president Toomas Hendrik Ilvese soome-ugri rahvaste 6. maailmakongressil Siófokis Ungaris peetud kõne

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/president-ilves-soome-ugrilaste-konverentsil-onneks-on-demokraatlik-osa-maailmast-moistnud-et-erinevused-ei-takista-arengut.d?id=64920018



Head soomeugri õed ja vennad, kallid kongressi külalised, mu daamid ja härrad.
Mul on väga hea meel ja suur au pöörduda taas soomeugri rahvaste maailmakongressi osalejate ja külaliste poole.
Siin mõtleme oma keeltele ja kultuurile, mis kasvanud aastatuhandete vältel nagu puu, millel mitmeid harusid ja palju oksi, ent siiski üks ja seesama tüvi ja juurestik.
Võrreldes eelmise korraga, mil kogunesime 2008. aasta suvel Siberimaal, on meid ja kogu maailma ümbritsev majanduslik reaalsus põhjalikult muutunud. Kui neli aastat tagasi oskasid läheneva majandus- ja finantskriisi märke aimata vaid teadlased ja pessimistlikud finantsanalüütikud, siis nüüdseks oleme seda riikide ja rahvastena kõik omal nahal tundnud.
Oleks täiesti ekslik väita, justkui jäänuks meie rahvaste keele- ja kultuuripoliitika finantsraputustest mõjutamata. Veelgi enam – kui majandus kiratseb, kui töökohad kaovad ja maksuraha kahaneb, siis on pahatihti just kultuurivaldkond see, mis kannatab esimesena ja mõnikord ka kõige rängemini.
Põhjust polegi teab kui keeruline leida. Nii demokraatlike riikide poliitiline tsükkel kui totalitaarriikide valitsejate egoistlikud eesmärgid kirjutavad otsustajatele mõnigi kord ette lühiajalise kasu eelistamist pikaajalisele, unustades seejuures täielikult, et olla homo economicus on vaid osa inimene olemisest ja kultuurist.
Teisalt on otsustajatel kultuurielu õisi ohvriks lihtne tuua. Kuid kinnitab ju maailma rahvaste lugematu ajalooline kogemus kultuuride sitkust ja vastupanuvõimet, kehtides ka täiel määral meie soomeugri puu okste kohta.
Ilmselt võib igaüks meist tuua siin ühe selge ja suure näite selle kohta, kuidas meie nelja aasta tagustel unistustel pole keeruliste aegade tõttu läinud korda täituda.
ERMi ehitamise plaan peatus kriisi tõttu ootamatult
Meie Eesti omakultuuri kodu, Eesti Rahva Muuseum, on tänaseks juba enam kui 100 aastat vana. Erinevatel asjaoludel, eelkõige poliitilistel, aga ka majanduslikel põhjustel, pole sel muuseumil kunagi olnud päris oma kodu. Ma mõtlen spetsiaalselt muuseumiks, meie hindamatu kultuuripärandi kogumiseks, uurimiseks, säilitamiseks ja rahvale näitamiseks ehitatud oma maja.
Eesti rahvas tahtis seda ehitada. Napid viis aastat tagasi näis sellega kõik olevat selge. Otsus oli tehtud. Arhitektuurivõistlusel parimaks pärjatud projektki olemas. Ka rahas polnud justkui enam probleem.
Aga siis tuli kriis. Otsusest, tahtest ja projektist enam ei piisanud. Sest eelarveraha suunati tänaste ja väga pakiliste probleemide lahendamisse, mis lähivaates kaugelt olulisemad kui sajandite vältel meie esiemade ja isade loodud vaimuvara ja esemed.
Euroopa Liidult taotletud ehitusraha üle vaieldes ning otsust tehes jäid kõlama eelkõige ehitamise majanduslikud aspektid. Küsiti ja justkui piisavalt häid vastuseid saamata jäädigi kahtlema, kas see tasub ikka ära ning kas külastajaid jätkub.
Eesti rahvas pole kaotanud lootust, et me lõpuks selle muuseumi, oma kultuuri elutähtsa organi ja institutsiooni ükskord valmis ehitame. Sest me teame, et kultuuri ja keele säilimise ja arendamise pikas plaanis moodustavad just seesugused rajatised jalgealuse, millel seisame täna ja tulevikus.
Ma ei eita, et iga ehitisega peab kaasas käima rehkendus, kuidas seda tulevikus ülal hakatakse pidama. Aga ma väidan, et oma rahva muuseumi ehitamata kanname aastakümnete pärast palju suuremaid kaotusi.
Mu daamid ja härrad.
Selle sissejuhatusega tahan muu hulgas väita, et majanduslikult keerulistel aegadel, saati siis üha enam globaliseeruvas maailmas, on väga lihtne lahterdada asju olulisteks ja vähem olulisteks, suurteks ja väikesteks. Anda hinnanguid sellele, millel on kauge tuleviku perspektiivis mõtet. Eelkõige majanduslikku mõtet.
Võõrkeelele üleminek kui tee hukatusse
Head sõbrad, maailma mastaabis pole soomeugri rahvastel, keeltel ja kultuuridel määratud mahult suureks saada. Kitsalt majanduslikus mõttes ei tasu nende säilitamine ja arendamine end ära. Majanduslikult mõistlik oleks üle minna inglise, hiina, hispaania või ka vene keelele.
Eesti rahvas on sellises olukorras korduvalt olnud. Me teame, mida see tähendab ja mis see maksma läheb. See tee ei sobi meile, ega sobi ka ühelegi teisele väikesele rahvale, kultuurile ega riigile. See on tee hukatusse, rahva, riigi ja kultuuri kadumisele.
Turumajanduse põhimõtete järgi on ühtviisi tarbetud nii ungarlased kui soomlased, eestlased ja handid-mansid. Meie maht on liiga väike, me turud on globaalsetest tõmbekeskustest ja rahaveskitest liiga kaugel.
Õnneks on demokraatlik osa maailmast juba ammu mõistnud, et raha pole ainus rikkuse mõõt. Nii nagu rahvusvahelise üldsuse poolt heaks kiidetud rahvaste enesemääramisõiguse põhimõte on taganud iseseisvuse paljudele väikerahvastele, sealhulgas ka Ungarile, Soomele ja Eestile, nii aktsepteeritakse ka tõde, et erinevad keeled, usud, kultuurid ja kombed on rahu ja rahulolu allikaks, mitte aga arengut takistavateks piduriteks.
Nende säilitamise ja arendamisega tegeletakse keele-, kultuuri- ja erinevate vähemuspoliitikate raamides nii riiklikul kui rahvusvahelisel tasemel.
Soomeugri rahvaste huvides on, et eripära säiliks
On meie, soomeugri rahvaste huvides, et selline suhtumine säiliks ja süveneks. Et me erisused ja eripära ei langeks turumõjude meelevalda, otsides kõikjalt vaid majanduslikku põhjendust.
Raha, ettevõtlik vaim ja tulemuslik töö ei kao mitte kuhugi. Ent rasketel aegadel rutakalt ja otsitud majanduslike põhjenduste toel tehtud otsused keele- ja kultuurivaldkondadesse enam mitte panustada, võivad mõjuda me rahvaste tulevikule hävitavalt.
Keerulistel aegadel – olgu siiski rõhutatud, et praegune pole ju mingi hingeliste ja aineliste väärtuste totaalne kokkuvarisemine, vaid tavaline vigade parandus – räägime me palju piiratud ressurssidest ja sellest, et midagi või kedagi tuleb ohverdada.
Inimene pole liigina muidugi kõikvõimas, aga kui üldse loobumistest rääkida, siis peaks sel olema tugev teoreetiline, teaduslik alus.
Rahvaste ja kultuuridena saame eeskuju osas heita pilgu loodusteaduste poole, sest liikidevahelisi suhteid on alati olnud rahvastevahelistest ohutum käsitleda. Tänapäeva loodus- ja keskkonnakaitses suudetakse terve mõistusega möönda tõsiasja, et kõikide liikide täie tervise juures nende senistes oludes ja keskkonnas alles hoidmine käib inimestele üle jõu.
Niisiis tuleb liikide kaitsel ja aitamisel teha raskeid ja sageli ka vastikuid valikuid. Looduskaitses on kasutusel mitu konkureerivat ja üksteist täiendavat lähenemisviisi, mis aitavad ressursse võimalikult tõhusalt kasutada.
Neist printsiipidest saame tuge otsida ka iseendast, meie kultuuridest kõneldes. See tähendab soomeugriluse asetamist laiemasse, globaalsesse pilti või ökosüsteemi, mitte jäämist ainult omade keskele, omasse rasva praadima.
Kaitsta tuleks eeskätt omanäolisemaid
Esiteks on kasutusel funktsioonikeskne kaitse. See tähendab, et esmajärjekorras püütakse aidata liike, kel täita mingi ülitähtis roll teiste liikide ellujäämises, ehk siis toitumisahelates. See kehtib näiteks valgetüvelise seedermänni kohta, mille käbid moodustavad strateegilise osa grislikarude toidulauast.
Teiseks on kasutusel evolutsioonikeskne kaitse, mille puhul moodustatakse kaitstavate pingerida selle järgi, kui erilist lisa nad geneetiliselt pakuvad. Mida haruldasem ja teistest kaugem liik, näiteks Hiina hiidsalamander, seda olulisem on tema genoom. Kultuuri keelde tõlgituna tuleks siis kaitsta ja aidata eeskätt peavooludest ja toimetulijatest võimalikult kaugemaid ja võõramaid, see tähendab, omanäolisemaid.
Kolmas ja samuti viljakas ning tõhus kaitsetehnika vaatleb ökosüsteemi. Liigi ellujäämise tõenäosust kasvatab oluliselt see, kui keskkonda tema ümber kas või jõuga stabiilsena hoitakse, antakse talle seega võimalus rahulikumalt muutustega kohaneda.
Kultuurides tähendab see, et ainuüksi kultuurautonoomiast ei pruugi piisata. Seadustega antud õigustest viljelda omakultuuri jääb väheseks, kui hävitatakse või muudetakse kiiresti tundmatuseni keskkonda, millest see kultuur on elujõudu ammutanud ja milles juurdunud. See pilt on meile näiteks maailma nafta- ja gaasiväljadelt, aga ka väärispuidumetsadest traagiliselt tuttav.
Mu daamid ja härrad.
Nagu näeme, on loodusele ja kõigile liikidele sobivaid kaitsepõhimõtteid kergesti võimalik importida ka kultuurikäsitlusse. Kordamata siinkohal käibetõdesid mitmekesisuse rikastavast loomusest, heidan põgusa pilgu eestlaste põlisele naaberkultuurile ja naaberoksale liivlastele.
Siit ligi tuhande kilomeetri kaugusel Mazirbes, kus Läti liivane merekallas vajub Liivi lahte, seisab liivlaste rahvamaja, mis sai valmis 1939. aastal Soome, Ungari, Eesti ja Läti koostöös. See valge maja, mis on siiani liivlaste – paljude meelest juba välja surnud hõimurahva – kultuurikoldeks, sümboliseerib ühelt poolt suuremate märkamist ja muret väiksemate keele ja kultuuri kestmise, kasvamise üle ning teisalt väikeste erilist elujõudu.
Läti sai kriisis eriti tugeva hoobi
Saan siin tuua hea ja kõneka näite sõna otseses mõttes eilsest päevast, kui sain kätte trükisooja “Liivi-eesti-läti sõnaraamatu”. See sündis kahe maa – Eesti ja Läti – koostöös ning kahe riigi rahastamisel, kuid muidugi mõista liivlaste endi hoole all.
Selle sõnaraamatu väljaandmist oleks võinud ju samuti edasi lükata ja majanduslikult paremaid aegu ootama panna. Pole saladus, et Eesti, eriti aga Läti majandus sai globaalses kriisis eriti ränga hoobi.
Eelmine liivi sõnaraamat ilmus pea seitsekümmend viis aastat tagasi, uus aga just soome-ugri kongressiks ja tänu Läti riigi kaasrahastamisele. Kokkuhoiueelarves Läti pidas vajalikuks toetada oma põlise ja väikese rahvakillu sõnaraamatu ilmumist, mis esmakordselt on nii mahukas ning sisukas.
Just vabad ja demokraatlikud ühiskonnad peavad vajalikuks ning julgevad toetada kultuuride säilimiseks sisuliselt olulisi projekte. Just sisuliselt, mitte vormiliselt olulisi. Seda teame Eestis oma minevikust hästi, kuid teavad ka liivlased, lätlased ning teised rahvad.
Olime sunnitud elama riigis, kus rahvakultuur pidi olema “sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik”, see tähendab, et vaid tuimalt stereotüüpne ning ilma tegeliku rahvakultuurilise sisuta. Sellele ideoloogilisele sundusele saime vastu just iseenda jõu ja tarkusega. Sest kui ei ole sisu, siis ei ole lõpuks ka vormi. Sisuta ei kesta midagi.
Just vabad ja demokraatlikud riigid suudavad rahulikult tegeleda oma minevikuga, kartmata seejuures avalikustada neidki tõsiasju, mida tuleks häbeneda ja mille pärast vabandada. Me ei karda raamatuid, milles kirjeldatakse soome-ugri rahvaste vastu korda saadetud kuritegusid. Me ei korja neid raamatuid ära. Me loeme neid raamatuid, me õpime edaspidi neid vigu vältima, ja kui võimalik, siis üritame neid vigu heastada.
Kogu eelöeldu tõttu on meie kohuseks – meie, kelle rahvastele ja kultuuridele on osaks saanud õnn elada ja edeneda oma vabas ja demokraatlikus riigis – seista vabaduse ja demokraatia eest, et kestaks meie hõimurahvaste ning kõigi väikeste rahvaste keeled ja kultuurid.
Selleks soovin soomeugri rahvaste kongressile sisukaid arutelusid ja parimaid otsuseid. Ma tänan.

Silent Woo Goore

Silent Woo Goore on udmurdi rock ansambel. Siin on laulude sonad.  
http://udmdunne.ru/2012/06/%D0%B0-%D0%B8-%D0%B0-%D0%B8-%D0%BC%D0%BE%D0%BD-%D1%82%D0%BE%D0%BD%D1%8D-%D0%BA%D0%B5%D0%BC%D0%B0-%D0%B2%D0%BE%D0%B7%D1%8C%D0%BC%D0%B0%D0%B9-%D0%BD%D0%B8/

UUS

Midagi uut udmurdi tänapäeva muusikas: http://www.youtube.com/watch?v=2pRGcI99tJM

Sõnad:

Тон малы, эше, номыр ӧд лэсьты та вие?

оло, кожаськод, со чик уз быры? Пие,

арган гинэ кыскад ке, номыр но уз луы.

Мусое, ӧд вала?

Малпаськод, уд кулы?

Зуркат удмуртсэ,

куашкаты вужзэ,

вошты эсэптэ,

ӵыжа ӧсэ,

лэсьты тон ачид, ява,

утча амал!

Номыр но уз пыжы,

луид ке юмал.

Ужа лад-лад,

эн луы азьтэм,

гожты сыӵезэ,

мар потэ укыр визьтэм.

Кырӟа но экты!

Та UDMURT GHETTO.

Gerdi udmurdi teatri ajaloost ning "Sugrierror.com-ist"

Udmurdi kultuuri kursuse udmurdi teatri, muusika ja maalikunsti loenguks

Kuzebai Gerd „Olen udmurt“ (Kirjastuskeskus 2009): artikkel „Udmurdi teater“ (1925)

Enne revolutsiooni võib udmurdi teatriks pidada kõikvõimalikke loodususulisi toiminguid: müsteeriumide etendamine, riitused, pidustused (põllutööde ja aastaaegadega seotud), rahvamängud jms. Seega udmurdi teater põhineb juba vanadel traditsioonidel.

Pärast revolutsiooni (1917) puhkes udmurdi teater õide. Tekkis linnateater, kuna haritlased püüdsid luua iseseisvat rahvuslikku teatrit. 1917. aastal etendati Lev Tolstoi näidend „Temast see kõik tuleb“ (lavastajaks A. Urasinova)- see oligi esimene samm euroopaliku teatri poole. Alates 1918. aastast muutus teatrielu aktiivseks: kirjutati, tõlgiti ja lavastati eri näidendeid. Selline aktiivsus pälvis tähelepanu nii udmurtidelt kui venelastelt. Piirkonniti teatrialane aktiivsus muidugi erines, mõned kohad tulid algusest peale aktiivselt kaasa (nt Glazov, Malenõž), teised jäid maha ning saavutasid aktiivsuse 1919.-1920. aastaks (nt Sarapul, Kaamatagune). Loodi nii ränd- kui paikseid püsitruppe. Jelabugas loodi draamateater. Kiire teatri arengu põhjustas udmurdikeelse näitekirjanduse rohkus. I. Mihhejev, Lebedev, Majorov jt kujutavad enamasti udmurdi inimesi ehk siis kohalikke tüüpe. Tõlkenäidenditest lavastati enam näiteks L. Tolstoi ja A. Ostrovski omi. Näitlejatest võiks nimetada näiteks A. Kirillovat, Marksistskit, Novikovi, Majorovat.

http://www.sugrierror.com/error/ lavastus „Sugrierror.com“, http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=12871:anne-tuernpu-sahmerdab-sugrilastega-pohuteatris&catid=3:teater&Itemid=2&issue=3356 intervjuu Anne Türnpuga Sirbis,

http://www.temuki.ee/numbers/2011/10/article5326.pdf Põhuteatrist Teater.Muusika.Kinos, http://pohuteater.no99.ee/#/programm/teater/kaks-teist-ja-ks---soome-ugri-mngud-66a lavastuse tutvustus Põhuteatri kodulehel,

http://www.folkloorinoukogu.ee/Soome-ugri_lavastus_Tallinn_2011_p_569.htm „Sugrierror.com-ist“ Fenno-Ugri projekti raames

Udmurdi kui rahvuse ja üldse soome-ugri identiteedi seisukohalt on oluline Põhuteatris 26.-30. augustil 2011. aastal etendunud „Sugrierror.com“ (lavastajateks Anne Türnpu, Eva Klemets, Mart Koldits), kus osalesid 12 näitlejat (handi, mansi, mari, udmurdi (Mihhail Begišev) ja eesti (3) päritolu), ja mis oli Fenno-Ugria algatatud rahvusvaheline soome-ugri pärismusteatri projekt. Iga etendus oli improvisatsiooni tõttu eelmisest erinev, et tuua selgemalt esile soome-ugri mõttelaadi ja traditsioone. Keskenduti väikerahvaste identiteedile (väikerahvus vs Venemaa), juurtele ning erinevusele tänapäeva euroameerika maailmast. Näitlejad oskavad veel oma keelt ja tunnevad oma traditsioonilist kultuuriruumi, kuid tekib  küsimus, kaua kultuurid üldse veel säilivad ja kes neid säilitab? Lavastus otsib teatrit rituaalidest, mis on soome-ugri rahvastel tänini säilinud. Teater.Muusika.Kinos rõhutab Madli Pesti, et näitlejad oskavadki laval olla vaid „ise“ ja „päriselt“. Etendusest toob ta välja udmurdi näitleja Mihhail Begiševi lõpumonoloogi, kus näitleja räägib avameelselt, mida ta arvab oma elust Udmurdimaal ja Eesti-kogemustest. Pesti lisab, et „error“ pealkirjas vihjab sellele, et tegelikkust on võimatu esitada. Veel mainib Pesti lavastuse ja Anne Türnpu triksteri-teemalise doktoritöö väga tihedat seost.

Anne Türnpu ütleb, et projekti eesmärgiks oli anda justkui koolitust soome-ugri näitlejatele, et nad pärast oskaksid ise teha lavastusi, mis vastavad nende ja nende rahva meelelaadile. Kuna enamasti on Venemaal elavatel soome-ugri rahvastel ju teater tugevalt vene-mõjuline, siis võiks „Sugrierror.com“ anda uusi võimalusi teatrile lähenemiseks. Türnpu: „Seda ma tahtsingi näha, kuidas handid, eestlased, mansid ja marid tunnetuslikult üksteisest erinevad. Kui neil on samad tööriistad käes, siis nad teevad erisuguseid asju.“

Lavastuse tutvustus lavastuse kodulehel (http://www.sugrierror.com/error/?section=intro):

„Sugrierror.com on mäng soomeugri teemadega, mis lavastab end ise. Ehitab end igal etendustel uuesti üles, ühendab olemasolevaid osiseid iga päev vastavalt sellele, milline päev on, kes saalis on, mida näitleja mõtleb või mida muud juhus nõuks võtab. See on assotsiatsioonidemäng - eksperiment soomeugri mõttelaadi ja teatri ühendamisega, kus ERROR on must notsu, jokker või trikster, ootamatu lahendus või väljapääsmatu veateade.

Aga midagi hirmsat ei juhtu. Vaatajat keegi ei ründa ja veega üle ei kalla. Keegi ei sunni teda teistmoodi elama hakkama ega pane teda silmitsi seisma maailma aktuaalsete häirete või katastroofidega. Mäng käib imaginaarsete panuste peale: identiteet ja juured. Ja mängur küsib: kui sa ärkad ühel hommikul üles ja avastad, et sa oled võõras, siis mida sa teed ja kuhu sa lähed? Kui sind ootamatult - parkimisplatsil või poejärjekorras, poolunes või tööpostil - tabab arusaam, et sa äkki ei olegi osa tänapäeva euroameerika maailmast, vaid oled teistsugune, siis kes see on, see teine?

Ning täringud võimalike vastustega viskab välja juhus, seades nõelapisted vastavalt ajahetkele ja subjektiivsele seosterägastikule kordumatuks mustriks, olgu see kodukanditikand rahvarõivail või unenäoloogika alateadvuses.“

Anne Türnpu udmurt Mihhailist: (http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=12871:anne-tuernpu-sahmerdab-sugrilastega-pohuteatris&catid=3:teater&Itemid=2&issue=3356 )

„Näiteks udmurt Miša (Mihhail Begišev – toim), kes oli Udmurdi vene teatris näitleja, otsis meid ise üles. Hea ja ilus poiss, tal oli seal peaosi ja au ja kuulsust, aga ühel hetkel ta mõistis, et ei taha seda enam teha. Talle küll öeldi, et kuhu sa lähed, sul on siin suured osad ja oma publik, anname sulle veel suuri rolle. Aga ta läks ära, nüüd püüab teha lastega teistsugust, ausamat ja ilusamat teatrit.“

Udmurdi teatrist

Udmurdi teatrist Kuzebai Gerdi „Olen Udmurt“ lk 285-289 põhjal

Kombetalitluste ja pidustustega seotud teater

Sajandeid tsaarivalitsuse ikke all olnud udmurdi rahvas sai isevalitsemise õiguse 21. jaanuaril 1921. Aastal 1914 hakkasid ilmuma ajalehed Udmort ja Voinaõs Ivor (Uudised sõjast), mis mõlemad suleti juba järgmisel aastal. 1917. aastal hakkas ilmuma ajaleht Vil Sin (Uus silm) ja taaselustus ka Udmort. Peale Oktoobrirevolutsiooni tulid välja kaks uut ajalehte: Gudõri (Kõu) ja Kule Kenešjos (Vajalikud nõuanded). 1919. aastal asutati ajakiri Muš (Mesilane) ning ajalehed Gord Soldat (Punane soldat) ja Sürlo (Sirp). 1920. aasta jooksul tehti udmurdikeelseid tõlkeid kokku lausa 150.

Enne revolutsiooni polnud enamik udmurdi rahvast euroopaliku teatriga tuttavad. Ometi oli udmurdi rahvas säilitanud sajandipikkuseid paganausu rituaale, millega rahuldati oma vajadust meelelahutuse järele ning teostati nii oma teatraalset funktsiooni. Udmurdi tõelise rahvusteatri juured ulatuvad juba kaugesse minevikku. Kaugemas minevikus piduliku paganausu tingimustes loodud teatraalsed etendused sulasid ühte kollektiivsete pidustuste ja rahvapidudega, milles osalesid ka teised soome-ugri rahvad. Hilisemate ajaloosündmuste mõjul kaotas soome-ugri teater aga oma üleüldise tähenduse ning üksikute hõimude teatrikunst piirdus oma isiklike pidustuste ja rahvapidudega (tänapäeval säilinud soome, udmurdi, komi, mordva ja mari rahvastel).

Osad pidustused on seotud aastaaegadega. Näiteks kevadpidustused, kui pärimuse järgi Osto (igavene vaim), kelle südamest on sündinud Šundõ (valguse jumal) tõukab troonilt ilma äärele aheldatud pimeduse jumala Ubiri; või sügispidustused, kui algab taas võitlus pimeduse ja valguse vahel. Pidustused on seotud ka põllutöödega ning nende tähendus ja funktsioon on ilmselt samasugused nagu vanasti lahingumarsid ja laulud sõjakäigu alustamisel. Enne heitlust tavatseti tõsta lahingumeeleolu ja kasvatada jõudu, mida kutsusid esile pasunahelid ja marsilaulud. Alles siis, kui see tehtud, liiguti eesmärgi poole. Enne kui mindi rasket tööd tegema, kosutati vaimu ja karastati tahtejõudu kollektiivsete pidustuste abil.

Eriti tähendusrikas meelelahutus oli Guždor vös pidustus (kevadise rohu pidu). Seda peeti siis, kui väljal tärkas esimene rohi – pidulikes riietes erinevas eas udmurdid ratsutasid ehitud hobuste seljas luhale, et tervitada soojuse ja rõõmu jumalat Šundõ’d (Päikest). Siin sümboliseerib kevadet lilledega ehitud tütarlaps, kes ratsutab valgel hobusel, päikest aga võigul hobusel ratsutav kollaste lilledega ehitud noormees. Nad võetakse vastu rahvamuusika ja pidulike lauludega – päikese ja kevade hümniga. Pidu saavutab oma kõrgpunkti ühises palves. Tagasi külla minnes puistab rahvas teele kollaseid lilli ja kuulutab Šundõ võitu. Samuti kevadel, künnitööde ajal, korraldatakse rahvalikke ühismänge Akaška’sid, mille jälgi võib leida peaaegu kõigi soome-ugri rahvaste juures. Sellest peost võtavad osa täiskasvanud mehed ja naised, võisteldes jooksmises, ratsutamises, hüpetes ja osavuses. 

Muude põllumajanduslike pidustuste seas on ilmselt tähelepanuväärseim Ju murt kuton ehk teravilja kaitsva vaimu Ju kõldõsini naasmise pidustus. Selle erkvalges riietuses jumala roll on eluliselt tähtis: kui ärganud vili ei tõota head saaki, on jumalus põllu maha jätnud. Sellisel juhul riietavad udmurdid end valgesse ning liiguvad sõnatult põllule, et paluda terajumalat tagasi nende põldu kaitsma, kusjuures samal ajal hüppavad kolm neidu ja noormeest hobustele ning viiulil püha viisi mängides ratsutavad nad piki põlde, et leida Ju kõldõsin’i hing – valge liblikas, kes siis võrku püütakse ja oma tööpostile tagasi viiakse. Pärast kõiki neid tegevusi ohverdatakse jumalale valge tall.

Hilissügisel pärast esimest lund leiab aset Pörtmas-kon pidustus, milles kogunevad omapäraselt ehitud näitlejad. Nad käivad kahe nädala jooksul õhtuti majast majja ja esitavad väikesi stseene, kusjuures kõik toimub ainult lauldes ning enamasti on need laulud satiirilise iseloomuga. Vastavalt esituse meisterlikkusele saadakse ka kosti. Veel hiljem, talvel, toimub ühispidu Šaitan ulljan – kurjade vaimude minema kihutamine. Nende ajal käivad teivaste, kõristite ja hangudega varustatud mehed majast majja, eesmärgiga peletada minema kurje vaime. Lõpuks süütavad mehed külaserval õlgedest sümboolse lõkke, kuhu visatakse vaimude ära ajamisel kasutatud tööriistad ning hüppavad sellest ülegi.

Udmurtide linnateater

Talupoegade ühispidustustes udmurdi haritlaskond aga ei osalenud, hoides teatud eelarvamusega eemale. Siiski ei suudetud luua päris oma iseseisvat teatrikunsti, sest teised väärikad eeskujud peale vene teatri puudusid. Udmurdi haritlaskonna hulgas võis tõsist püüdu luua nn intelligentsi linnateater täheldada alles alates 1917. aasta revolutsioonist, mil pärast sajanditepikkust rõhumist tärkas udmurtidel rahvuslik eneseteadvus.

Esimese initsiaatorina tuleks nimetada A. Urasinovat, kes lavastas 1917. aastal Glazovi rajoonis udmurdi keeles L. Tolstoi näidendi „Temast see kõik tuleb“. Selles elukutseliste näitlejatega mängus oli juba tunda püüdu kopeerida euroopalikku teatrikunsti. 1918. aastal teatrielu Udmurdimaal hoogustus. Lavastati etendusi, korraldati kontserte ning kirjutati ja tõlgiti näidendeid. Eriliselt õitses teatrielu aga Malmõži rajoonis, kus Tsipja külas formuleerusid kohalikud ja rändteatri trupid, mis levisid üle Malmõži linna ka vene publikuni. Samal aastal loodi samuti Jelabuga linna draamateater. Sarapuli ja Kaama-tagused udmurdid jäid teistega võrreldes sellest arengust veidi maha, kui sinna jõudis teatrilaine alles 1919.-1920. aasta paiku. Sel ajal alustasid Vjatkas ja Glazovis tegutsemist mitu püsitruppi. Glazovis loodi ka udmurdi teater ja teatritrupp, kuid nende kese kandus hiljem Iževski.

Udmurdi teater euroopalikus tähenduses arenes erakordselt tormiliselt tänu kiirelt kasvavale udmurdikeelsele näitekirjandusele. Teiste hulgas näiteks I. Mihhejevi rahvaelu kujutavatel näidenditel „Pelljaskis“ (Posija), „En luška“ (Ära varasta), „Udmurt doktor“ ja „Udmurt dõšetis“ (Udmurdi õpetaja) on olnud suur edu. Tema näidendeid iseloomustab suur siirus – udmurdi elu erinevad küljed avanevad suurepärastes dialoogides ja karakterites. Mihhejevi keel on kujundlik, täpne ja rahvalik. Ka Lebedev („Peo ajal“), Saparov („Hull“), Majorov (lastenäidendid) on näited suurepärastest udmurdi näitekirjanikest. 

Udmurdi teatrites on lavastatud ka palju tõlkenäidendeid, näiteks A. Ostrovskit („Ära ela nii, nagu tahaksid ...“ jt), L. Tolstoid („Pimeduse võim“, „Temast kõik see tuleb“) ja palju teisigi. Koos näitekirjandusega tuleks mainida ka märkimisväärseid näitlejaid, nende hulgas A. Kirillovat, Marksistskit, Novikovi, Marksistskajat, Majorovat, Petrovat ja mitmeid teisigi veel.

Selline on udmurdi teatri ajalugu Gerdi järgi (Finno-ugria, 1925). 

Killuke udmurdi köögist Aleksei Petersoni „Udmurdi päevikute“ 5. päeviku põhjal

On 1981. aasta 24. juuli ja Aleksei Peterson valmistab ette juba Udmurdimaa ekspeditsiooni lõpetamist. Enne aga piilutakse veel viivuks udmurdi kööki.

Maja, kus süüa tegema hakatakse, asub Šaberdino küla keskel, otsaga tänava poole, mis on üsna erandlik. Veel peab Peterson seda hoonet omapäraseks selle poolest, et maja esik on niiöelda otsas, esikust on sissekäik otse tuppa, kuna tavaliselt on uks tuppa paremat kätt. Esikust osa on eraldatud sahvriks, kuid kõik ülejäänu on toas küllaltki traditsiooniline: paremat kätt seisab saviahi, mis asetseb suuga maja otsaseina poole. Otsaseinas on kolm akent, üks külgseinas. Olemas on ka püha nurk ikoonidega ning see asub laua kohal. Peterson mainib, et voodi ja tekstiilid olid ilmselt kuskilt mujalt kokku toodud.

Seda, mis edasi juhtuma hakkab, filmib Petersoni meeskond üles. Kõigepealt filmitakse ruumi ilma inimesteta. Pärast filmitaks kaht naist (üks noorem, teine vanem), kes hakkavad tegema šangi’sid (Petersoni märkus: kirjelduse järgi on tegemist pigem perepetš’idega). Petersoni sõnul on need levinud üsna laialdasel alal udmurtidest kuni vepslasteni välja. Tegemisviis on järgmine: rukkitainast (uuemal ajal ka nisutaignast) rullitakse õhukesed alused, mille ääred keeratakse üles – nii saadakse ümmargused lamedad koogid. Nende sisse pannakse täidiseks kartuliputru (või midagi muud).

Vahepeal tehakse tuli alla ning Peterson nendib, et ka puude ladumine ahju on ühesugune nii udmurtidel kui vepslastel. Seejärel pandi šangi’d ahju. Kuna mõlemal filmitaval naisel on omad rutiinsed tegemised ja traditsiooniline töörütm (filmimispaik ei ole nende kodu), on nende pirukategemise lindistamine seetõttu pisut raskendatud.

Petersonil on plaanis filmida ka söömist. Filmitavaid on neli: seekord teised naised, kellest üks on kõnealuse maja perenaine. Lauda õnnestub organiseerida ka meeskonna autojuht ja tema poeg (mõlemad udmurdi rahvusest). Kõik „näitlejad“ on riietatud udmurdi rahvariietesse ning laual on šangi’d ja tee, kusjuures teed tehakse ikka samovaris. See kaader lõpetas ühtlasi ka kaks aastat tegemisel olnud udmurdi filmi.

Edasi mindi veel Starõi Senteki külla, kus muuhulgas söödi ja joodi. Toidulaud oli kaetud õue, endise kuala kohale. Laual oli poolhapu värske kurk, muna, leiba ja sibulaid ning ka kumõška.

Allikas: Peterson, Aleksei. 2006. Udmurdi päevikud. Tartu, lk 159-161.  

Uurali keelte õpetamise ajaloost Tartu Ülikoolis

Uurali keelte õpetamise ajaloost Tartu Ülikoolis

Allikas: http://www.ut.ee/Ural/hist.html

*Tartu ülikoolis olid eesti ja soome keel ametlikud õppeained juba 1803. aastast alates. 

- Ferdinand Johann Wiedemann (1805 Haapsalu - 1887 Peterburi), 19. sajandi silmapaistvamaid keeleteadlasi. Tartu ülikooli lõpetamise (1826) järel töötas ta gümnaasiumiõpetajana Miitavis (Jelgava) ja Tallinnas. Tuginedes vaimulike tekstide tõlgetele ja kasutades keelejuhtidena Tallinna sõjalaevastikus teenivaid madruseid, valmisid tal komi ja mari keele deskriptiivsed grammatikad. Udmurdi keele grammatika eest sai Wiedemann Demidovi auhinna ning ta valiti Peterburi Akadeemia kirjavahetajaliikmeks, 1857 akadeemikuks. Wiedemann viis lõpule A. J. Sjögreni liivi keele materjalide trükkitoimetamise. Järgnesid põhjapanevad tööd eesti keele alalt: lõunaeesti keele (võru murde) grammatika, eesti-saksa sõnaraamat ja eesti keele grammatika. Ta on uurinud veel 15. sajandil sõjavangidena Lätimaale toodud vadjalaste, nn. kreevinite keelt, avaldanud mahuka komi ja udmurdi keele sõnaraamatu ning nende keelte võrdleva grammatika, mille väärtus on säilinud tänapäevani.    

- Mihkel Veske (1843 Holstre v.- 1890 Kaasan) oli esimene eestlasest kõrgema eriharidusega fennougrist . 1872 lõpetas ta Leipzigi ülikooli dr. phil. kraadiga. Doktoriväitekirjas "Untersuchungen zur vergleichenden Grammatik des finnischen Sprachstammes" rakendas M. Veske Eestis esimesena võrdlev-ajaloolist meetodit. Aastail 1874-1886 töötas M. Veske Tartu ülikoolis eesti keele lektorina. Ta pidas loenguid eesti keele grammatikast, soome-eesti-liivi keele võrdlevast grammatikast, eesti keele häälikute süsteemist, germaani, balti ja slaavi laenudest eesti ja teistes läänemeresoome keeltes jne. Tema sulest ilmusid esimesed soome keele õpikud Eestis. 1886 siirdus M. Veske Kaasani ülikooli soome-ugri keelte õppejõuks. Seal avaldas ta tähelepandava uurimuse läänemeresoome ja slaavi rahvaste kultuurisuhetest. Kaasanis olles uuris ta ka mari ja mordva keeli.

- Karl August Hermann (1851 Uue-Põltsamaa v. - 1909 Tartu) valiti eesti keele lektoriks 1889. aastal. Ta oli nagu M. Veskegi lõpetanud Leipzigi ülikooli dr. phil. kraadiga (1880, väitekiri "Der Einfache Wortstamm und die drei Lautstufen in der estnischen Sprache"). Ta avaldas esimese täieliku eesti keele grammatika (1884), luues selleks ühtlasi keeleõpetuse terminoloogia. Oma loengutes käsitles ta ungari, soome, eesti, mordva ja mari keelte grammatikat. Ta pidas loenguid ka mandzhu, evengi, türgi, hiina jt. keelte grammatikast. K.A. Hermann sai loa pidada osa loenguid eesti keeles ning taotles ka soome-ugri keelte kateedri rajamist.

- Jaan Jõgever (1860 Maasi v.- 1924 Tartu) sai eesti keele lektoriks 1909. a. peale K.A.Hermanni surma. 1919. aastast surmani oli ta esimene eesti keele professor. Uuris peamiselt eesti keele ajalugu.

Rahvusülikool 1919-1944

Uut tõusu uurimistegevuses tähistab Tartu ülikooli eestikeelseks rahvusülikooliks muutmine 1919. aastal. Tööd alustasid eesti keele, uurali keelte ja läänemeresoome keelte professuurid ning etnograafia dotsentuur.

- Soome keeleteadlane prof.  Lauri Kettunen (1885 Joroiste khk-1963 Helsingi) pani aluse Läänemeresoome keelte uurimisele ja õpetamisele. 1919-1924 töötas Tartu, hiljem Helsingi ülikoolis. Tema doktoriväitekiri oli esimene ulatuslik eesti murdeuurimus. Ülevaade eesti keele häälikuloost on ilmunud kolmes trükis, vadja keele häälikulugu kahes trükis. Järgnesid soome murdeatlas seletuste ja tekstidega, liivi keele sõnaraamat, vepsa murrete lauseõpetus jt. Eesti keele seisukohalt on olulised lauseliikmete käsitlus ja teedrajav teos kohanimede kohta.

- Julius Mägiste (1900 Kudina v. -1978 Lund) sai 1929.a. L. Kettuneni järglaseks läänemeresoome keelte professorina Tartu ülikoolis. 1944 siirdus ta Rootsi, 1950-1967 oli Lundi ülikooli soome-ugri keelte dotsent. J. Mägiste olulisemad teosed on magistriväitekiri Rosona (Eesti Ingeri) murde peajoontest ja doktoriväitekiri deminutiividest läänemeresoome keeltes (1928), soome-eesti sõnaraamat, uurimused Värmlandi soome kohanimede ja eesti vana kirjakeele kohta ning postuumselt ilmunud mahukas eesti keele etümoloogiasõnaraamat ("Estnisches etymologisches Wörterbuch", Helsinki 1982-1983, rotaprintpaljundus-12 kd.)  

     

- Julius Mark (1890 Haljala- 1959 Washington) oli uurali keeleteaduse professor Tartu ülikoolis 1919-1944.1938-1940 oli ta Eesti TA asepresident. Ta emigreeris 1944 ning oli 1951-1959 soome keele õppejõud Georgetowni ülikoolis Washingtonis. J. Mark on uurinud lapi, mordva, mari ja ungari keele murdeid. Doktoriväitekirjas (1923) on vaatluse all läänemere-soome keelte omastusliited.

- Alo Raun (s.1905 Tartu - 2004). 1935. a-st pidas ta loenguid uurali keeleteadusest, kaitses Tartus 1942 doktoriväitekirja soome-ugri keelte komparatsioonist.1944 A.Raun emigreeris, 1952-1975 töötas uurali-altai keelte professorina Indiana ülikoolis. Mitmekülgse teadlasena on ta uurinud eesti ja teisi soome-ugri ning türgi-tatari keeli, avaldades tähelepanuväärseid teoseid.   

    

- Valter Taul (1907 Tallinn -1986 Uppsala). Ülikooli lõpetas ta 1931.a.1937 kaitses ta Tartu ülikoolis magistriväitekirja õigekeelsuse ja keelekorralduse põhimõtteist ning meetodeist. 1939-1944 töötas TY-s. V. Tauli emigreeris 1944 ja töötas 1962-1973 Uppsala ülikoolis eesti keele dotsendina. Doktoriväitekirja eesti keele fonoloogiliste tendentside kohtas kaitses V. Tauli 1956. a. Sellele on järgnenud silmapaistvaid töid nii eesti keele kui ka teiste soome-ugri keelte alalt.

Uurali keelte õppejõude pärast II maailmasõda

- prof. Paul Ariste (1905-1990) õppis Tartu Ülikoolis 1925-1929. 1931. a. kaitses ta samas magistriväitekirja "Eesti-rootsi laensõnad eesti keeles". TÜ õppejõud aastast 1933. 1939. a. kaitses doktoriväitekirja "Hiiu murrete häälikud". 1944-1946 oli ta eesti keele ja soome-ugri keelte kateedri juhataja, 1946-1977 soome-ugri keelte kateedri juhataja. Paul Ariste on eesti fennougristikakoolkonna rajaja ja tema koolitatud on suur osa endise N.Liidu fennougristidest.

Paul Ariste pani aluse kaasaegsele fennougristikale Eestis. Ta oli silmapaistev pedagoog, kes on kasvatanud mitu põlvkonda teadlasi ja õpetajaid nii Eestile kui ka mitmetele teistele soome-ugri rahvastele endises N.Liidus. Õpetanud soome-ugri keeli, üldkeeleteadust, soome, rootsi, läti, alamsaksa ja esperanto keelt. Tema juhendamisel valmis üle kuuekümne väitekirja. Paul Ariste peamiseks uurimisobjektiks kujunes vadja keel. Iga-aastastel ekspeditsioonidel vadjalaste juurde kogus ta palju ainestikku, mille põhjal on avaldanud suure hulga uurimusi. Tema teaduslike publikatsioonide temaatika oli lai. Publikatsioonide üldarv küünib 1300ni, nende hulgas monograafiaid poolsada.

Paul Ariste oli Eesti TA akadeemik (1954), Helsingi ülikooli audoktor (1969), Szegedi ülikooli audoktor (1971), Tampere ülikooli audoktor (1975), Läti ülikooli audoktor (1989). Oli paljude rahvusvaheliste teadusseltside auliige ja välisliige, Ungari TA auliige, Soome TA ja Soome Akadeemia välisliige.

- dots. Paula Palmeos (1911-1990) lõpetas TÜ 1939. a. cum laude. 1936-1937 täiendas end stipendiaadina Ungaris. Juba 1937. a. õpetas ta Budapesti Ülikoolis eesti keelt. 1944-89 oli ta TÜ õppejõud, filoloogiakandidaat 1949 (reatesteeriti magistritöö "Esimese silbi vokaalid läänemeresoome (eesti ja soome) ja ungari keeles"), aastast 1956 dotsent. Õpetas peamiselt ungari ja soome keelt, aga on lugenud ka kursusi eesti murretest ja sõnavarast, karjala ja vepsa keelest, soome-ugri keelte uurimisloost ja ungari keele ajaloolisest grammatikast. P. Palmeos käis peaaegu igal aastal üliõpilastega keeleuurimisretkedel soomeugrilaste aladel.Ta talletas ja uuris peamiselt karjala keele Tveri ja Valdai murrakut. 1962 ilmus monograafia "Karjala Valdai murrak". Avaldanud mitu soome keele õpikut, kirjutisi ja uurimusi peale karjala keele ka vepsa keelest, eesti keele sõnavara koostisest ja päritolust. Oli mitmete rahvusvaheliste teadusseltside välisliige.     

- prof. Ago Künnap (s. 1941) lõpetas TÜ 1965. aastal cum laude. 1968. a-st on ta TÜ õppejõud: 1968-1971 soome-ugri keelte kateedri õpetaja, 1971-1972 vanemõpetaja, 1972-1974 nooremteadur, 1974-1976 vanemõpetaja, a-st 1976 professor, a-st 1977 soome-ugri keelte kateedri juhataja. 1992. a-st uurali keelte korraline professor. 1971. a. kaitses filosoofiadoktori kraadi Helsingi ülikoolis ("System und Ursprung der kamassischen Flexionssuffixe"), 1974. a. TÜ-s filoloogiadoktori kraadi teemal "Pööramine ja käänamine samojeedi keeltes". 1964. aastast õpetanud ülikoolis soome ja eesti keelt, kaugemaid sugulaskeeli, soome-ugri ja samojeedi keeleteadust, üldkeeleteadust. Uurimisteemad: uurali keelte struktuur ja areng, kontaktid mitteuurali keeltega, samojeedi keelte ajalooline morfoloogia.

Ago Künnapi juhendusel on valminud 6 kandidaadi- ja magistritööd, praegu on juhendada 4 magistrandi ja 6 doktoranti. Teaduspublikatsioone üle 200, nende hulgas 4 monograafiat.

1976-1984 filoloogiateaduskonna dekaan, 1993-1996 filosoofiateaduskonna dekaani kt. 1992. aastast eesti filoloogia osakonna uurali keelte haru juhataja. Kümme aastat töötanud Soome ülikoolides, õpetades eesti keelt, selle ajalugu ja murdeid ning samojeedi keeli. 1973/74. õppeaastal oli samojeedi keelte külalislektor Helsingi ülikoolis. 1994. a-st Ungari Vabariigi aukonsul Tartus ja Lõuna-Eestis, 1994-1997 Eesti Fennougristide Komitee esimees, aastast 1993 Eesti Hungaroloogia Komitee esimees. Väljaande "Fenno-ugristica" toimetaja. Mitmete rahvusvaheliste teadusseltside välisliige, New Yorgi Teaduste Akadeemia liige 1997.

- prof. Paul Alvre (1921 - 2008) lõpetas 1946. a. Helsingi ülikooli. 1946-1948 oli ta Jyväskylä Pedagoogilise Instituudi eesti keele lektor, peale Eestisse naasmist keskkooliõpetaja Viljandis. 1966. aastal kaitses filoloogiadoktori kraadi ("Morfologis-äännehistoriallinen tutkimus monikkovartalon muodostuksesta suomessa verrattuna sukukieliin"). 1968. aastast on olnud TÜ õppejõud, 1970. a.-st professor, 1993. a.-st emeriitprofessor, kuid jätkab õpetamist. Lugenud kursusi soome kirjakeele ajaloost, semantikast, fraseoloogiast ja ajaloolisest morfoloogiast, vadja keelest, läänemeresoome keelte kõrvutavast grammatikast, uurali keelte sõnavarast ja morfoloogiast. Tema juhendusel on valminud 15 väitekirja. Uurinud peamiselt läänemeresoome keelte vormiõpetust ja sõnavara. Avaldanud ligi 550 teadustööd väga mitmesugustel teemadel, nende hulgas ka monograafia "Eesti kirja- ja murdekeele morfoloogiat" (1985). Koostanud rea originaalseid õppevahendeid üliõpilastele. Paul Alvre on Helsingi ülikooli audoktor (1994) ja Soome-Ugri Seltsi auliige (1990) ning mitmete teiste rahvusvaheliste teadusseltside välisliige.   

       

- dots. Heinike Heinsoo (s.1956) töötab soome-ugri keelte kateedris 1979. aastast alates. Filoloogiakandidaat 1987. aastast. Väitekiri käsitles aluse ja öeldise suhteid vadja keeles. Peamiselt uurinud vadja keele süntaksit aga ka soome keelt.

- dots. Tiit Kukk (1959-1989) lõpetas Tartu ülikooli 1982. 1986. aastast TÜ õppejõud. Kandidaadikraadi kaitses 1987 teemal "Karjala keele adverbimoodustus". 1988. aastast dotsent. Õpetas peamiselt soome keelt, pidas loenguid karjala keelest ja keeleteaduse alustest. Käis keeleuurimisretkedel Vesjegonski karjalaste aladel ja avaldas uurimusi ning materjale karjala keelest. 1988. aasta sügisest kuni surmani töötas Helsingi ülikooli eesti keele lektorina.

- lektor Anu Nurk (s.1961) lõpetas Tartu Ülikooli 1984. aastal cum laude. Diplomitöö käsitles determineeritud ja indetermineeritud objekti eesti ja ungari keeles. 1988-1990 oli ta fennougristika labori nooremteadur, õpetades kohakaaslasena ungari keelt. 1990. aastast töötab ülikooli uurali keelte harus lektorina õpetades soome ja ungari keelt. 1995. a. juulis kaitses magistritöö teemal "Ungari ja eesti keele verbirektsioonid". Avaldanud 13 teaduslikku artiklit. 1993. aastal ilmus koos János Pusztayga koostatud "Észt-magyar kisszótár", 1997. aastal koos A. Kippasto ja T. Seilenthaliga "Ungari-eesti verbirektsioone"     

- dots. Tõnu Seilenthal (s.1947) lõpetas TÜ cum laude 1972. a. Töötanud õppejõuna eesti keele kateedris 1976. aastast alates. Filosoofiadoktor 1977. aastast ("Osztják névutós szerkezetek"). 1978-1981 oli Helsingi Ülikooli eesti keele lektor, 1985-1989 ja 1992-1996 Jyväskylä Ülikooli eesti keele lektor. 1989-1992 oli Eesti TA Keele ja Kirjanduse Instituudi direktor. 1996. a-st TÜ uurali keelte õppetooli uurali keelte ja hungaroloogia dotsent. Tema juhendamisel on kaitstud kaks magistriväitekirja. Praegu juhendab 2 doktoranti ja 4 magistrandi.Uurimusvaldkondadeks on soome-ugri keelte ajalooline morfoloogia, handi keel, ungari keel, hungaroloogia, ungari ja eesti keele kontrastiivne uurimine.

Ta on ka Eesti Fennogristide Komitee esimees, Eesti Hungaroloogia Komitee aseesimees, CIFU IX president, Soome-ugri Seltsi tegevliige, Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliige, Societas Uralo-Altaica liige, Emakeele Seltsi juhatuse liige, Akadeemilise Hõimuklubi esimees ja Fenno-Ugria Asutuse juhatuse liige.

- prof. Tiit-Rein Viitso (s.1938) lõpetas TÜ 1961. a. eesti filoloogina. Oli Keele ja Kirjanduse Instituudi aspirant 1961-1964. Filoloogiakandidaat 1966. aastast ("Äänisvepsa murde väljendustasandi kirjeldus"), filoloogiadoktor 1982. aastast ("Osnovnye problemy fonologicheskoj struktury pribaltijsko-finskix jazykov i ejo istorii"). TÜ arvutuskeskuse nooremteadur 1965-1973, KKI vanemteadur 1971-1986, juhtteadur 1986-1993. TÜ eesti keele kateedri professor 1989, Helsingi ülikooli külalisprofessor 1989-1991. TÜ eesti keele erakorraline professor 1991-1993, 1993. aastast TÜ läänemeresoome keelte korraline professor. Oli 1971-1977 ajakirja "Sovetskoje finno-ugrovedenie" asepeatoimetaja. Uurinud läänemeresoome keelte fonoloogiat ja morfoloogiat, läänemeresoome jt. soome-ugri keelte ajaloolist foneetikat ja eelajaloolisi kontakte ning keelte geneetilist klassifitseerimist.  

      

- prof. Eduard Vääri (1926 - 2005) lõpetas Tartu Ülikooli 1950. aastal. Töötab ülikoolis 1952. aastast. 1953 kaitses kandidaadiväitekirja sugulusalasest sõnavarast läänemeresoome keeltes. Filoloogiadoktor 1975. aastast väitekirjaga liivi keele algupärastest tuletussufiksitest. Dotsendikutse sai 1957, professoriks 1980. 1993. aastast emeriitprofessor, õpetamist jätkas 1997. a. kevadeni. 1976-1978 oli Helsingi ülikooli eesti keele lektor. TÜ-s õpetanud sissejuhatust keeleteadusse, üldkeeleteadust, liivi ja vadja keelt, soome-ugri keelte ajaloolist grammatikat, soome kirjandust. Juhendanud aastaid pedagoogilist praktikat, käinud igal aastal keeleuurimisretkedel liivlaste juures. Tema teaduslik tegevus hõlmab läänemeresoome keelte, keeleteaduslike ja metoodiliste probleemide ning keeleteaduse ajaloo ja Tartu ülikooli ajaloo uurimist. Liivi keele alaseid uurimusi on ta avaldanud üle 200. On "Võõrsõnade leksikoni" autoreid, koostanud eesti keele õpiku soomlastele ja "Eesti keele õpiku keskkoolile", millest on ilmunud kümneid kordustrükke. Soome-ugri Seltsi ja Soome Kirjanduse Seltsi välisliige.