituuti. Ta oli silmapaistev õpilane ning tegeles väga aktiivselt ka väljaspool kooli. 1926. aastal kutsuti ta Iževskisse tagasi. Talle anti ülesandeks lua koduloomuuseum. Samuti asutas ta udmurdi kirjanike organisatsiooni. Ta tegeles kõigega, mis oli seotud soome-ugri kultuuridega. Poliitiline õhkkond muutus aga üha pingelisemaks. Gerdi sõnavõtud keele uuendamise osas tõid talle palju vaenlasi: tema arvates pidanuks udmurdi keel arenema eelkõige keelesiseste ressursside ja mitte vene laenuda mõjul. 1933. a. mõisteti talle kümme aastat vangilaagris. 1937. a. lasti ta maha. Gerd oli esimene soome-ugri haritlane, keda rünnati selle eest, et ta jäi truuks oma rahvusele.

TULIN TAGASI

Udmurtide hulgast ma läksin kord Venesse tööle,
Et unustust leida mu murede, kurbuste ööle;
Siis mõtlesin, elu on muretu venede keskel,
Seal endale õnne võin leida ma aegade kestel.

Seal elasin päevi ja nädalaid – kurbus ei leebund,
Vaid endale otsides õnne ma seda ei leidnud:
Udmurtide järele igatses süda mul nuttes,
Ta tagasi pöörduda käskis mul Venemaalt ruttu.

Udmurdite räämaseid külasid näha ma tahtsin,
Mu südames tulvand häid sõnu seal lausuda tahtsin.
Ei mõistnud, ei mõistnud oh mina, kus õnne võib leida,
Kõik mured ja kurbuse südamest ära kus heita.

Sees pisaraist täitusid meeled... kuid silmi ei sule...
Udmurdi jah tumeda rahva ma sekka taas tulen!
Kõik sulas, kui küla taas nägin, kui keelt jälle kuulsin.
Kui rahva sain tagasi, õnnegi leida siis suutsin!

AŠALTŠI OKI (1898 – 1973) sündis Lõuna-Udmurtias. Sajandi alguses oli haruldane, et üks tütarlaps sai koolis käia. Nii nagu paljud teisedki soome-ugri haritlased, nii sai ka temast õpetaja. Varsti aga avanes tal võimalus teha teoks oma unistus – saada silmaarstiks. Ta läks Kaasanisse arstiteaduskonda. Üsna peagi hakkas ta kooli kõrvalt ka kirjutama. Ta osales udmurdi naiste käekäigu eest. Poliitilised konfliktid tekkisid taaskord. Öeldi, et tema luuletused kajastavad udmurdi naise rõhutud olukorda. Lõpuks aga võis raamat ikkagi ilmuda ning mitmed seal ilmunud luuletused said ajapikku rahvalauluks, mida lauldakse tänapäevani. Teda aitas suuresti Gerd Kuzebai, kes tema loomingut avaldada aitas ja talle igati vaimselt toeks oli olnud. Ta sattus küll mõned korrad vanglasse, kuid need ei jäänud pikaaegseteks. Ta jätkas tööd silmaarsti ja kirurgina kuni pensionipõlveni ja suri oma kodukülas. AŠALTŠI OKI luuletused anti uuesti välja 1968. aastal ning kümme aastat hiljem ilmus teinegi kogumik, kus lisaks luuleloomingule leiab lugeja ka mõned muud kirjutised.

NING ÕITSEB KIRSIPUU

Ning õitseb sinu kirsipuu...
Ja voolab-helkleb Tšigošur...
Õit imeb herilase suu
Ning õitseb sinu kirsipuu...

On tüdruk väga armunud,
Tal puna põske tulvanud –
See ilus poiss tal meeldib ju...
Ning õitseb sinu kirsipuu

1925

„Neiu ja karu“: Udmurdi autoritest ja nende luulest

„Neiu ja karu“ (Koost Kauksi Ülle, Tartu 2005)
Udmurdi autoritest ja nende luulest

Nataša Glebova (sündinud 30. juuli 1981 Udmurdimaal Pitši Purga rajoonis Arljanovo külas) on lõpetanud udmurdi filoloogia eriala ning töötab laste koolivälise hariduse vabariiklikus keskuses. Tema luuletusi on avaldatud ajakirjanduses ja tudengite kirjanduslikus kogumikus Vujuiš („Vikerkaar“). Glebova kirjutab väga lihtsas vormis ning kasutab palju slängi. Tema loomingut on mõjutanud tema lemmikpoeedi Vladimir Võssotski looming. Sarnaselt Ašaltši Okile on tema luules üsna palju võrdlusi meenutusi kallimast, kuid Glebova puhul on need vähem luulelised. Näide:

***

Mina teda ei kutsunud –
ta tuli ise.
Mina teda ei palunud –
ta armastas ise.
Mina ennast ei lubanud –
ta võttis ise.
Mina teda ära ei ajanud –
lihtsalt läksin ise.

Svetlana Ljubimova (sündinud 11. veebruar 1962 Udmurdimaal Zavjalovo rajoonis Izgurti külas) on lõpetanud filoloogia eriala, töötanud lastaiakasvatajana, kirjastuses ja alates 1992. aastast noorteajakirjas Invožo („Pööripäev“) vastutava sekretärina. Tema looming on naiselik ning armastuse- ja lastekeskne, otsides vastuseid küsimustele: kes ma olen, mida peaksin õpetama oma lastele ja kuidas mõista elu. Näide:

***

Kust olen tulnud, kes ma olen,
mis vered minus kokku segunesid?
Üks olen kodus, teine töö,
siis kolmas sõbraga, ja laiskvorst mehega.

Kui lähen rahva sekka,
siis öeldakse – noh, ole nagu teised:
soeng, kingad, riided, värvid, ridikül …
Kuid nii ma iseendale ei meeldi.
Ja süda kohta endale ei leia –
ehk sellepärast aina otsin oma nägu.

Sergei Matvejev (sündinud 7. august 1964 Udmurdimaal Vavoži rajoonis Kvašuri külas) on lõpetanud filoloogia eriala, töötanud mitmel pool ajakirjanduses ja alates 1993. aastast toimetajana kirjastuses Udmurtija. Matvejev on Venemaa Kirjanike Liidu liige ning Flor Vassiljevi nimelise kirjanduspreemia laureaat. Praeguseks on tema sulest ilmunud neli luulekogu ja kaks kõnekat proosateost. Tema luule on romantiline ja loominguline ning sageli kirjutab ta enesekeskset kirglikku armastusluulet. Näide:

***

Ma tahaks armastada. Kogu südamest!
Kuid igatsusi materdab
ja maha tallab – mats! –
üks jama jutt „Küll ilmaasjata, jah asjata,
sa otsid puhast armastust.
Ei sellist asja saa maamuna pääl –
tead, parem ära ole naeruväärt!
Kui ütledki, et: „Põlen kuuma leegiga!“
Kui ütledki, et: „Romeo ju armastas!“
Sa taipa nüüd:
see oligi vaid raamatus!
Oh sind, sa hull ja halenaljakas „artist“!
noh, tule mulle veitsa lähemale,
ja viska minema need rohelised mõtted.
Sind läbematult ootab pitsike –
näe,
joo, sõber, joome täna õhtul,
ja pärast – tüdrukud! … No kuidas muidu?
Ja vaata kähku ringi:
mis tüdrukud! Sa neelad lausa keele alla!
… Ah sina ikka armastusest?! Naljatilk …
ei ole loodud me üksteisest aru saama …“
Ma tahaks armastada. Kogu südamest!

Liidia Njanjkina (sündinud 23. september 1965 Udmurdimaal Alnaši rajoonis Serpi külas) on lõpetanud ilukirjandusliku tõlke eriala, töötanud ajakirjanduses ja praegu noorteajakirjas Invožo. Njanjkina on Venemaa Kirjanike Liidu liige ning on pälvinud Ašaltši Oki nimelise kirjanduspreemia. Olles aktiivne korrespondent udmurdi laste ajalehes Das lu! („Ole valmis!“) sai ta selle laureaadiks. Esmalt avaldas ta oma proosat perioodikas ja noorte autorite kogumikes ning praeguseks on temalt ilmunud jutu- ja luulekogu. Otsides oma kohta maailmas kirjutab Njanjkina üsna palju naiseks olemisest industriaalses linnas ja elust ühiselamukultuuris ning tema kirjutistes ilmneb pärimuslik taust perekonna väärtustamise kaudu. Näide:

***

Mina –
oma ema metsistunud tütar,
oma isa käest ära läinud tütar.
Kord aastas tulen koju
suurest linnast –
palav tervitus!
Hea, et on koht,
kus saab hingata,
kümmelda kuumas saunas.
Lagistada naeru sõprade seas,
ema tiiva all –
nutta, nutta …
… Kus ma jälle olen, metsistunud tütar,
kus ma ikka veel olen, käest ära läinud tütar?
Seal, kus on katus – tühi väli,
seal, kus ei ole Hõimuõnnelaegast.

Larissa Orehhova (sündinud 27. juuli 1979 Udmurdimaal Alnaši rajoonis Šadrasak-Kibja külas) on lõpetanud ajakirjanduse eriala ning töötab alates 2001. aastast ajakirja Invožo toimetuses. Ta on avaldanud oma loomingut kooli- ja tudengipõlves ajakirjanduses ning peagi ilmub trükis tema esimene luulekogu. Laiemale avalikkusele on ta tuntud pigem probleemsetel ja aktuaalsetel teemadel sõna võttev ajakirjanik. Tema luule on intellektuaalne, kuid samas ka naiselikult emotsionaalne ning väga udmurdipärane, kasvades välja folkloorsetest kujunditest. Näide:

***

Kesköö tulekul ütlesin endale:
suudan ka ilma sinuta elada.
Kuid hommikul tundsin heledat lainetust
üle keha,
lugesin südamekella tukse
ja sain aru:
ei suuda ilma sinuta.

Viktor Šibanov (sündinud 7. märts 1961 Udmurdimaal Glazovi rajoonis Kotgurti külas) on õppinud filoloogia erialal ja lõpetanud nõukogude kirjanduse eriala. Praegu on ta Udmurdi Riiklikus Ülikoolis vene ja udmurdi kirjandust ning on Venemaa Kirjanike Liidu liige. Ta on üks etnofuturismi eestvedajaid. Ta on koostanud udmurdi kirjanduse antoloogia keskkoolile. Šibanovi looming on maa- ja mehekeskse kirjandustraditsiooni kõrval uuenduslik, kujutades muuhulgas kaasaegset linnaelu ja tänapäeva naisi. Oma loomingus lähtub ta udmurdi luulepärimusest ja animistlikust maailmatunnetusest ning väljendab 20. sajandi ängistust.

„Neiu ja karu“

Neiu lõiganud vilja
kõrge männiku ääres.
Äkki ilmunud karu
kes-teab-kust otse ta ette.
Vaene neiu! Hirm
võtab ta jalgadest jõu.
Oma avaldas silmad pigistab hirmuhoos kinni,
ühe hetkega jookseb kogu elu ta silme eest läbi,
metselukas läheneb, läheneb …
Ja mis nüüd? Ta näitab tüdrukule kämmalt –
selles on suur puupind …

Tõesti, tõesti sündinud see lugu:
kui neiu karu käpast
orgi oli välja kiskunud,
siis kallima kingitud kireva rätiga
sidus ta metslooma haava kinni.
Räägitakse, et karu paitanud tüdruku pead.
Ja järgmisel koidikul kinkinud
talle kärjetäie magusat mett!

Pjotr Zahharov (sündinud 26. jaanuar 1961 Tatarstanis Kukmori rajoonis Vuž Kija-Jumja külas) on lõpetanud filoloogia eriala, töötanud ajakirjanduses ja on praegu proosatoimetaja ajakirjas Invožo. Zahharov on Venemaa Kirjanike Liidu liige ning on pälvinud Vladimir Romanovi nimelise kirjanduspreemia. Just tema avaldas ajakirjas Invožo mitu artiklit etnofuturismist kui uuest suunast soome-ugri rahvaste loomingus ja paljud selles artiklis mainitud loomeinimesed on end alates sellest etnofuturistideks nimetanud. Tema panus on suur ka teoste tõlkimises udmurdi keelde. Tema looming on ilmunud kahes kogumikus, raamatus ja luulekogus ning tema eepiline tragöödia Ebga osutus väga edukaks. Zahharovi looming on üsna sõnamänguline ja teemakäsitlus sügav ja mitmekülgne. Näide:

„7“(„Pu-pu“. Seitse pühendust rähnile)

Kuid tänaval – kuu, lõdisevad hatad …
Kuid tänaval – tumm ulgumine, pelu …
See pilt su ette ilmub vaatamata,
sel lühidalt on nimeks: „Elu“.

Said juba kaineks. Tervikuna paistad läbi.
Kuid läbipaistavana – saad pilkude eest põgeneda.
Sa nagu klaas …
kui õhk sa vaikselt paistad läbi,
kui harjud oma olematusega.

Käib läbipaistvas ajus mõttevire:
„Sa oled maha nühitud!“ – kui palgilt tahud.
Hää küll, kukk hommikuti kireb –
kui tahaks öelda – „oled elus“,
annab rahu.