Tuesday, May 1, 2012

Gerdi udmurdi teatri ajaloost ning "Sugrierror.com-ist"

Udmurdi kultuuri kursuse udmurdi teatri, muusika ja maalikunsti loenguks

Kuzebai Gerd „Olen udmurt“ (Kirjastuskeskus 2009): artikkel „Udmurdi teater“ (1925)

Enne revolutsiooni võib udmurdi teatriks pidada kõikvõimalikke loodususulisi toiminguid: müsteeriumide etendamine, riitused, pidustused (põllutööde ja aastaaegadega seotud), rahvamängud jms. Seega udmurdi teater põhineb juba vanadel traditsioonidel.

Pärast revolutsiooni (1917) puhkes udmurdi teater õide. Tekkis linnateater, kuna haritlased püüdsid luua iseseisvat rahvuslikku teatrit. 1917. aastal etendati Lev Tolstoi näidend „Temast see kõik tuleb“ (lavastajaks A. Urasinova)- see oligi esimene samm euroopaliku teatri poole. Alates 1918. aastast muutus teatrielu aktiivseks: kirjutati, tõlgiti ja lavastati eri näidendeid. Selline aktiivsus pälvis tähelepanu nii udmurtidelt kui venelastelt. Piirkonniti teatrialane aktiivsus muidugi erines, mõned kohad tulid algusest peale aktiivselt kaasa (nt Glazov, Malenõž), teised jäid maha ning saavutasid aktiivsuse 1919.-1920. aastaks (nt Sarapul, Kaamatagune). Loodi nii ränd- kui paikseid püsitruppe. Jelabugas loodi draamateater. Kiire teatri arengu põhjustas udmurdikeelse näitekirjanduse rohkus. I. Mihhejev, Lebedev, Majorov jt kujutavad enamasti udmurdi inimesi ehk siis kohalikke tüüpe. Tõlkenäidenditest lavastati enam näiteks L. Tolstoi ja A. Ostrovski omi. Näitlejatest võiks nimetada näiteks A. Kirillovat, Marksistskit, Novikovi, Majorovat.



http://www.folkloorinoukogu.ee/Soome-ugri_lavastus_Tallinn_2011_p_569.htm „Sugrierror.com-ist“ Fenno-Ugri projekti raames

Udmurdi kui rahvuse ja üldse soome-ugri identiteedi seisukohalt on oluline Põhuteatris 26.-30. augustil 2011. aastal etendunud „Sugrierror.com“ (lavastajateks Anne Türnpu, Eva Klemets, Mart Koldits), kus osalesid 12 näitlejat (handi, mansi, mari, udmurdi (Mihhail Begišev) ja eesti (3) päritolu), ja mis oli Fenno-Ugria algatatud rahvusvaheline soome-ugri pärismusteatri projekt. Iga etendus oli improvisatsiooni tõttu eelmisest erinev, et tuua selgemalt esile soome-ugri mõttelaadi ja traditsioone. Keskenduti väikerahvaste identiteedile (väikerahvus vs Venemaa), juurtele ning erinevusele tänapäeva euroameerika maailmast. Näitlejad oskavad veel oma keelt ja tunnevad oma traditsioonilist kultuuriruumi, kuid tekib  küsimus, kaua kultuurid üldse veel säilivad ja kes neid säilitab? Lavastus otsib teatrit rituaalidest, mis on soome-ugri rahvastel tänini säilinud. Teater.Muusika.Kinos rõhutab Madli Pesti, et näitlejad oskavadki laval olla vaid „ise“ ja „päriselt“. Etendusest toob ta välja udmurdi näitleja Mihhail Begiševi lõpumonoloogi, kus näitleja räägib avameelselt, mida ta arvab oma elust Udmurdimaal ja Eesti-kogemustest. Pesti lisab, et „error“ pealkirjas vihjab sellele, et tegelikkust on võimatu esitada. Veel mainib Pesti lavastuse ja Anne Türnpu triksteri-teemalise doktoritöö väga tihedat seost.

Anne Türnpu ütleb, et projekti eesmärgiks oli anda justkui koolitust soome-ugri näitlejatele, et nad pärast oskaksid ise teha lavastusi, mis vastavad nende ja nende rahva meelelaadile. Kuna enamasti on Venemaal elavatel soome-ugri rahvastel ju teater tugevalt vene-mõjuline, siis võiks „Sugrierror.com“ anda uusi võimalusi teatrile lähenemiseks. Türnpu: „Seda ma tahtsingi näha, kuidas handid, eestlased, mansid ja marid tunnetuslikult üksteisest erinevad. Kui neil on samad tööriistad käes, siis nad teevad erisuguseid asju.“

Lavastuse tutvustus lavastuse kodulehel (http://www.sugrierror.com/error/?section=intro):

„Sugrierror.com on mäng soomeugri teemadega, mis lavastab end ise. Ehitab end igal etendustel uuesti üles, ühendab olemasolevaid osiseid iga päev vastavalt sellele, milline päev on, kes saalis on, mida näitleja mõtleb või mida muud juhus nõuks võtab. See on assotsiatsioonidemäng - eksperiment soomeugri mõttelaadi ja teatri ühendamisega, kus ERROR on must notsu, jokker või trikster, ootamatu lahendus või väljapääsmatu veateade.

Aga midagi hirmsat ei juhtu. Vaatajat keegi ei ründa ja veega üle ei kalla. Keegi ei sunni teda teistmoodi elama hakkama ega pane teda silmitsi seisma maailma aktuaalsete häirete või katastroofidega. Mäng käib imaginaarsete panuste peale: identiteet ja juured. Ja mängur küsib: kui sa ärkad ühel hommikul üles ja avastad, et sa oled võõras, siis mida sa teed ja kuhu sa lähed? Kui sind ootamatult - parkimisplatsil või poejärjekorras, poolunes või tööpostil - tabab arusaam, et sa äkki ei olegi osa tänapäeva euroameerika maailmast, vaid oled teistsugune, siis kes see on, see teine?

Ning täringud võimalike vastustega viskab välja juhus, seades nõelapisted vastavalt ajahetkele ja subjektiivsele seosterägastikule kordumatuks mustriks, olgu see kodukanditikand rahvarõivail või unenäoloogika alateadvuses.“


„Näiteks udmurt Miša (Mihhail Begišev – toim), kes oli Udmurdi vene teatris näitleja, otsis meid ise üles. Hea ja ilus poiss, tal oli seal peaosi ja au ja kuulsust, aga ühel hetkel ta mõistis, et ei taha seda enam teha. Talle küll öeldi, et kuhu sa lähed, sul on siin suured osad ja oma publik, anname sulle veel suuri rolle. Aga ta läks ära, nüüd püüab teha lastega teistsugust, ausamat ja ilusamat teatrit.“

No comments:

Post a Comment