Aado lintropi raamat "Udmurdi usund" on väga huvitav ja seda tasub kindlasti lugeda kõigil udmurdi ja usundi huvilistel. Doktoritöö on pisut teistsuguse pealkirjaga kättesaadav ka internetis.
Formaalselt jagunevad udmurdid usundiloolaste jaoks kristlasteks ja paganateks. Tänapäeval on peaaegu kõik udmurdid õigeusklikud, kuid paljude seas on säilinud ka vana loodususk, kõige rohkem esineb tänapäeval ilmselt nende kahe kombinatsioon ehk sünkretismi. Udmurdi usundi tekkes on suur osa ka udmurtide ajalool, mis on seotud mitmete rahvaste ja vallutajate ning nende usuga.
Udmurdi usundi maailmast
Maailma loomine toimus udmurtide järgi kahe vastandliku jõu koostöös. Alguses polnud maa peal midagi peale vee, kus taevajumal Inmar paadiga ringi sõitis. Ühel päeval ütles Inmar Šaitan’ile (udmurdi kuradile), et see sukelduks ja tooks suus välja selle, mis ta põhjast leiab. Suurivaevu jõudis Šaitan põhjani ning tõusis pärast liiva suhu võtmist taas pinnale. Inmar käskis tal liiva välja puistata ning mitte terakestki suhu jätta. Inmar muutis liiva maaks ning ka see tera, mille Šaitan endale suhu oli jätnud hakkas kasvama. Inmar käskis selle välja sülitada. Niimoodi tekkisid tasasele maale ka orud ja mäed. Inimese loomisel olid samuti nii Inmar’il, kui ka Šaitan’il tähtis osa. Šaitan’i süljest sai inimese sisse kõik halb – liga ja mustus, mis tema sees nüüd pidevalt kasvab ning väljaheidetena kehast väljutatakse.
Udmurdi usundi maailm jagunes kolmeks – taevaks, maaks ja allilmaks. Oluline oli ka ilmajõgi, mis ühendas surnute ja elavate maad. Kusjuures maailmamudel, kus ilmad asuvad üksteise kohal, on jõe omast hilisem. Taevas asus varem väga madalal, kuid Inmar vihastas, kuna inimesed läksid nii ülbeks, et viskasid lapselappegi taevasse kuivama, ning Inmar tõstis seepeale taeva hästi kõrgele. Allilmas elas suur sõnn, kes kandis oma sarvede peal maad. Allilm oli surnute asupaigaks. Kahe ilma loogika on selline, et surnute ilma jaoks oleme meie, elavad inimesed hoopis surnud. Arvatakse, et allilma inimesed on väga väikesed. Surnute maa ei seostu udmurtidel üldse Šaitan’iga, kes tegutseb pigem maa peal.
Udmurtide jaoks oli tähtsaimaks usundiga seotud paigaks palvuspaik kuala. Kogu maailma keskkpunktiks oli selles kojas asuv kolle, kust ohvritule suits jumalani tõusis. Hilisemas tares kaitses ka ahi mingil määral kurja eest, kuid siiski mitte nii hästi kui kolle kuala’s seda tegi. Tares elas aga põranda all majahaldjas.
Udmurtide jumalad, haldjad ja muud mütoloogilised olendid
Taevajumala Inmar’i kõrval on udmurtidel olemas ka n-ö vahemes kõl´dõs´in, kelle poole samuti tihti palvetatakse. Lisaks temale oli vanasti oluline koht ka maa-emal, kelle funktsioonid aga kõl´dõs´in üle võttis. Maa-ema kõrval olid olemas ka äikese-ema (gudõri mumõ) ja päikese-ema (šundõ mumõ).
Sugukonna ja perekonna kaitsejumalad on udmurtidel voršu’d, kuid on ka arvatud, et voršu’d olid ainult perekonna kaitsejumalad ning sugukonda kaitsesi mudor ja invu. Palvekodasid oli udmurtidel mitu, oma palvekoda oli õuel igal perekonnal, kuid suuremad kualad oli ka sugukonnal, seda nimetati bõd´d´z´õm kuala´ks
Metsas ja hiies elab udmurtide meelest samuti mitmeid haldjaid ja olendeid. Hiiehaldjas on nende jaoks tatarlane, hiiehaldja nimi võib olla nii lut kui ka keremet. Metsahaldjaid oli palju ning neil olid erinevates kohtades erinevad nimed, näiteks metsainimene (n´ulesmurt), metsaonu (n´ules n´un´a) ja metsavaht (n´ules ut´is´). Hiies palvuste pidamiseks olid udmurtidel kindlad reeglid, mida kõik eesotsas targaga (tuno) pidid järgima. Ohvrihiid oli udmurtide jaoks püha, sealt ei tohtinud midagi võtta. Metsarikkas Glazovi maakonnas hinnati metsahaldjat enam kui suhteliselt lagedal Lõuna-Udmurdimaal. Metsas elas samuti ka poolik inimene palesmurt, kellel oli vaid üks silm, üks jalg, üks käsi ja üks rind. Tema hirmutas karjudes metsas inimesi. Pahad metsas elavad haldjad olid veel erinevad peri’d: bulõk peri, punt peri, jozvi peri, vuvõl peri jne.
Ka vetehaldjaid on udmurtidel mitmeid ning mitmes mõttes sarnanevad nad metsahaldjatega. Vetehaldjad (vumurt, vu kuz´o, vožo) elavad loomulikult erinevates veekogudes, kuid nendega on seotud ka saunahaldjas (muntšo kuz´o, muntšomurt).
Inimestega koos elavad aga tarehaldjas ja teised hoonetes elavad üleloomulikud olendid. Tarehaldjas elab kas ahju või põranda all, kuid ka ahjupealsel. Teda kutsutakse korka kuz´o’ks (majaisand), võžul kuz´o’ks (põrandaalune isand), vahel ka korka murt’iks, Glazovi maakonnas aga susetka’ks. Kui tarehaldjas inimeste peale vihastas, tuli talle keldris ohverdada. Glazovi maakonnas olevat keldris elanud veel teinegi haldjas – gondõr, kes nägi välja nagu karu ja hävitas keldrisse kogutud toidutagavarasid. Haldjad elasid ka tallis, rehes ja saunas.
Hinged, haigused ja surm
Inimesel on udmurtide järgi kaks erinevat hinge, lul on selline hing, mis püsib inimese sees kuni elu lõpuni, kuid surnu hing urt võib inimese seest ära käia ka tema magades. Urt läheb inimesega hauda kaasa, kuid käib ka siis inimese seest välja. Urt’i väljumine oli ka peamine haiguste põhjustaja, kuid haigusi võisid põhjustada ka mitmesugused haldjad ja vaimud. Surnu eest hoolitsesid udmurdid hästi ning püüdsid igati garanteerida surnu heaolu ka teises ilmas. Surnuid oodati endale külla, kuid ainult teatud pühadel, muul ajal kaitsti end nende tuleku eest. Surnuid mälestati kolmandal, seitsmendal ja neljakümnendal päeval pärast surma ning surma-aastapäeval ning nendele ohverdati süüa ja puskarit. Hobuse pulmas ohverdati surnud vanematele hobune või lehm.
Tark ja ohvripapid
Udmurdid kutsusid oma tarka tuno’ks, tema oli udmurtide usuelu korraldaja ning tema poole pidi alati pöörduma palvega, sest omal initsiatiivil ta midagi ei teinud. Pöörduda võis nii üksikisik kui ka näiteks keneš. Tuno’ks ei saanud igaüks ning ta sarnanes Põhja-Euraasia šamaaniga. Tavaliselt päris ta oma ande isalt ning põdes šamaanihaigust, läks hulluks, karjus ja piitsutas ennast. Tuno teadis jumala tahtmist ning sai selle tavaliselt teada jumalalt endalt.
Udmurdi ohvripappe on liigitatud sugukondlikeks ja perekondlikeks, valitavaiks ja targa poolt määratavaiks. Tuno määras sugukonna palvekoja ja ka hiiepapid. Papid olid tihtipeale udmurdi jumalale meelepäraselt punaste juuste ja punase habemega.
Lisaks tunole ja ohvripappidele olid udmurtidel olemas ka posijad ja nõiad, kes ravisid rahvast maarohtude ja loitsudega. Nõial ei olnud sidet jumalate ja haldjatega ning ta oli rahva poolt kardetud ja põlatud.
Sünkretismist udmurdi ajaloos
Ristitud udmurtide seas säilid paljud vanad uskumused ja kombed, sealhulgas ka mitmed paganlikud palvused. Ristiusu põhitõdede selgitamise käigus anti paljudele varem paganlikele mõistetele uus kristlik sisu. Paganliku usu säilimise kristluse kõrval tegid lihtsamaks ka ortodoksse kiriku suhteline sallivus ning usuõpetuse piiratud kättesaadavus.
No comments:
Post a Comment