http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/president-ilves-soome-ugrilaste-konverentsil-onneks-on-demokraatlik-osa-maailmast-moistnud-et-erinevused-ei-takista-arengut.d?id=64920018
Head soomeugri õed ja vennad, kallid kongressi külalised, mu daamid ja härrad.
Mul on väga hea meel ja suur au pöörduda taas soomeugri rahvaste maailmakongressi osalejate ja külaliste poole.
Siin mõtleme oma keeltele ja kultuurile, mis kasvanud aastatuhandete
vältel nagu puu, millel mitmeid harusid ja palju oksi, ent siiski üks ja
seesama tüvi ja juurestik.
Võrreldes eelmise korraga, mil
kogunesime 2008. aasta suvel Siberimaal, on meid ja kogu maailma
ümbritsev majanduslik reaalsus põhjalikult muutunud. Kui neli aastat
tagasi oskasid läheneva majandus- ja finantskriisi märke aimata vaid
teadlased ja pessimistlikud finantsanalüütikud, siis nüüdseks oleme seda
riikide ja rahvastena kõik omal nahal tundnud.
Oleks täiesti
ekslik väita, justkui jäänuks meie rahvaste keele- ja kultuuripoliitika
finantsraputustest mõjutamata. Veelgi enam – kui majandus kiratseb, kui
töökohad kaovad ja maksuraha kahaneb, siis on pahatihti just
kultuurivaldkond see, mis kannatab esimesena ja mõnikord ka kõige
rängemini.
Põhjust polegi teab kui keeruline leida. Nii
demokraatlike riikide poliitiline tsükkel kui totalitaarriikide
valitsejate egoistlikud eesmärgid kirjutavad otsustajatele mõnigi kord
ette lühiajalise kasu eelistamist pikaajalisele, unustades seejuures
täielikult, et olla homo economicus on vaid osa inimene olemisest ja kultuurist.
Teisalt
on otsustajatel kultuurielu õisi ohvriks lihtne tuua. Kuid kinnitab ju
maailma rahvaste lugematu ajalooline kogemus kultuuride sitkust ja
vastupanuvõimet, kehtides ka täiel määral meie soomeugri puu okste
kohta.
Ilmselt võib igaüks meist tuua siin ühe selge ja suure
näite selle kohta, kuidas meie nelja aasta tagustel unistustel pole
keeruliste aegade tõttu läinud korda täituda.
ERMi ehitamise plaan peatus kriisi tõttu ootamatult
Meie
Eesti omakultuuri kodu, Eesti Rahva Muuseum, on tänaseks juba enam kui
100 aastat vana. Erinevatel asjaoludel, eelkõige poliitilistel, aga ka
majanduslikel põhjustel, pole sel muuseumil kunagi olnud päris oma kodu.
Ma mõtlen spetsiaalselt muuseumiks, meie hindamatu kultuuripärandi
kogumiseks, uurimiseks, säilitamiseks ja rahvale näitamiseks ehitatud
oma maja.
Eesti rahvas tahtis seda ehitada. Napid viis aastat
tagasi näis sellega kõik olevat selge. Otsus oli tehtud.
Arhitektuurivõistlusel parimaks pärjatud projektki olemas. Ka rahas
polnud justkui enam probleem.
Aga siis tuli kriis. Otsusest,
tahtest ja projektist enam ei piisanud. Sest eelarveraha suunati tänaste
ja väga pakiliste probleemide lahendamisse, mis lähivaates kaugelt
olulisemad kui sajandite vältel meie esiemade ja isade loodud vaimuvara
ja esemed.
Euroopa Liidult taotletud ehitusraha üle vaieldes ning
otsust tehes jäid kõlama eelkõige ehitamise majanduslikud aspektid.
Küsiti ja justkui piisavalt häid vastuseid saamata jäädigi kahtlema, kas
see tasub ikka ära ning kas külastajaid jätkub.
Eesti rahvas pole
kaotanud lootust, et me lõpuks selle muuseumi, oma kultuuri elutähtsa
organi ja institutsiooni ükskord valmis ehitame. Sest me teame, et
kultuuri ja keele säilimise ja arendamise pikas plaanis moodustavad just
seesugused rajatised jalgealuse, millel seisame täna ja tulevikus.
Ma
ei eita, et iga ehitisega peab kaasas käima rehkendus, kuidas seda
tulevikus ülal hakatakse pidama. Aga ma väidan, et oma rahva muuseumi
ehitamata kanname aastakümnete pärast palju suuremaid kaotusi.
Mu daamid ja härrad.
Selle
sissejuhatusega tahan muu hulgas väita, et majanduslikult keerulistel
aegadel, saati siis üha enam globaliseeruvas maailmas, on väga lihtne
lahterdada asju olulisteks ja vähem olulisteks, suurteks ja väikesteks.
Anda hinnanguid sellele, millel on kauge tuleviku perspektiivis mõtet.
Eelkõige majanduslikku mõtet.
Võõrkeelele üleminek kui tee hukatusse
Head
sõbrad, maailma mastaabis pole soomeugri rahvastel, keeltel ja
kultuuridel määratud mahult suureks saada. Kitsalt majanduslikus mõttes
ei tasu nende säilitamine ja arendamine end ära. Majanduslikult mõistlik
oleks üle minna inglise, hiina, hispaania või ka vene keelele.
Eesti
rahvas on sellises olukorras korduvalt olnud. Me teame, mida see
tähendab ja mis see maksma läheb. See tee ei sobi meile, ega sobi ka
ühelegi teisele väikesele rahvale, kultuurile ega riigile. See on tee
hukatusse, rahva, riigi ja kultuuri kadumisele.
Turumajanduse
põhimõtete järgi on ühtviisi tarbetud nii ungarlased kui soomlased,
eestlased ja handid-mansid. Meie maht on liiga väike, me turud on
globaalsetest tõmbekeskustest ja rahaveskitest liiga kaugel.
Õnneks
on demokraatlik osa maailmast juba ammu mõistnud, et raha pole ainus
rikkuse mõõt. Nii nagu rahvusvahelise üldsuse poolt heaks kiidetud
rahvaste enesemääramisõiguse põhimõte on taganud iseseisvuse paljudele
väikerahvastele, sealhulgas ka Ungarile, Soomele ja Eestile, nii
aktsepteeritakse ka tõde, et erinevad keeled, usud, kultuurid ja kombed
on rahu ja rahulolu allikaks, mitte aga arengut takistavateks
piduriteks.
Nende säilitamise ja arendamisega tegeletakse keele-,
kultuuri- ja erinevate vähemuspoliitikate raamides nii riiklikul kui
rahvusvahelisel tasemel.
Soomeugri rahvaste huvides on, et eripära säiliks
On
meie, soomeugri rahvaste huvides, et selline suhtumine säiliks ja
süveneks. Et me erisused ja eripära ei langeks turumõjude meelevalda,
otsides kõikjalt vaid majanduslikku põhjendust.
Raha, ettevõtlik
vaim ja tulemuslik töö ei kao mitte kuhugi. Ent rasketel aegadel
rutakalt ja otsitud majanduslike põhjenduste toel tehtud otsused keele-
ja kultuurivaldkondadesse enam mitte panustada, võivad mõjuda me
rahvaste tulevikule hävitavalt.
Keerulistel aegadel – olgu siiski
rõhutatud, et praegune pole ju mingi hingeliste ja aineliste väärtuste
totaalne kokkuvarisemine, vaid tavaline vigade parandus – räägime me
palju piiratud ressurssidest ja sellest, et midagi või kedagi tuleb
ohverdada.
Inimene pole liigina muidugi kõikvõimas, aga kui üldse
loobumistest rääkida, siis peaks sel olema tugev teoreetiline, teaduslik
alus.
Rahvaste ja kultuuridena saame eeskuju osas heita pilgu
loodusteaduste poole, sest liikidevahelisi suhteid on alati olnud
rahvastevahelistest ohutum käsitleda. Tänapäeva loodus- ja
keskkonnakaitses suudetakse terve mõistusega möönda tõsiasja, et kõikide
liikide täie tervise juures nende senistes oludes ja keskkonnas alles
hoidmine käib inimestele üle jõu.
Niisiis tuleb liikide kaitsel ja
aitamisel teha raskeid ja sageli ka vastikuid valikuid. Looduskaitses
on kasutusel mitu konkureerivat ja üksteist täiendavat lähenemisviisi,
mis aitavad ressursse võimalikult tõhusalt kasutada.
Neist
printsiipidest saame tuge otsida ka iseendast, meie kultuuridest
kõneldes. See tähendab soomeugriluse asetamist laiemasse, globaalsesse
pilti või ökosüsteemi, mitte jäämist ainult omade keskele, omasse rasva
praadima.
Kaitsta tuleks eeskätt omanäolisemaid
Esiteks
on kasutusel funktsioonikeskne kaitse. See tähendab, et esmajärjekorras
püütakse aidata liike, kel täita mingi ülitähtis roll teiste liikide
ellujäämises, ehk siis toitumisahelates. See kehtib näiteks
valgetüvelise seedermänni kohta, mille käbid moodustavad strateegilise
osa grislikarude toidulauast.
Teiseks on kasutusel
evolutsioonikeskne kaitse, mille puhul moodustatakse kaitstavate
pingerida selle järgi, kui erilist lisa nad geneetiliselt pakuvad. Mida
haruldasem ja teistest kaugem liik, näiteks Hiina hiidsalamander, seda
olulisem on tema genoom. Kultuuri keelde tõlgituna tuleks siis kaitsta
ja aidata eeskätt peavooludest ja toimetulijatest võimalikult kaugemaid
ja võõramaid, see tähendab, omanäolisemaid.
Kolmas ja samuti
viljakas ning tõhus kaitsetehnika vaatleb ökosüsteemi. Liigi ellujäämise
tõenäosust kasvatab oluliselt see, kui keskkonda tema ümber kas või
jõuga stabiilsena hoitakse, antakse talle seega võimalus rahulikumalt
muutustega kohaneda.
Kultuurides tähendab see, et ainuüksi
kultuurautonoomiast ei pruugi piisata. Seadustega antud õigustest
viljelda omakultuuri jääb väheseks, kui hävitatakse või muudetakse
kiiresti tundmatuseni keskkonda, millest see kultuur on elujõudu
ammutanud ja milles juurdunud. See pilt on meile näiteks maailma nafta-
ja gaasiväljadelt, aga ka väärispuidumetsadest traagiliselt tuttav.
Mu daamid ja härrad.
Nagu
näeme, on loodusele ja kõigile liikidele sobivaid kaitsepõhimõtteid
kergesti võimalik importida ka kultuurikäsitlusse. Kordamata siinkohal
käibetõdesid mitmekesisuse rikastavast loomusest, heidan põgusa pilgu
eestlaste põlisele naaberkultuurile ja naaberoksale liivlastele.
Siit
ligi tuhande kilomeetri kaugusel Mazirbes, kus Läti liivane merekallas
vajub Liivi lahte, seisab liivlaste rahvamaja, mis sai valmis 1939.
aastal Soome, Ungari, Eesti ja Läti koostöös. See valge maja, mis on
siiani liivlaste – paljude meelest juba välja surnud hõimurahva –
kultuurikoldeks, sümboliseerib ühelt poolt suuremate märkamist ja muret
väiksemate keele ja kultuuri kestmise, kasvamise üle ning teisalt
väikeste erilist elujõudu.
Läti sai kriisis eriti tugeva hoobi
Saan
siin tuua hea ja kõneka näite sõna otseses mõttes eilsest päevast, kui
sain kätte trükisooja “Liivi-eesti-läti sõnaraamatu”. See sündis kahe
maa – Eesti ja Läti – koostöös ning kahe riigi rahastamisel, kuid
muidugi mõista liivlaste endi hoole all.
Selle sõnaraamatu
väljaandmist oleks võinud ju samuti edasi lükata ja majanduslikult
paremaid aegu ootama panna. Pole saladus, et Eesti, eriti aga Läti
majandus sai globaalses kriisis eriti ränga hoobi.
Eelmine liivi
sõnaraamat ilmus pea seitsekümmend viis aastat tagasi, uus aga just
soome-ugri kongressiks ja tänu Läti riigi kaasrahastamisele.
Kokkuhoiueelarves Läti pidas vajalikuks toetada oma põlise ja väikese
rahvakillu sõnaraamatu ilmumist, mis esmakordselt on nii mahukas ning
sisukas.
Just vabad ja demokraatlikud ühiskonnad peavad vajalikuks
ning julgevad toetada kultuuride säilimiseks sisuliselt olulisi
projekte. Just sisuliselt, mitte vormiliselt olulisi. Seda teame Eestis
oma minevikust hästi, kuid teavad ka liivlased, lätlased ning teised
rahvad.
Olime sunnitud elama riigis, kus rahvakultuur pidi olema
“sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik”, see tähendab, et vaid
tuimalt stereotüüpne ning ilma tegeliku rahvakultuurilise sisuta.
Sellele ideoloogilisele sundusele saime vastu just iseenda jõu ja
tarkusega. Sest kui ei ole sisu, siis ei ole lõpuks ka vormi. Sisuta ei
kesta midagi.
Just vabad ja demokraatlikud riigid suudavad
rahulikult tegeleda oma minevikuga, kartmata seejuures avalikustada
neidki tõsiasju, mida tuleks häbeneda ja mille pärast vabandada. Me ei
karda raamatuid, milles kirjeldatakse soome-ugri rahvaste vastu korda
saadetud kuritegusid. Me ei korja neid raamatuid ära. Me loeme neid
raamatuid, me õpime edaspidi neid vigu vältima, ja kui võimalik, siis
üritame neid vigu heastada.
Kogu eelöeldu tõttu on meie kohuseks –
meie, kelle rahvastele ja kultuuridele on osaks saanud õnn elada ja
edeneda oma vabas ja demokraatlikus riigis – seista vabaduse ja
demokraatia eest, et kestaks meie hõimurahvaste ning kõigi väikeste
rahvaste keeled ja kultuurid.
Selleks soovin soomeugri rahvaste kongressile sisukaid arutelusid ja parimaid otsuseid. Ma tänan.