Udmurdi köök: perepetš

perepetš - perepetši - perepetši - perepetše

ümmargused küpsetised külaliste vastuvõtuks

Tainas:
200 gr hapukoort, 1 muna, pisut soola, rukkijahu

teeme "taldrikuid" või "väikseid päiksekesi"
http://www.youtube.com/watch?v=ncp0x0mra5k

Sisu:
saab teha sellest, mis meeldib: kartul, seened, hakkliha, suvekõrvits, sibul, nõges, naat, ülejäänud puder.... seda segame piima-muna seguga, liisame soola ja paneme "taldrikute" peale.

Kuumas ahjus küpsetame 35-45 min.

Linke perepetšist:
Praegu tehakse rohkem nisujahust ja hakklihast, kuid liha asemel saab olla midagi muud: http://forum.say7.info/topic6528.html
Lõunaudmurdid küpsetavad perepetše ahjus, põhjaudmurdid praevad neid ahjus, linnaudmurdid praevad pliidi peal. Siin - põhjaudmurtide perepetšid osi käbidest: http://www.youtube.com/watch?v=ovgog6pRGbo&NR=1
Restoranis tehtud perepetšid: http://kare-l.livejournal.com/240150.html

Head isu!

Udmurdi keel

Kokkuvõte Paul Alvre ja Bibinur Zaguljajeva koostatud raamatust „Udmurdi ja eesti keele kõrvutavaid tekste ning väljendeid (koos harjutusülesannetega)“.

Udmurdi keel kuulub soome-ugri keelte permi rühma. Lähim sugulaskeel udmurdi keelele on komi keel, millega on udmurdi keelel palju (peamiselt sõnavaralisi) kattuvusi. Udmurdi keele sõnavaras on rohkesti laene türgi-tatari keeltest. Nende mõjul on taandunud ka sõnaalguline r, mida asendab afrikaat ӟ. Esimene udmurdi keele grammatika ilmus aastal 1775 Peterburis. Esimesed trükised pärinevad 19. Sajandi algupoolest. 1851. aastal ilmus Ferdinand Johann Wiedemanni koostatud „Grammatik der wotjakischen Sprache“. Ühtse kirjakeele põhimõtted esitas aastal 1927 I. Jakovlev, kuid kiri põhines osalt veel 1930. aastatelgi ladina tähestikul.

Udmurdi keele kiri baseerub vene tähestikul, mida on täiendatud viie tähemärgiga – Ӧ, Ӥ, Ӝ, Ӟ, Ӵ. Udmurdi keele tähestik koosneb 38 tähest: а, б, в, г, д, е, ё, ж, ӝ, з, ӟ, и, ӥ, й, к, л, м, н, о, ӧ, п, р, с, т, у, ф, х, ц, ч, ӵ, ш, щ, ъ, ь, ы, э, ю, я. Tähti ф, х, ц, щ kasutatakse ainult vene keelest laenatud sõnades. Vene keelest laenatud sõnade kirjapilt on tavaliselt muutmata kujul üle võetud. Udmurdi ö-le vastab ligikaudselt eesti õ. Nagu vene keeleski on tähed я, ё, ю foneemide a, o, u märgiks, kuid nad palataliseerivad eelneva konsonandi (samuti nagu e ja и). Seevastu э ja ӥ osutavad, et eelnev konsonant jääb peenendamata. Enamik udmurdi keele konsonantidest võib esineda nii palataliseeritult kui ka palataliseerimata kujul. Palatalisatsioonile ei allu seitse konsonanti: p, b, k, g, m, r, v. Udmurdi keelele nagu teistelegi permi rühma keeltele on omane afrikaatide sage kasutamine.

Sõnarõhk langeb udmurdi keeles tavaliselt viimasele silbile. Sageli korduvaks erandiks sellest reeglist on verbide käskiva kõneviisi jaatavad ja eitavad vormid. On ka teisi erandeid. Udmurdi keeles on 15 käänet, kusjuures nimisõnade käändelõpud ainsuses ja mitmuses on samad. Mitmuses eelneb käändelõpule mitmuse tunnus -oc- või -ёc-. Omastusliitelise deklinatsiooni korral jääb possesiivsufiks kas käändelõpu ette või paikneb selle järel.

Udmurdi keeles on kolm kõneviisi – kindel kõneviis, käskiv kõneviis ja tingiv kõneviis. Verbid jaotuvad kahte pöördkonda vastavalt sellele, kas infinitiivi tunnuse –ны ees on vokaal ы või a, я. Kindla kõneviisi puhul on kasutusel neli lihtaega – olevik, minevik, 2. minevik ja tulevik. Koos abiverbiga вал saab moodustada mineviku liitaegu.

Omadussõnadest saab moodustada kesk- ja ülivõrret. Ülivõrre moodustatakse liitvormina. Koos ablatiiviga võib kesk- ja ülivõrret väljendada ka lihtne algvõrre. Arv- ja asesõnade iseärasused on peamiselt sõnavaralist laadi.

Inimene ja tema sünd – raseduse ja sünnitusega seotud rituaalid ja uskumused varasemas udmurdi kultuuris

Kokkuvõte Kuzebai Gerdi artiklist „Inimene ja tema sünd“ raamatus „Olen udmurt“ lk 290-324

Udmurtide seas oli levinud uskumus, et rasedaks jäämiseks on vajalik heade või pahade vaimude sekkumine. Samuti usuti, et kodujumala poolt on ette määratud mitu last naine sünnitab. Lastetutele naistele soovitasid posijad ja vahel ka ämmad soetada nn „varastatud laps“ ehk siis teha laps teise mehega. Viljatuse korral võeti sageli perre kasulaps. Seda eelkõige majanduslikel kaalutlustel. Samal põhjusel oli mõnes regioonis kombeks, et piigat ei võetud enne naiseks kui ta oli juba sünnitanud ja sellega oma viljakust tõestanud. Ei peetud häbiasjaks kui neiu sünnitas enne meheleminekut. Abort ei olnud udmurtide seas levinud, sellesse suhtuti pigem halvustavalt ja üldjuhul lõppes abort naise jaoks haiguste või isegi surmaga. Rasedusvastaseid vahendeid udmurtide seas ei tuntud, küll aga olid levinud mõned sellekohased ended ja uskumused.

Raseduse vältel välditi üldiselt raskeid töid, siiski tuli ette, eriti vaesemates peredes, ka juhtumeid, kus naine pidi raseduse lõpuni tööd tegema. Erinev oli olukord teenijatüdrukute jaoks, kellele rasedaks jäämine tähendas töö kaotamist ja seega väga keerulist olukorda kogu ülejäänud elus. Rasedusega oli seotud ka palju ebauskumusi ja last kaitsti kurjade vaimude ja kaetamise eest mitmesuguste maagiliste esemete, sõnade ja toimingutega. Rase naine pidi olema enda suhtes väga nõudlik ja järgima rangeid eetika ja moraali reegleid. Sünnituseks valmistumist varjati teiste eest, ka oma pere meesliikmete eest. Naine valmistas varakult sünnitusviina sünnijärgsete pidustuste jaoks. Mehed sünnituse juures ei viibi, uskumuste kohaselt suurendas meesterahva juuresviibimine suuremaid vaevuseid. Sünnitati üldiselt tares aga vahel ka saunas.

Pärast sünnitust peeti oluliseks nabanööri ja päramiste matmist, kas eluruumde põranda alla, talli, majanurga alla või lauta, olenevalt sellest, millist saatust lapsele sooviti. Järgnes lapse pesemine, mille puhul küll sanitaarseid abinõusid ei tarvitatud. Sünnitanut ning vastsündinut üritati kaitsta pahade vaimude ja kaetamise eest. Lastesse suhtuti nii poiste kui ka tüdrukute puhul suure armastuse ja hellusega.

Udmurdi lastel oli üldiselt kaks nime – kristlik ja paganlik nn saunanimi. Sageli ei teadnud inimene isegi oma ristinime ja see põhjustas palju segadusi. Nimel usuti olevat maagiline vägi ja nime valiku puhul lähtuti mitmetest kommetest. Näiteks, et laps oleks õnnelik, pandi talle nimi , mille tähenduses sisaldus õnne mõiste. Tihti pandi ka surnud esivanemate nimesid. Pandi ka nimesid, mille puhul usuti, et see on manamissõna haiguste ja surma vastu. Sünnitusele järgnesid mitmesugused pidustused. Ümberkaudsed naised aitasid sünnitajat vajalike tööde ja toiduga. Lapsele toodi kingitusi ja raha. Joodi sünnitusviina. Sünnitusviina puhul oli oluline, et ei tohi juua esimesi lonkse, need kallati maha. Usuti, et selles peitub lapse õnn ja muidu oleks lapse õnn ära joodud. Paganlikele pidustustele järgnes ristimistalitus kirikus ja ristivanemate valimine.

Udmurdi usund

Kokkuvõte Aado Lintropi raamatust „Udmurdi usund“.

Udmurdi usund on väga mitmekesine ja huvitav. Aja jooksul on udmurdi usund tuntavalt muutunud ja sellele on avaldanud tugevat mõju mitmed välised tegurid ning naaberrahvaste usundid. Sellest hoolimata on udmurtide usundis tänaseni säilinud mitmeid arhailisi, udmurdi usundile ürgomaseid elemente. Aado Lintropi monograafia aluseks on tema 2000. aastal Tartu Ülikoolis kaitstud väitekiri „Udmurdi usundi peamised tunnusjooned XIX ja XX sajandil“. Raamatus antakse põhjalik ülevaade udmurdi rahvusest ja selle ajaloost, mis kindlasti on tugevalt mõjutanud udmurdi usundi kujunemist selliseks, millisena see tänapäeval levinud on. Aado Lintrop on tutvustanud ka udmurdi usundi uurimislugu ja toonud välja peamised uurijad, kes on tegelenud udmurdi usundi, keele aga ka udmurtide elu-olu kirjeldamise ning tutvustamisega. Ülejäänud raamat keskendub udmurdi usundi üksikasjalikule kirjeldamisele.

Udmurdi usundi maailm jagunes kolmeks – taevaks (ülailmaks), maaks ja allilmaks. Ülailm on udmurdi usundis eelkõige taevajumala inmari asupaik, kuid taevaga seostuvad ka äikese-ema, päikese-ema, invu ja kõldõsin. Udmurdi usund on polüteistlik, olulise tähtsusega on paljud erinevad jumalad. Naaberrahvaste monoteismi mõjul on siiski suurenenud personifitseeritud taevajumala inmari keskne tähtsus. Omaette suurustena eksisteerisid aga inmari kõrval siiski ka äikese-ema ja päikese-ema. Nii nagu paljudel teistelgi usundilistel mõistetel on tänapäeval mitu tähendust, nii ka sõnal inmar, mis tähistab paganlikku taevajumala kõrval ka jumalat üldse ja ka jehoovat, jumalat-isa. Mu-kõlt’s’in on udmurdi usundis maahaldjas, aga kristlikus traditsioonis tähistab kõlt’s’in inglit või jumalat-poega/lunastajat. Kuaz’on udmurdi usundis üldiselt ilm, kuid tähistab kristlikus traditsioonis mõnel pool jumalat, mõnel pool püha vaimu.

Kõldõsin tuli udmurdi mütoloogiasse ilmselt taevajumala inmari nime ees kasutatud epiteedi eraldi mütoloogiliseks olendiks tõlgendamise tagajärjel (kõld’z’-inmare = mu looja jumal). Udmurdi legendides esineb kõldõsin peamiselt lunastaja rollis. Taevajumala tähtsuse suurenemine ja temaga seostatud epiteetide iseseisvumine põhjustas tähenduse nihkeid kogu usundikompleksis, kus uued tõlgendused vanad tagaplaanile surusid. Seetõttu on kadunud ka maa-ema oluline roll loova ja sünnitava jumalana ning maa-ema tähtsus udmurdi usundis on vähenenud. Ka äikese-ema ja päikese-ema tähtsus on vähenenud ja paljud algselt neile omistatud võimetest kandusid üle inmarile (nt lennutas 20. saj alguse muistendeis piksenooli inmar mitte äikese-ema). Päikese-ema poole pöörduti aga haiguste korral.

Udmurdi mütoloogias on tähtsal kohal ka sugukonna kaitsevaim mudor, perekonna jumalus voršud ja mudori poeg vožo – tulemadu, kes noolena taevas käib. Sugukonna palvekoda on pühendatud invu nimelisele jumalusele. Sageli seisab aga invu kõrvuti mudoriga või seguneb viimatinimetatuga. Lisaks kõigile eelnimetatud jumalustele on udmurdi usundis veel metsahaldjas, vetehaldjas, tarehaldjas, saunahaldjas, tallihaldjas, rehehaldjas jpt. Kõigi jumalustega seonduvad erinevad kombetalitused ja uskumused.

Mida või kas üldse peaksid eestlased teadma udmurtidest?

Kaimar Kaldma

Mida või kas üldse peaksid eestlased teadma udmurtidest?

Eestlased kuuluvad teatavasti soome-ugri rahvaste hulka. Venemaal elavad udmurdid on samuti soome-ugrilased ning on seega üheks meie sugulasrahvaks. Kuni eelmise sügiseni teadsingi ma udmurtidest vaid rahvuse nimetust ning seda, et nad on eestlaste sugulased ja elavad Venemaal. Samuti olin natuke kuulnud soome-ugrilaste raskest olukorrast Venemaal. Sügissemestril kuulasin ma ülikoolis õppeainet Soome-ugri rahvaste kirjandus, kus sain esmase ülevaate ka udmurdi kirjandusest. Kevadsemestril avanes mul võimalus lisaks Soome -ugri rahvaste kultuuriloo loengutele valida ka eraldi kursus Udmurdi kultuurist ja kirjandusest, kus sain udmurtide kohta täpsemaid teadmisi. Selle kursuse käigus sain ülevaate näiteks udmurdi ajaloost, usundist, kommetest, folkloorist, köögist, keelest, kirjandusest teatrist, filmist ja kunstist. Seoses selle kursusega tekkis mul küsimus, et mida eestlased peaksid teadma udmurtidest või ei ole selle rahvuse kohta teadmiste omamine meile üldse vajalik?

Eestlased on maailmamõistes väike rahvus, kuid ometi on meid võrreldes oma idapoolsete sugulasrahvastega tunduvalt rohkem. Näiteks udmurte on umbes 600 000. Seepärast peaksime mõistma kui oluline on väikesele rahvale, see et nende probleeme teadvustataks. Näiteks udmurtide ja teiste Venemaal elavate soome-ugrilaste jaoks oleks oluline, et näiteks eestlased nende halvale olukorrale maailmas rohkem tähelepanu juhiksid. Kuigi eestlased ongi olnud kõige aktiivsemad idapoolsete sugulaste abistajad , siis peab kahjuks tunnistama, et üldiselt teame udmurtidest ja teistest idapoolsetest sugulasrahvastest üsna vähe. Sellel võib olla mitmeid põhjuseid. Näiteks võivad põhjustena arvesse tulla lihtsalt rahvaste suur geograafiline kaugus üksteisest ning ka meie keelte suur erinevus. Samas võib-olla räägitakse

Eestis neist rahvastest lihtsalt liiga vähe. Näiteks oma kooli ajast mäletan, et kogu informatsioon sugulasrahvastest piirdus vaid ühes õpikus nende rahvaste nimetuste üles loetlemisega. Seepärast arvan, et ka koolis peaks õpilaste anda soome-ugri rahvastest kindlasti pikema ülevaate. Ühe loengu ajal oli juttu ideest, et ka Tallinna ülikoolis võiks olla eraldi eriala soome-ugri keeltest ja kultuurist. Ma arvan, et see on hea mõte ja võiks kindlasti aidata kaasa nende rahvaste tutvustamisele. Usun, et oleks ka tudengeid, kes seda eriala valiksid, sest kuigi loenguid udmurdi kultuurist ja kirjandusest on kuulanud praegu koos minuga vaid neli üliõpilast, siis samas näiteks soome-ugri kultuuriloo kursust on kuulanud mitukümmend tudengit, mis näitab, et noorte seas on siiski mingisugune huvi olemas

Õnneks elame ajastul, kus infomatsiooni otsimine on inimestele lihtsaks tehtud ning minu arvates ei saa tänapäeva infoühiskonnas otsida vabandusi, et infot pole võimalik kuskilt saada. Arvan, et peamine on huvi olemasolu ning ka Eestis on tahtmise korral udmurtidest võimalik Interneti kaudu piisavalt teadmisi hankida Näiteks kui pidin tegema referaadi Eestis udmurtide kohta kätte saadava info kohta, siis leidsin Internetist päris palju erinevat informatsiooni. Materjali oli nii eesti kui ka inglise keeles. Nendest allikate kaudu on võimalik tutvuda näiteks faktidega udmurtide ajaloost. Samuti on raamatukogu e-kataloogist ESTER võimalik leida infot nii udmurtidega seotud teadus- kui ka ilukirjanduse kohta. Arvan, et eesmärgid mõne rahva tundma õppimiseks on erinevad. Näiteks minu eesmärgiks udmurdi kultuuri ja kirjandusega tutvumisel oli enda silmaringi laiendamine. Samuti arvan, et see mis täpselt udmurtidest eestlastele huvitav võiks olla sõltub paljuski ka iga inimese konkreetsetest huvidest. Mõnda inimest huvitab näiteks udmurtide ajalugu või kombestik, aga teist jällegi kirjandus. Järgnevalt tooksin välja, selle, mis minu arvates oleks eestlastele huvitav ja vajalik udmurtidest teada.

Minu enda jaoks oli üheks huvitavamaks teemaks, mille kohta teada sain udmurtide ajalugu. Arvan, et ajaloo tundmisel on kindlasti iga rahvuse tundma õppimisel oluline koht, sest ajalugu aitab mõista selle rahva minevikku. Udmurtide ajaloost on võimalik leida ka paralleele Eesti ajalooga ja saada sellest ka enda rahva jaoks midagi õpetlikku. Huvitav otsida eestlaste ja udmurtide ajaloost ühendavaid fakte, milleks on olnud näiteks pikk kuulumine Vene võimu alla. Põhjapoolsed udmurdid allutati juba 14. sajandil ning lõunapoolsed udmurdid aastal 1558 pärast Kaasani khaaniriigi vallutamist. Teatavasti Eesti alla sattusid Vene impeeriumi võimu alla pärast Põhjasõda aastal 1710. Vene ajaloo käsitluses on udmurtide ühinemine Venemaaga olnud vabatahtlik, kuid tegelikult toimus see verise võitluse tagajärjel. See nn „vabatahtlik“ ühinemine peaks ka meile tuttav olema, sest Vene ajaloo käsitluses oli ka Eesti astumine Nõukogude Liitu 1940 aastal vabatahtlik, kuigi tegelikult see seda ei olnud. Pikk kuulumine sama võimu alla tähendab, et sellest perioodist leiab võimude suhtumises palju sarnast. Näiteks nii eestlastele kui ka udmurtidele oli tõsiseks probleemiks nekrutiks värbamine. Algselt oli armeeteenistus eluaegne ning hiljem muudeti kahekümne viie aasta pikkuseks, kuid samal ajal kui mehed sõjaväkke läksid ei olnud ju külades enam töökäsi. Samuti peaks eestlastele udmurdi ajalugu uurides tuttav olema võimude tegevus, mis ei arvestanud kohaliku rahvaga, näiteks suurte tehaste rajamine, mille jaoks tuli sisse tuua ka võõrast tööjõudu. Loomulikult on meilegi hästi tuttavad Nõukogude võimu korraldatud repressioonid.

Samas on eestlaste ja udmurtide ajaloos ka üks suur erinevus. Nimelt oleme meie eestlased saanud nautida ka riiklikku iseseisvust. Kui Nõukogude Liidu kokkuvarisemine tähendas meile iseseisvust, siis näiteks udmurtide jaoks ei muutnud suurt midagi ja nad peavad endiselt elama Vene ülemvõimu all. Vaadates udmurdi ajalugu, siis arvan, et meie eestlased paksime olema väga rahul oma maa soodsa geograafilise asendiga, mis on iseseisvuse saavutamist kergendanud. Samuti peaks udmurtide ajalooga tutvumine meid õpetama oma kätte võidetud vabadust rohkem hindama ja väärtustama, sest mitte kõik rahvad, kes võiksid vabad olla ei ole iseseisvust nautida saanud.

Arvan, et kindlasti on väga õpetlik ka udmurtide usundiga tutvumine, sest kuigi neile on pikalt peale surutud Vene õigeusku, siis on udmurdid suutnud hoida ka oma vana looduslähedase rahvausundi traditsioone. Ka eestlaste vana rahvausund oli looduslähedane, kuid sellega seotud traditsioonid on tänaseks rahva seast peaaegu kadunud ja seega võib udmurtide usundit uurides saada aimu ka meie enda vanadest traditsioonidest, sest soome-ugri rahvaste vanad traditsioonid olid üldiselt sarnased. Kõige põhjalikuma ülevaate udmurtides usundist saab lugedes Ado Lindropi raamatut „Udmurdi usund“. Näiteks võib huvitav olla jumalatega seonduv, udmurtide usundis oli kõige tähtsam jumal taevavalitseja Immar ning samuti on teada mitmete teiste jumalate nimesid. Samas pole eesti vana usundi jumalate nimesid säilinud, kuid võisid oletada, et sugulasrahvaste kasutatud nimed jumalatest olid sarnased. Samuti võiks teada. Samuti võiks teada, et mõlemas usundis oli palju erinevaid vaime ja haldjaid kellesse usuti ja tähtis oli ka esivanemate austamine.

Seoses udmurdi usundi ja ajalooga oleks oluline teada ka Multani protsessiga seonduvast. Nimelt leiti 1892. aastal Vuž-Multani küla lähedalt ühe vene kerjuse surnukeha. Tema tapmises hakati süüdistama udmurte, kes olevat kerjuse tapnud jumalatele ohverdamise eesmärgil. Kohtusse kutsuti mitmeid udmurdi usundi eksperte eesotsas vaimulik Grigori Vereštšaginiga, kes suutsid tõestada, et udmurdi ega teiste soome-ugri rahvaste usundis pole olnud inimeste ohverdamist ning jumalatele on ohverdatud vaid loomi. Tegelikult oli kerjuse tapjateks kaks vene talumeest ning arvatakse, et tapmise taga oli Õigeusu kirik, kes tahtis vanale usundile halba valgust heita. Multani protsess peaks ka eestlastele tõestama, et ka meie rahvausundis ei olnud inimeste ohverdamist ning ohverdati ainult loomi.

Lisaks usundile on kindlasti huvitavad ka muud rahvatraditsioonid ja vana kombestik. Udmurtide vanade traditsioonidega on võimalik tutvuda lugedes Kuzebaj Gerdi etnoloogilisi artikleid kogumikust „Olen udmurt“ või Aleksei Petersoni raamatust „Udmurdi päevikud“, mis tutvustab eesti ja udmurdi etnoloogide ühiseid ekspeditsioone Udmurtiasse aastatel 1976-1989. Traditsioonid ja kombestik aitavad mõista udmurtide olemust ja iseloomu, mis on üsna sarnane eestlaste omaga. Samas on raamatus „Olen udmurt“ Kuzebaj Gerdi artiklites kirjeldatud udmurtide vanu sünnitamisega seotud kombeid ja külarahva ühiseid mõistatamise õhtuid. Need kirjeldused näitavad udmurtide külakogukonda väga ühtsena ning ka tüüpilised udmurdi külad on tänavkülad, kus majad asuvad kõrvuti. Samas on eestlastele tüüpilised hajakülad, kus majad paiknevad üksteisest võimalikult kaugel. Loomuliult on udmurtide kohta võimalik leida ka negatiivset, nagu näiteks puskariajamisega seotud liigne alkoholi tarbimine külades, kuid samas on alkohol probleem ka paljudes Eesti külades ning eriti just riigi äärealadel. Arvan, et kindlasti on ka kombestiku ja traditsioonide tundmine vajalik.

Eestlased on tuntud kui laulurahvas ning oleme uhked oma laulupidude traditsiooni ning Laulva revolutsiooni üle. Samas on kindlasti eestlaste jaoks huvitav, et ka udmurdid on laulurahvas. Näiteks on kogumikus „Olen udmurt“ avaldatud artiklis udmurdi tuntuim kirjanik Kuzebaj Gerd kirjutanud, et kogu udmurtide raske töö oli seotud lauludega ning vahel oli töö ja laulu vahele raske piire tõmmata, sest iga väiksemgi samm märgiti ära lauluga. Gerd tõdeb, et udmurt on kinnine ning ei jaga võõraga oma rasket elu, kuid samas näiteks oma talumeeste, külaelanike või perekonna seas olles ning eriti mõne peo ajal jooki tarbides ununeb kinnisus ning udmurt hakkab läbi laulude oma elust jutustama. Gerdi arvates on laul ja kannel udmurdi sõbrad nagu koer on seda inimesele jahil ning udmurdid ei kujutaks ette oma elu ilma lauluta. Arvan, et on raske võrrelda kummale rahvale on laulmine tähtsam ning näiteks seda, et kes laulavad paremini, kuid ühine armastus laulmise vastu peaks udmurte eestlaste jaoks lähedasemaks muutma.

Arvan, et kui tahetakse mõnest rahvast rohkem teada saada, siis on kahlemata oluline tutvuda ka selle rahva ilukirjandusega, sest kirjandus on samuti üheks kultuuri kandjaks. Udmurdi kirjanduse peaks huvitamaks tegema asjaolu, et seda peetakse idapoolsete soome-ugri rahvaste kirjanduste hulgas kõige tugevamaks kirjanduseks. Loomulikult on hea kirjandusega tutvuda kui seda saab lugeda oma emakeeles ja õnneks on eesti keelde tõlgitud küllaltki palju udmurdi autorite teoseid. Žanridest on hästi esindatud luule ning lähtuvalt huvist on võimalik lugeda nii klassikat kui ka tänapäeva autorite luulet. Luuleklassikat leiab soome-ugri rahvaste luulekogumikest „Enne koitu“, „Kevadhommik“ ja „Suvepäev“ ning tänapäevase põlvkonna luulega kogumikust „Kuum öö“. Samuti on eesti keeles ilmunud ka udmurdi luule antoloogia „Hõbepaat“ ja lisaks ka vähemalt viieteistkümne erineva luuletaja luulekogud. Mina udmurdi autorite loominguga kindlasti tutvuda, sest vähemalt need tekstid, mida minalugenud olen on olnud igati tasemel ning minu arvates kannatab udmurdi kirjandus kindlasti võrdlemist ka eesti kirjandusega.

Arvan, et udmurdi kirjanikest peaks kindlasti tutvuma Kuzebaj Gerdi loomingu ja elukäiguga, sest teda võib pidada üheks väljapaistvamaks soome-ugri kirjanikuks üldse. Lisaks luuletustele ja proosapaladele avaldas ta ka etnoloogilisi artikleid, kirjutas kaks doktoritööd udmurtide folkloorist ja etnograafiast, pani aluse Udmurdi Kirjanike Liidule ning asutas ka esimese udmurdi lasteaia. Gerdi töödest saab hea ülevaate kogumikust „Olen udmurt“, teemad millest ta luuletusi kirjutas olid näiteks loodus. armastus kodumaa vastu ja udmurtide saatus.. Kindlasti on oluline tead ka Kuzebaj Gerdi saatusest, sest Nõukogude võimu repressioonid katkestasid tema töö. Nimelt arreteeriti Gerd koos mitmete teiste udmurdi haritlastega 1932. aastal süüdistatuna Soome ja Eesti kasuks spioneerimises ja plaanis liita Venemaa soome-ugri alad Soomega. Loomulikult oli võimude väljamõeldis, kuid sellest hoolimata mõisteteti tuntuim udmurdi kirjaniksüüdi ja saadeti vangilaagrisse Solovetsi saartele, kus ta 1. novembril 1937 hukati. Kuzebaj Gerdi olulisust näitab ka fakt, et tema mälestuseks annab Eesti Hõimurahvaste programm igal aastal 1. novembril välja soome-ugri kirjanduspreemiaid. Arvan, et lisaks Gerdile võiks teada veel ka ühte tähtsamat udmurdi naiskirjanikku Ašaltši Okit, sest tema oli idapoolsete soome-ugri rahvaste hulgas esimene tunnustatud naiskirjanik.

Udmurtidest huvitudes võiks huvitav olla ka teda, et milline on nende suhtumine eestlastesse. Loengutes räägitu kaudu olen aru saanud, et suhtumine meisse on väga positiivne ning eestlasi võetakse Udmurdimaal alati külalislahkelt vastu. Kindlasti on heale suhtumisele kaasa aidanud ka eestlaste juhtiv roll sugulasrahvaste abistamisel. Näiteks Hõimurahvaste programmi kaudu on saanud udmurdi Eestisse õppima tulla ning rahastanud udmurdikeelse kirjanduse väljaandmist. Samuti oli meeldiv kuulda, et udmurtide hulgas pidavat populaarne olema nende keelde tõlgitud eesti kirjandus. Loomulikult ei saa öelda, et teistesse sugulastesse nagu soomlased suhtumine kuidagi halb oleks. Arvan, et suhtumist oma sugulasrahvastesse ilmestavad hästi kogumikus „Olen udmurt“ välja toodud vanasõnad. Kuigi ajalooliselt on udmurtide ja marilaste vahel olnud ka naginat maade pärast siis ütleb udmurdi kõnekäänd, et udmurdid ja marid on ühe puu juured. Samas tatarlaste kohta on neil olemas ütlemine „Tatarlane on sündinud petma ja kauplema“ ja venelaste kohta „Venelase pastel on kõver“. Need kõnekäänud peaksid tõestama, et neile on sugulasrahvad olulised.

Kui faktilist informatsiooni udmurtidest on võimalik näiteks Interneti kaudu saada, siis kultuuriga tutvumiseks oleks kõige parem võimalus vahetu kontakt. Loomulikult on Udmurtiasse kohale sõitmine üsna kulukas ja keeruline ettevõtmine ,kuid samas on ka Eestis võimalik udmurdi kultuuriga edukalt tutvuda. Kõige parem võimalus selleks Eestis avaneb Hõimunädala ürituste kaudu. Hõimunädal toimub oktoobri teisel nädalal ning selle raames on võimalik külastada näiteks kirjanduse õhtuid, kontserte ja näitusi ning tutvuda nii udmurtide kui ka teiste soome-ugri rahvaste kultuuriga. Kuigi mina ise pole Hõimunädala üritustest, siis arvan, et selle toimumisest peaksid teadma need, kes soovivad oma sugulasrahvaid tundma õppida.

Nagu selgub on Eestis võimalik edukalt udmurdi kultuuri ja probleemide kohta infot leida ning nende tutvustamiseks tuleks ühiskonnas meie sugulasrahvastest lihtsalt rohkem rääkida

Kindlasti oleks sellisest laiemast tutvustamisest kasu mõlemale rahvale, udmurdid saaksid oma kultuurile ja probleemidele laiema kõlapinna ja eestlastele aitaks see ka paremini hinnata oma kultuuri ning õpetada väärtustama näiteks oma vaba ühiskonda. Mina isiklikult tunnen, et udmurdi kultuuriga tutvumine oli mulle huvitav ja vajalik ning ma loodetavasti on ka udmurtidel kasu, et nüüd vähemasti üks inimene rohkem, kes nende kultuurist ja probleemidest teab.

Udmurdi kirjandus

Kaimar Kaldma

Udmurdi kirjandusest

Võib öelda, et udmurdi kirjandus on olnud kõige edukam ja parem idapoolsete soome-ugri rahvaste hulgas. Ka eesti keelde on nende rahvaste kirjanduste hulgast tõlgitud kõige rohkem just udmurdi kirjandust.

Olen ise ilmunud kogumikest lugenud raamatuid „Kevadhommik“, Suvepäev“ ja Kuum öö“. Kogumik „Kevadhommik“ sisaldab represseeritud põlvkonna soome-ugri kirjanike luulet. Udmurtidest olid seal esindatud Grigori Vereštšagin(1851-1930) ja Mihhail Iljin(1976-1935). Kogumik „Suvepäev“ sisaldab valdavalt pärastsõjaaegse põlvkonna loomingut ning udmurtidest olid esindatud: Nikolai Baiterjakov, Aleksandr Belonogov,Vladimr Romanov ja Flor Vassiljev. Kogumik Kuum öö“ sisaldab kaasaegsete soome-ugri autorite loomingut, udmurte oli seal raamatus esindatud üle kümne.

Kuzebaj Gerdi luuletused

Raamatuks mida lugeda valisin untuima udmurdi luuletaja oli Kuzebaj Gerd(198-1937) kirjutiste kogumiku „Olen udmurt“. Kogumikus „Olen on lisaks paljudele Kuzebaj Gerdi luuletustele ka tema etnoloogilised artiklid ja proosa tekste. Kuigi Gerdi loomeperiood oli lühike ning kestis ainult 13-14 aastat siis jõudis ta selle ajaga siiski palju luuletusi luua. Loome periood jäi lühikeseks, sest 1932 arreteeriti Gerd süüdistatuna Soome ja Eesti kasuks spioneerimises ning taotluses need liita Venemaa soome-ugri alad Soomega. Gerd saadeti vangilaagrisse Solovetsi saartele, kus ta ka 1. novembril 1937 hukati.

Teemad millest ta kirjutas olid näiteks loodus. armastus kodumaa vastu ja udmurtide saatus.

Raamatus on kõigepealt toodud Gerdi luuletusi kogust „Kanneljas“. Nendest luuletustust jäid mulle meelde nt luuletused „Nekrutid“, mis on sellest kuidas udmurdi mehi värvati armeesse ning see sisulist rikkus nende elu ära. Samuti jäi meelde luuletus „Tulin tagasi“. Selles kirjeldab Gerd kuidas ta läks Venemaale õnne otsima, mida ta sealt ei leidnud ning kurbus armastus kodumaa vastu sundisid teda tagasi tulema.

Kogust „Õitsev maa“ võetud luuletustest meeldis mulle kõige enam raamatu nimiluuletus „Olen udmurt“, selles luuletuses avaldab poeet rõõmu ja uhkust selle üle, et ta on rahvuselt udmurt.

Kogust „Astmed“ ilmunud luuletustest jäi meelde luuletus „Aeroplaan“. Selles luuletuses kiidab luuletaja Nõukogude Liitu ja selle lennukit, kuid sellest tuleb aru saada, sest alguses oli Nõukogude võim udmurtide suhtus sõbralik ning 1920. aastatel oli udmurdi kultuuri õitseaeg.

Ajalehtedes ja ajakirjades ilmunud luuletustest jäi meelde nt luuletus „Rukkililled“. Selles luuletuses räägib Gerd kuidas Moskvas olles meenutasid eelmisel suvel korjatud rukkililled talle Udmurdimaa põldusid, mille järgi ta väga igatses.

Samuti oli kogumikus veel Gerdi lastele kirjutatud luuletusi nt „Udmurdi raamat“

Lisaks luuletuste ning proosapalade ja teadusartiklite kirjutamisele koostas Gerd ka õpikuid ning lõi nende tarbeks udmurdi keelset terminoloogiat. Kuzebaj Gerd kirjutas ka kaht doktoritööd, kus udmurdi folkloori ja etnograafiat. Nendest töödest on säilinud vaid üks osa, mille ta soome saatis. Lisaks pani ta aluse ka udmurdi Kirjanike Liidule ja oli selle esimene esimees. Samuti rajas Gerd esimese lasteaia Udmurdimaal.

A.Peterson. Udmurdi päevikud

Kaimar Kaldma

Raamatu „Udmurdi päevikud“ kokkuvõte

Raamatu „Udmurdi päevikud“ autoriks on endine Eesti Rahva Muuseumi direktor Aleksei Peterson. Raamat on kokku pandud Petersoni päeviku vormis Udmurtias toimunud. ekspeditsioonide kirjeldustest Kokku on raamatus ära toodud päevikud 12 ekspeditsioonilt, mis leidsid aset aastatel 1976-1989 praeguste nimede järgi Eesti Rahva Muuseumi ja Kuzebaj Gerdi nimelise Udmurdi Vabariigi Rahvusmuuseumi koostööna. Paralleelselt eestikeelse tekstiga on sama jutt ka udmurdi keeles Enamus päevikutes kirjeldatud ekspeditsioonidest toimusid suvel, kuid näiteks 1988 aasta uurimisreis toimus hoopis märtsis. Ekspeditsioonidel uuriti erinevaid udmurtide kombeid nt lavastati filmi jaoks traditsiooniline udmurdi pulm, Samuti uuriti erinevaid töid nt jahipidamine, karja väljalaskmine, sirbiga rukkilõikamine ja kalapüük. Materjali jäädvustati nii fotode kui ka filmimise abil. Koos Petersoniga osales mitmetel uurimisreisidel ka tema õpilane Aado Lintrop, kes on kirjutanud nt. raamatu „Udmurdi usund“

Raamatust saab ülevaate ka Udmurdimaal 1970ndatel ja 1980ndatel valitsenud olustikust, sest Peterson kirjeldab päevikutes ka ümbruskonda, kus nad reiside ajal viibisid.

Lisaks ekspeditsioonide kirjeldustele on raamatus ka palju pilte nendelt reisidelt. Piltidel on näha udmurdi külad, loodus, ning kirjeldatud kombetalitused ja tööd.

Mulle tundusid loetud kirjeldused huvitavad ning ma arvan, et need päevikud annavad udmurtide elust hea ülevaate.

Kokkuvõte A. Linropi raamatust „Udmurdi usund“

Kaimar Kaldma

Kokkuvõte A. Linropi raamatust „Udmurdi usund“

Esimesed kirjalikud allikad udmurtide usundi kohta pärinevad XVII sajandist. Kuigi formaalselt jagunevad udmurdid usutunnistuse järgi kaheks, kristlasteks ja paganateks saab neid kahte käsitleda ühise udmurdi usundina. Hoolimata ristiusu survest ning islami mõjudest on udmurdid suutnud säilitada ka oma vana usundi kuigi aja jooksul on ka selle hulka sulandunud kombeid nii ristiusust kui ka islamist.

Kuigi põhja udmurdid olid Moskva võimu alla langenud juba XIV sajandil ning lõuna udmurdid peale Kaasani khaani riigi vallutamist 1558. aastal hakati udmurte massiliselt ristiusku pöörama 18. sajandil. Udmurdid olid uue usu suhtes umbusklikud ning esines ka vägivaldseid vastuhakke. Samuti teada üks juhtum kui Purga jõe äärsest külast saadeti keisrile kaks kirja kus küla elanikud olid nõus maksma suuremat andamit selle eest, et neile ristiusku peale ei surutaks ja lubataks vana usku järgida. 1860 aastatel hakati misjonär Nikolai Ilinski ettepanekul hakati õigeusu õpetust edastama kohalius keeles, mis pidi tema arvates kõige paremini kaasa aitama nende rahvaste ristimisele. Hoolimata sellest muudatusest oli veel 1914. aastal kolmandik Kaasani kubermangu udmurtidest ristimata, samas kui 1870 oli udmurtides ristimata ainult 6 %. See erinevus on tingitud asjaolust, et lõuna udmurdid olid olnud kaua islami usu mõju all, samas kui põhja udmurdid olid varem langenud Vene võimu alla. Paganlike kommete hiilge aeg oli peale oktoobri revolutsiooni kui kiriku osatähtsus ühiskonnas langes ning seepärast said udmurdid taas vabamalt vana usku kummardada. Riigivõimu suhtumine paganlusse muutus peale kollektiviseerimise algust, sest ohverdamiseks kasutati palju loomi, mis polnud võimudele meelt mööda ning loomade tapmine ohverdamise eesmärgil keelati ning see tegevus võrdsustati kollektiviseerimise kahjustamisega. Lisaks algasid 1930. aastatel udmurdi haritlaste vastsed repressioonid. Nõukogud võimu poliitika tegi udmurtide olukorra raskeks kuid õnneks mitte veel päris lootusetuks.

Üks udmurdi usu rituaalide juurde kuuluvaid sündmusi oli ka ohverdamine jumalatele. Ohverdamiseks tapeti alti loomi, kuid udmurte on süüdistatud ka inimeste ohverdamises jumalatele. Näiteks on tuntuks saanud Multaani protsess, kui 1892. aastal leiti ühe Vuž Multani küla lähedalt vene kerjuse ilma peata surnukeha. Kümmet udmurti süüdistati kerjuse tapmises ning tema keha kasutamises ohverdamise tseremoonial. Kohtus suutsid erinevad udmurdi usundi eksperdid nt.G.Vereštšagin siiski tõestada, et udmurtide ohverdamise tseremooniatel inimesi ei kasutata ning ohverdatakse ainult loomi. Tegelikult oli kerjuse tapnud kaks vene talumeest, kes üritasid süüd lihtsalt udmurtide kaela ajada, samuti on tapmises nähtud riigikiriku katset hävitada paganlikud traditsioonid.

Udmurtide maailmapildi järgi jagunes maailma oli kolmeosaline ning koosnes taevast, maast ja allilmast. Taevas ehk ülemine maailm seostub eelkõige taevajumal immari elupaigana. Samas seostus taevas ka äikese ema ja päikese emaga. Allilmas elas suur must sõnn mucžem atiš oš ning sea olid ka surnud. Udmurdid panid surnutele kaasa eluks hädavajalikke tarbeesemeid, sest arvati, et surnud elavad seal oma tavalist elu. Taevajumal immari pidamine teistest jumalatest tähtsamaks näitab islami mõju, kus oli ainult üks jumal. Näiteks tähendas nt. maa ema tähtsuse vähenemist. Taevajumalale ja maahaldjale toodi eraldi ohvreid. Neilt paluti nt. soodsaid tingimusi vilja kasvamiseks.

Udmurdi pärimustes on oluline koht ka vetehaldjal ja metsahaldjal. Mõlemad nimetused on tinglikud ja tähistavad vastavalt erinevaid veega või metsaga seonduvaid mütoloogilisi olendeid. Usuti, et metsahaldjas õpetas ennustama ning posima ning seetõttu on uurijad pidanud teda ka üheks peamiseks paganluseks toeks. Metsahaldja tähtsus oli suurem Glazovi maakonnas, kus talle ohverdati kolm korda nädalas . Haldjaid usuti elavat ka hoonetes, nt tarehaldjas, kes elas põranda all või ahjus. Ka tarehaldjale toodi ohvreid kui inimesed temaga lepitust püüdsid otsida. Tavaliselt ohverdati tarehaldjale keldris üks must lammas. Hoonetes elasid veel ka sauna- ja tallihaldjas.

Udmurdi usundi järgi olid elavad ja surnud tihedas kontaktis ning kõigil pühadel meenutati alati ka surnuid. Usuti, et nad jätkavad teises ilmas oma tavalist elu. Ida ja lõuna udmurdid mälestasid surnuid kolmandal, seitsmendal ja neljateistkümnendal päeval pärsat suma ning ka surmaaastapäeval.

Udmurtide vanasõnad ja kõnekäänud

Kaimar Kaldma

Kokkuvõte Gerdi raamatu peatükkidest

Udmurtide vanasõnad ja kõnekäänud

Gerdi hinnangul on kõnekäände ja vanasõnu äga vähe avaldatud, sest neid kasutatakse elava kõne sees ning väljastpoolt tulnud üles kirjutajad ei oska neid alati eristada. Enamik kogumiku vanasõnadest on Gerdi enda kogutud. Paljud kõnekäänud seostuvad tööga nt „Töö on kallim kullast“ või „Tööd tegemata on kõht tühi“. Palju on ütlemisi perekonna ja sugulast kohta nt „Sugulasteta elada pole võimalik“ või „Kui peksad naist, peksad iseennast“ . Ütlusi on ka rikkuse ja arastamise kohta nt „Rikas on ihnus kui raudhernes“, „Kergelt tulnud rikkus kergelt ka kaob“, „Varga käed on pikad“. Mõistuse kohta on udmurtidel nt ütlemine „Inimese mõistust on seitset sorti“. Inimeste käitumise kohta on olemas nt. vanasõnad „Küsimusele ei vastata küsimusega“ või „Küürakat pärna sirgeks ei tee“. Usu kohta on olemas ütlused: Jumala kõrvad ei kuule“ või „Papil on rist ees ja rahakott kaelas“. Ütluste kaudu iseloomustavad udmurdid ka oma naaberrahvaid nt „Venelase pastel on kõer“ või „Tatarlane on sündinud petma ja kauplema“ või maride kohta „Udmurdid ja marid on ühe puu juured“

Udmurdi mõistatuste uurimine

Mõistatuste aeg algab peale välitööde lõppu. Vala jõe ääres elavad udmurdid uskusid, et sõnal on ümbritseva suhtes kindel jõud ning nende ettekujutuses oli maailmas kõik harmooniline ning elamine, liikumine ja suremine toimuvad kindlate elu ja looduse vaheliste seaduste järgi. Nende arvates võis aga inimene teatud sõnade, maagilise tegevuse, nõiduse või isegi terava abil seda harmooniat lõhkuda ühendades need kõik tasakaalu astu. Seepärast suhtuti sõnade lausumisse ettevaatlikult ning tühjade sõnade lausumist peeti häbiväärseks eriti ajal kui loodus elas täisväärtuslikku elu. Usuti ka looduse poolt ära märgistatud inimestesse ning samuti oli hulk vaim ja olendeid nt karu kelle pärisnime ei tohtinud nimetada, sest arvati, et olendid vihastavad. Seetõttu püüti karust rääkida alati austavalt ning teda kutsuti näiteks suureks vanaisaks. Tauniti ka nt ämma ja äia nimepidi kutsumist, sest usti, et see mõjub halvasti perekonna heaolule. Suvel juuli alguses ning talvel detsembri lõpus ning jaanuari alguses oli Dõkja udmurtidel vozoo aeg. Suvisel vozoo ajal õitsvad lilled ning usuti, et samal ajal ilmub maa peale Taevase karistuse Ema ning elab seal helelilla lillena, mida ei sel ajal ei tohtinud noppida. Talvise vozoo ajal, aga hakkasid loomade looted emaüsas endast elumärke andma ning teised juba poegima. Sellel ajal tuli sõnade lausumisel olla väga ettevaatlik eriti keskpäeval ja ei olnud lubatud ka valjusti rääkida.

Lähtuvalt usust sõnades mõjusse võis mõistatusi mõistatama hakata alles kindlal ajal kui loodus on uinunud. Aratakse, et mõistatuste aeg seostub päikesega ning mahlade liikumisega looduses. Mõistatamist ei peetud ajaviiteks, sest mõistatamiseks oli oma kindel aeg ning ülejäänud ajal aastas ei olnud lubatud mõistatusi ka nende kogujaile edasi anda. Mõnedel mõistatustel oli kindel eesmärk ning esitamise aeg ning neid nimetati kas talvise aja vozoo või „hirmsateks mõistatusteks“, mida esitati 25. detsembrist kuni umbes 5..jaanuarini.Mõistatamisel ajal korraldati ka suulise poeesia õhtuid, kus esitati ka jutustusi, legende, eepilisi lugusid kangelastastest ja muinasjutte, kuid suurem osa õhtust kulus mõistatustele. Need õhtud toimusid mõnes majas ning neist võtsid osa nii noored kui ka vanad udmurdid. Nendele õhtutele võtsid neiud kaasa vokid ning mehed mõne meeste käsitöö. Ruumis võis istuda nii nagu keegi ennast mugavamalt tundis. Gerd tõdeb, et mõistatamine läbib udmurtide mütoloogiat rohkem kui miski muu.

Udmurt oma lauludes

Gerdi arvates toimus tema kaasajal udmurtide seas rahvalaulude inetuks moonutamine, sest lisaks udmurtidele, kes pidasid kohuseks koguda rahvalaule ning muuta vastavalt oma maitsele ja tahtmisele muutma, asusid laule muutma ka venelased. Venelaste tegevus muutis Gerdi arvates udmurdi rahvalaulu venepäraseks ning see läbi hakkasid noored udmurdid omaks võtma juba moonutatud võõra märgiga laule, mis ajapikku suretaks udmurdi meloodia üldse välja.

Kogu udmurtide raske töö oli seotud lauludega. Vahel oli töö ja laulu vahele raske piire tõmmata, sest iga väiksemgi samm märgiti ära lauluga. Gerd tõdeb, et udmurt on kinine ning ei jaga võõraga oma rasket elu, kuid samas näiteks oma talumeeste, külaelanike või perekonna seas olles ning eriti mõne peo ajal jooki tarbides ununeb kinnisus ning udmurt hakkab läbi laulude oma elust jutustama. Samas on vale arvat, et udmurdid ainult laulaksid ning ei tee raskel tööl ja laulul vahet nt tööst kurnatuna udmurdid tavaliselt ei laula. Udmurdid laulavad nii väikestele lastele hällilaule kui ka surnutele, keda saadavad ära itkuga. Gerd tõdeb, et laul ja kannel on udmurdi sõbrad nagu koer on seda jahil ning udmurdid ei kujutaks ette oma elu ilmalauluta.

Inimene ja tema sünd

Gerd tõdeb, et tema kaasaegsed naised on juba raseduse põhjustega kursis kuigi kaugemates külades püüavad posijad säilitada vana uskumusi mille järgi rasedus sõltub Maajumala tahtest kui Peajumal tahab udmurditari õnnelikuks teha. Siiski uskusid udmurdid, et rasestumist soodustavad lisaks suguaktile veel mitmed keha välised jõud nt mehe ja naise käitumine. Gerdi hinnangul oli lastetus udmurditaride jaoks probleem, sest vaja oli suguvõsa jätkajat ning seetõttu võtsid lastetud tihti majja kasulapsi. Enamasti võeti kasulapsi vene kerjustelt, kes olid meelsasti nõus lastest loobuma. Lastetud naised üritasid tihti abi saada ka posijatelt.

Gerd tõdeb, et aborte esines udmurdi talurahva hulgas väga harva, sest laste saamist peeti tavaliselt vajalikuks. Aborte esines rohkem noorte neiude seas, kes liiga vara rasedaks jäid ning tavaliselt üritasid nad siis esile kutsuda näiteks raskeid asju tõstes või verejooksu esile kutsudes. Sageli pöörduti abordi tegemiseks ka posijate poole. Rasestumisevastaseid vahendeid ei tuntud ega kasutatud ning rasedusest püüti hoiduda vaid ennete ja uskumuste kaudu.

Gerdi hinnangul suhtuti vaeses peres vahel sünnitamisse ka vaenulikult, sest selle tõttu ei saanud naine aasta paar tööd teha. Vahel põhjustas vaenulikku suhtumist ka paaride erinev sotsiaalne taust nt kui rikast perest noormees sai lapse vaese tüdrukuga, siis oli rikka pere suhtumine neiusse tihti halb. Samuti pidas Gerd raskeks ka teenijate ja nende laste olukorda.

Rasedusega seonduvalt oli ka mitmeid ebauske nt usuti, et raseduse lõpus peab naine hoidma end arvukate nõidade kurjade vaimude ning kadestajate eest. Mõnel pool usuti, et kurje vaime hoiab eemal raud. Udmurditaride ebausu järgi võisid nõiad ja vaimud emaüsas lapse ära vahetada. Gerd tõdeb,et nendest nõidustest teadsid kõik udmurdi naised ning enda kaitseks pidid nad kasutama mitmesuguseid sõnumisi. Udmurtide eetiliste arusaamade järgi pidi rase naine austama vanemaid pereliikmeid ning mehe vanemaid, kes vastasid talle samaga. Usuti, et rase peab kõige ümbritseva suhtes nt. teiste inimeste loomade-lindude suhtes olema sõbralik, tähelepanelik ja ettevaatlik, et mitte kedagi solvata. Uskumuste kohaselt pidi rase eriti ettevaatlik olema koera suhtes, kes võis rasedale õnnetust esile kutsuda.

Sünnituseks hakkas udmurditar valmistuma umbes kaheksandal raseduse kuul, seejuures pidi ta seda tegema teiste inimeste eest varjatult. Valmistumise käigus hoolitseb naine nt tulevase lapse pesu eest. Vahetult enne sünnitust hakkab naine valmistuma sünnitusele järgnevateks pidustusteks nt valmistas rukkijahust koduviina.

Gerdi hinnangul sünnitasid udmurdi naised kergemini kui venelannad, sest udmurditarid on harjunud halbade tingimustega ning raskest koormast vabanemine on nende jaoks kergem. Gerd kirjutab, et kui varem vabanesid naised raskest tööst 9 päeva enne sünnitust, siis seoses raske majandusliku olukorraga loobuvad naised tööst alles siis kui tunnevad sünnitust juba algavat. Sünnitusel oli udmurditarile abiks mõni küla asjatundja ehk ämmaemand. Mehed sünnituse juures viibida ei tohtinud ning pidid minema naabrite juurde, kellele ei tohtinud oma tuleku tegelikku põhjust aga avaldada. Kui naine soovis võis ta yare asemel sünnitada ka saunas. Gerd võrdles udmurtide sünnitustavasid ka teiste soome ugrilaste omadega nt tsuudid sünnitasid metsas, marilannad kodus ning handid telgis. Ämmamoori abi palusid udmurditarid tavaliselt siis, kui tundsid, et sünnitus kujuneb raskeks. Minestanud sünnitajale pannakse nina alla riivitud maarõigast

Esimese asjana peale sünnitust sidus ämmamoor vastsündinu naba kinni jämeda niidiga, mida tavaliselt kasutati riiete õmblemiseks. Peale naba sidumist viidi laps tavaliselt kolde juurde ning peale kombetalitusi pesi ämmamoor vastsündinu puhtaks ja peale seda andis ema lapsele rinda. Vastsündinut pidasid udmurdid nõrgaks olendiks keda oli vaja kaitsta kurjade olendite mõjude eest. Gerd märgib, et udmurtide suhtumine lastesse oli väga armastav ning ka suhtumisel poistesse ja tüdrukutesse ei olnud suurt vahet. Vastsündinu kohta oli udmurtidel mitmeid endeid ja uskusmsi nt arvati, et noore kuu ajal sündinud lapsel tuleb raske elu.

Gerd märgib, et paljudel Kesk-ja Lõunaregiooni udmurtide hulgas oli säilinud komme panna lapsele lisaks kristlikule nimele ka udmurdi(paganlik) nimi. Tavaliselt kutsutigi last tema udmurdi nimega ning oma kristliku nime sai poiss teada alles nekrutiks värbamisel. Tavaliselt andsid kiriku teenrid lapsele kristliku nime ,mis oli lähedane tema paganliku nimega. Paganliku nime panek toimus peale sündi kolde juures või teisel päeval sauna kerise juures, siis nimetas ämmamoor lapse nime ning palus lapsele jumalatelt õnne ja tervist. Udmurtidel võis nimi olla vaadeldav maagilise sõnana, mis pidi last kaitsma edasises elus või manamissõnana, mis kaitses last haiguste eest. Vahel pandi nimi ka sünnihetkega kokkulangeva loodusnähtuse järgi. Esines ka nime laenamisi teistelt rahvastelt nt tatarlastelt, baškiiridelt või kirgiisidelt. Samuti tuli nime valimisel arvestada asjaolu, et nimi ei langeks kokku mõne vanema pereliikme omaga.

Peale lapse sündimist anti sugulastele teada lapse sünnist ning teatati millal sünnitus pidu toimub. Peole kutsuti sünnitaja suguselts ning naabrid ja sünnitaja soovil võis kutsuda spetsiaalselt kainimesi teistest suguseltsidest. Naised tulid sellele peole kingitustega. Peo avas vanem mees, kuid mitte lapse isa vaid vanaisa võis tema puudumisel mõni teine vanur sünnitaja suguvõsast. Pidu algas palvega Voršudile ju suguvõsa jumalustele, palve lugemiseks tõusid kõik mehed ja naised püsti ning palutakse sündinud lapsele õnne. Peol söödi, joodi, pöörduti surnud esivanemate poole ning tantsiti ja lauldi. Pidu lõppes hilja öösel, kuid külaliste kohuseks oli teisi peolisi ka enda juurde kutsuda ning seepärast jätkusid peod vahel hommikuni või järgmisel päevalgi. Udmurdid, kes olid ristiusu vastu võtnud pidasid kristlust oma usu jätkuks ning paari kolme nädala pärast sündi ristiti laps ka kirikus. Ristivanemad valisid lapse ema ja isa välja juba enne sündi ning ristivanemad ja lapsega seotuks kogu elu jooksul olles lapsega lähedastes poolsugulaslikes suhetes. Ka ristimisega oli udmurtidel mitmeid uskumusi ja endeid. Udmurtide hulgas oli levinud ka vastastikkuse aitamise komme kui sünnitaja suguvõsa ja vahel ka kogu küla naised tõid sünnitanule kõige paremaid palasid, mille eest kostitas ta neid sünnitusviinaga. Sünnitus kombeid kirjeldanud tekst oli pärit Gerdi 1920. aastatel kirjutatud doktori tööst kuid kombed ise olid palju vanemad, kuid tänapäevaks on need traditsioonid peaaegu kadunud.

Udmurdi kirjandus. Luuleantoloogia „Hõbepaat“

Kokkuvõte udmurdi kirjandusest kogumiku „Hõbepaat“ ja Viktor Šibanovi kirjutatud eessõna „Luulekeelne hing“ ning Arvo Valtoni järelsõna põhjal.

Kogumik „Hõbepaat“ annab eesti lugejale väga ulatusliku ja mitmekülgse pildi udmurdi luulest. Tegemist on kakskeelse antoloogiaga –udmurdikeelne tekst on kõrvuti esitatud eestikeelse tõlkega. Kogumikus on esindatud nii folkloorsed tekstid, esimesed teadaolevad säilinud udmurdikeelsed luuletused 18.-19. sajandist kui ka nüüdisaegsed noorte autorite värsked tekstid. Kuigi Arvo Valton on järelsõnas kirjutanud, et tekstivalik on koostatud eelkõige subjektiivsetel alustel ning niivõrd mahuka valimiku koostamisega kaasneb kindlasti ka teatav problemaatilisus, on kogumik siiski oma ülevaatlikkuses väga põhjalik. Lähemal lugemisel hakkavad tekstide konglomeraadist silma paistma ka teatavad ühisjooned ja tunnused, mis on omased kogu udmurdi kirjandusele. Mõnda neist on käsitlenud ka Viktor Šibanov oma eessõnas.

Üheks märgilise tähtsusega erijooneks võib pidada udmurdi luule tugevaid seoseid folklooriga. Rahvaluulelähedus ei ole omane mitte ainult üksikutele autoritele – seda mõistet võib üldistavalt kasutada kogu udmurdi luule ja veelgi enam, kogu udmurdi kirjanduse kohta. Teatav side udmurdi folklooriga tõuseb esile ka nende praegusaegsete luuletajate teostes, kes ennast ise etnofuturistliku vooluga ei seostaks ja pigem tendeerivad modernismi või postmodernismi poole. Nagu Šibanov kirjutab, on tegemist „algupäraste luuletustega, kus iidsed uskumused ja kaasaegne globalisatsioon sulavad üheks.“ Just udmurtidele omane maalähedane usk ja sellega kaasnev maailmavaade on see, mis neid luuletusi ühendab. Udmurdilik elukäsitlus kumab teataval määral läbi kõigist neist tekstidest ja on alati, kasvõi siis ainult foonina, kohal. Teatavasti on udmurtide usund sünkretistlik. Sellesse erinevate vaatesüsteemide sulamisse on koondunud tugev annus õigeusku aga ka naaberrahvaste kombetalitusi ja tõekspidamisi. Kirjanduse (või vähemalt kõne all olevas kogumikus esitatud tekstide) põhjal võib aga selgelt väita, et udmurtide maailmapildis on säilinud see ürgne miski, mis seob kogu nende kultuuri tugevalt looduse ja maalähedusega.

Ühisjooni lisaks rahvaluulelähedusele on veelgi. Välja võiks tuua näiteks pisut loitsivana mõjuva ja mõneti monotoonse vormilise külje, mis tuleneb ilmselt eelkõige udmurdi keele eripäradest ja ei pruugi sugugi olla taotluslik. Šibanov toob välja, et seda joont on peetud pigem negatiivseks – mõjuvat luuletused liiga ühetaolistena, puuduvat vormiline isikupära. Siinkohal julgeksin vastu vaielda – minu arvates on pigem tegemist ürgsust ja sügavust äitava tunnusega. Luule vorm on aga loomulikult eelkõige maitseküsimus ja maitse üle ei vaielda. Valton on järelsõnas välja toonud ka sellest eripärast tulenevad tõlkeraskused. Tõlgitud tekstid seda vormilist eri(li)sust muidugi edasi ei anna. Mingil määral kumab kogumiku tõlketekstidest läbi ka tõlkija kirjanduslik käekiri, see aga on ilmselt paratamatu.

Udmurtide materiaalne kultuur

Kokkuvõte Kuzma Ivanovitš Kulikovi raamatu „Возрожденная древность. Народное декоротивно-прикладное искусство Удмуртии" (Куликов, Кузьма Иванович. Возрожденная древность. Народное декоротивно-прикладное искусство Удмуртии. Ижевск: 2005.) põhjal.

Udmurtide materiaalne kultuur on väga kirev ja mitmekülgne. Selles leidub nii ühiseid tunnuseid mitmete teiste, ka kaugete rahvaste kultuuridega kui ka udmurdi kultuurile ainuomaseid elemente. Üht-teist on üle võetud naaberrahvastelt, eelkõige venelastelt, tatarlastelt, baškiiridelt, nagu see mitme kultuuri kokkupuutel ootuspärane on. Paljuski aga on udmurtide materiaalset kultuuri mõjutanud nende geograafiline (ja ka poliitiline) ajalugu ning elukoht.

Refereeritavas raamatus antakse ülevaade udmurtide tänapäevasest (tarbe)kunstist, milles otsitakse tagasipöördumist vanade traditsioonide ja traditsioonilise kultuuri juurde. Kaante vahele koondatud pildimaterjal esindab seega elavat praegusaja kultuuri, mis lähtub pikaaegsetest tavadest. Raamatu näol ongi tegemist eelkõige pildialbumiga. Suureks miinuseks võib aga pidada, et piltide juurest puuduvad allkirjad, kirjeldused, seletused selle kohta, millega täpselt tegu. Seetõttu on väljaspoolt udmurdi kultuuri tuleval inimesel raske kõigest kujutatust aru saada ja seda õigesti mõista.

Raamat on venekeelne ja annab ülevaate tekstiili, metalli, puidu, kasetohu, luu, vitspunutiste ja õlgede kasutamisest udmurdi kultuuris. Samuti on kujutatud udmurdi rahvariideid ja nende ainetel loodud tänapäevaseid kostüüme, udmurdi rahvuskööki kuuluvaid toite-jooke ja rahvuslikke nukke. Raamatu algul on esitatud pilte ajaloolistel väljakaevamistel leitud mälestistest. Huvitavam on aga järgmine osa, milles on pildid udmurdi rahvuslikest mustrites erinevatel kootud, tikitud aga ka aplitseeritud tekstiilesemetel. Udmurdi kangad on väga värvikirevad. Palju on kasutatud eelkõige rahvusvärvideks peetavate punase, valge ja musta kombinatsiooni, aga esineb ka väga kirvaid kangaid, kuhu on koondatud kokku pea kõik värvid, kõrvuti punane, sinine, roheline, kollane, must, roosa, oranž jm.

Puidu kasutamise kohta toodud fotodel on kajastatud eelkõige tänapäevast puitskulptuuri ja puitfiguuride voolimiskunsti. Kasetohtu on aga udmurdid (ja ka paljud teised Venemaa rahvad) traditsiooniliselt kasutanud eriliste kaunistatud tarbeesemete valmistamiseks. Hämmastavalt on kasetoht palju praktilisem ja mitmekülgsemaid kasutusvõimalusi pakkuv materjal, kui arvata võiks. Lisaboonuseks muidugi ka selle dekoratiivsus.

Udmurdi rahvariiete domineerivateks värvideks on punane ja valge. Lõunaudmurtide riietus on peaasjalikkult punane, põhjaudmurtidel on riietuses rohkem valget. Tunnuslikuks on ruuduline muster. Rahvariiete juures oluliseks elemendiks on ka hõberaha ja sellest valmistatud ehted, mida naised alati rahvariidega koos kandsid. Traditsiooniliselt on rahvariided Udmurtia eri paigus olnud vägagi erinevad ja oma kindlate tunnustega. Tänapäeval kasutatakse aga tihtipeale koos erinevate rahvariiete elemente ja mustreid, samuti kombineeritakse neid tänapäevaste materjalide, mustrite ja lõigetega.

Udmurdi mõistatuste uurimine

Kokkuvõte Kuzebai Gerdi artiklist „Udmurdi mõistatuste uurimine“ raamatus „Olen udmurt“ lk 249-255.

Udmurdi kultuuris on mõistatused ja mõistatamise traditsioon olnud tugevalt seotud uskumustega sõna väest. Nende ettekujutuse kohaselt on sõnal kindel mõju ümbritsevale keskkonnale. Seepärast peeti tühja sõnaga mängimist ja naljatlemist ajal, mil loodus elab veel täisverelist elu, laiduväärseks. Nendest kujutlustest ja ebausust juhindudes oli udmurtidel mõistatuste mõistatamiseks kindel aeg. Mõistatusi mõistatada mistahes aastaajal või päeva ja öö hetkel udmurdid ei tohtinud. Sõnale ja fantaasiale anti vaba voli alles siis kui kogu varandus on ohutus kohas, vili salves, kari laudas ja kogu pere koos pärast suvise raske töö õnnestunud lõppu. Mõnes piirkonnas osutati tähelepanu ka sellele, et talivili oleks põldudel lõplikult juurdunud ja nende kasv peatunud. Udmurtide mõistatuste mõistatamise aeg oli nähtavasti seotud päikesega ning mahlade liikumisega looduses. Mõistatusi hakati mõistatama siis, kui loodus uinus ja koos temaga vaibusid ka loodusjõud. Kuna mõistatustel usuti olevat eriline mõju ümbritsevale keskkonnale, peeti neid inimfantaasia erilist liiki loominguks. Mõistatuste mõistatamist ei peetud udmurtide seas tühjaks ajaviiteks või lõbuks. Väljaspool mõistatamise aega hoiduti isegi folkloori kogujatele mõistatusi teatamast.

Talvise vožoo ajal (ligikaudu 25. detsembrist 5. jaanuarini), talve pöördeajal esitati mitmel pool erilise mõjujõuga mõistatusi. Korraldati suulise poeesia õhtuid, mil nii noored kui ka vanad udmurdid kogunesid kokku selleks, et jutustada legende, pärimusi, muinasjutte, eepilisi lugusid kohalikest kangelastest ja suur osa ajast eraldati justnimelt mõistatustele. Sellistele koosviibimistele võeti kaasa käsitöö – neiud ja noorikud võtsid sageli kaasa vokid, mehed tegid mõnd meeste käsitööd nt punusid viiske. Selliseid mõistatuste õhtuid peeti peaaegu igas külas. Varemalt oli sellise õhtu juhiks vanem udmurdi taat või memm, kes kõige paremini mõistatusi tundis. Hilisematel aegadel see traditsioon muutus ja õhtu juhtimine läks noorte kätte. Sellest tulenevalt muutusid need õhtud ka oma olemuselt rohkem naljatlevateks ja vallatlevateks. Mõistatuste temaatika oli lai, ei peljatud ka sündsusetuid mõistatusi. Neil õhtutel oli oluliseks ka loominguline protsess – tuntud mõistatuste kõrval mõeldi välja ka uusi, mis edaspidi levisid ja kinnistusid. Kujundid, millel mõistatused põhinesid, olid tihedalt seotud udmurdi mütoloogia, uskumuste ja olmega. Seega võisid need jääda arusaamatuks ja isegi mõttetuks väljaspoolt kultuuri vaatlejatele, kes udmurdi eluolu ja uskumustega kursis ei olnud.

Ka mõistatuste esitamine neil õhtutel toimus kindla süsteemi alusel – mõistatusi esitati esemete ja nähtuste kontsentriliselt kasvavate ringidena. Keskmes oli inimene, seega kõigepealt esitati mõistatusi inimese ja tema keha funktsioonide kohta, seejärel kodu kohta jne. Udmurdi mõistatuste hulgas on ka naabritelt laenatud mõistatusi, kuid neid on väga vähe. Tihtipeale ei ole aga võimalik kindlaks teha, kas tegemist on laenuga või mitte. Udmurtidel on ka palju uusi mõistatusi, mille temaatika puudutab nt kooli, haridust ja revolutsioonisündmusi.

Udmurtide ajalugu. Venemaa koloniaalpoliitika.

Kokkuvõte Walter Kolarzi raamatu „Russia and her colonies“ 2. peatükist „Inner Russia“.

Oma 1952. aastal Londonis välja antud raamatus „Russia and her colonies“ käsitleb Walter Kolarz Nõukogude Venemaad koloniaalriigina. Mõistet „kolooniad“ kasutab ta viitamaks rohketele Nõukogude Liidu territooriumil asunud etniliselt mitte vene piirkondadele, mis ei olnud küll kolonisaatormaast merega eraldatud, kuid mille staatus võib võrrelda mistahes võimu poolt koloniseeritud teisel pool merd asuvate riikide omaga. Need Nõukogude Venemaa kolooniad asusid Aasias, Euroopa ja Aasia äärealadel ja kaugel põhjas. Enamik neist aladest kuulub ka tänapäeval Venemaa Föderatsiooni koosseisu. Walter Kolarz laindab mõistet „kolooniad“ ka Euroopa maadele, nagu Ukraina, Balti riigid, Gruusia ja Armeenia, mis olid samuti taandatud koloniaalmaade staatusesse.

Selline lähenemine erineb väga olulisel määral nõukogude ja/või vene autorite käsitlustest – viimatinimetatud ei kasuta Moskva ja mitte-vene rahvuste vahelisi suhteid kirjeldades kunagi termineid „kolooniad“ või „koloniaalpoliitika“. Pigem viidatakse „rahvuspoliitikale“. Walter Kolarz kasutab neid mõisteid sünonüümidena. Vene koloniaalprobleemid sarnanevad Briti, Prantsuse ja Ameerika koloniaalmaade probleemidele, viimaseid on aga tunduvalt lihtsam jälgida kui Vene koloniaalmaid, mille kontaktid mittekommunistliku välismaailmaga nõukogude perioodil läbi lõigatud olid.

Udmurtide olukorrast on Walter Kolarz andnud kaheleheküljelise ülevaate, milles on esmalt välja toodud statistilised andmed – 1939. aastal oli udmurte 605 000, suurem osa neist elas ühtselt Kaama jõe piirkonnas; väljaspool autonoomiat ei olnud udmurtidel nii suurt diasporaad nagu oli näiteks maridel või mordvalastel; võrreldes teiste rahvustega kasvas udmurtide rahvaarv aastatel 1926-1939 tunduvalt rohkem. Nende faktide najal võiks eeldada, et udmurtide rahvuse säilimine oli paremini garanteeritud kui teiste rahvuste puhul. Ent kui valitsus andis Udmurtia pealinna administratiivsed õigused industriaallinnale Iževkile (Ižkarile), muutus olukord pigem udmurtide kahjuks. Udmurtide jaoks ei olnud Iževsk rahvuslikuks keskuseks, pigem oli tegemist vene tööliste linnaga. Vene tööliste arv Iževskis kasvas 1930. aastatel järsult. Selline muutus oli soodne Kommunistliku Partei poliitikale. Udmurtide rahvuslikud huvid allutati nõukogude riiklikele huvidele. Udmurtide vaimse eliidi seas tekitas see selget pahameelt, levima hakkasid rahvusluse ideed. Oluliseks aspektiks udmurdi rahvuse säilimise juures oli ka asjaolu, et udmurtidel olid välja kujunenud tugevad klannisuhted. See tegi kommunistlike ideede levitamise keeruliseks – klassivõitlust ei toetanud ka kõige vaesemad udmurdid, sest nad olid tugevalt klannisidemetega seotud ja kõik külaelanikud toetasid senist süsteemi. Igal külal oli oma konsiilium (kenesh), mis tegi tähtsaid külaelu puudutavaid otsuseid ja nö valitses – toetas aga ka karistas – külaelu. Udmurdid tunnustasid sellist süsteemi ja olid sellega harjunud, kommunistlikust vaatepunktist oli aga tegemist nõukogudevastase feodaalse natsionalistliku süsteemiga ning väideti, et kenesh on nõukogudevastaste kuulujuttude levitajaks ja ja terroristlike aktsioonide korraldajaks.

Osaline kokkuvõte Aado Lintropi raamatust „Udmurdi usund“

Aado lintropi raamat "Udmurdi usund" on väga huvitav ja seda tasub kindlasti lugeda kõigil udmurdi ja usundi huvilistel. Doktoritöö on pisut teistsuguse pealkirjaga kättesaadav ka internetis.

Formaalselt jagunevad udmurdid usundiloolaste jaoks kristlasteks ja paganateks. Tänapäeval on peaaegu kõik udmurdid õigeusklikud, kuid paljude seas on säilinud ka vana loodususk, kõige rohkem esineb tänapäeval ilmselt nende kahe kombinatsioon ehk sünkretismi. Udmurdi usundi tekkes on suur osa ka udmurtide ajalool, mis on seotud mitmete rahvaste ja vallutajate ning nende usuga.

Udmurdi usundi maailmast

Maailma loomine toimus udmurtide järgi kahe vastandliku jõu koostöös. Alguses polnud maa peal midagi peale vee, kus taevajumal Inmar paadiga ringi sõitis. Ühel päeval ütles Inmar Šaitan’ile (udmurdi kuradile), et see sukelduks ja tooks suus välja selle, mis ta põhjast leiab. Suurivaevu jõudis Šaitan põhjani ning tõusis pärast liiva suhu võtmist taas pinnale. Inmar käskis tal liiva välja puistata ning mitte terakestki suhu jätta. Inmar muutis liiva maaks ning ka see tera, mille Šaitan endale suhu oli jätnud hakkas kasvama. Inmar käskis selle välja sülitada. Niimoodi tekkisid tasasele maale ka orud ja mäed. Inimese loomisel olid samuti nii Inmar’il, kui ka Šaitan’il tähtis osa. Šaitan’i süljest sai inimese sisse kõik halb – liga ja mustus, mis tema sees nüüd pidevalt kasvab ning väljaheidetena kehast väljutatakse.

Udmurdi usundi maailm jagunes kolmeks – taevaks, maaks ja allilmaks. Oluline oli ka ilmajõgi, mis ühendas surnute ja elavate maad. Kusjuures maailmamudel, kus ilmad asuvad  üksteise kohal, on jõe omast hilisem. Taevas asus varem väga madalal, kuid Inmar vihastas, kuna inimesed läksid nii ülbeks, et viskasid lapselappegi taevasse kuivama, ning Inmar tõstis seepeale taeva hästi kõrgele. Allilmas elas suur sõnn, kes kandis oma sarvede peal maad. Allilm oli surnute asupaigaks. Kahe ilma loogika on selline, et surnute ilma jaoks oleme meie, elavad inimesed hoopis surnud. Arvatakse, et allilma inimesed on väga väikesed. Surnute maa ei seostu udmurtidel üldse Šaitan’iga, kes tegutseb pigem maa peal.

Udmurtide jaoks oli tähtsaimaks usundiga seotud paigaks palvuspaik kuala. Kogu maailma keskkpunktiks oli selles kojas asuv kolle, kust ohvritule suits jumalani tõusis. Hilisemas tares kaitses ka ahi mingil määral kurja eest, kuid siiski mitte nii hästi kui kolle kuala’s seda tegi. Tares elas aga põranda all majahaldjas.

Udmurtide jumalad, haldjad ja muud mütoloogilised olendid

Taevajumala Inmar’i kõrval on udmurtidel olemas ka n-ö vahemes kõl´dõs´in, kelle poole samuti tihti palvetatakse. Lisaks temale oli vanasti oluline koht ka maa-emal, kelle funktsioonid aga kõl´dõs´in üle võttis. Maa-ema kõrval olid olemas ka äikese-ema (gudõri mumõ) ja päikese-ema (šundõ mumõ).

Sugukonna ja perekonna kaitsejumalad on udmurtidel voršu’d, kuid on ka arvatud, et voršu’d olid ainult perekonna kaitsejumalad ning sugukonda kaitsesi mudor ja invu. Palvekodasid oli udmurtidel mitu, oma palvekoda oli õuel igal perekonnal, kuid suuremad kualad oli ka sugukonnal, seda nimetati bõd´d´z´õm kuala´ks

Metsas ja hiies elab udmurtide meelest samuti mitmeid haldjaid ja olendeid. Hiiehaldjas on nende jaoks tatarlane, hiiehaldja nimi võib olla nii lut kui ka keremet. Metsahaldjaid oli palju ning neil olid erinevates kohtades erinevad nimed, näiteks metsainimene (n´ulesmurt), metsaonu (n´ules n´un´a) ja metsavaht (n´ules ut´is´). Hiies palvuste pidamiseks olid udmurtidel kindlad reeglid, mida kõik eesotsas targaga (tuno) pidid järgima. Ohvrihiid oli udmurtide jaoks püha, sealt ei tohtinud midagi võtta. Metsarikkas Glazovi maakonnas hinnati metsahaldjat enam kui suhteliselt lagedal Lõuna-Udmurdimaal. Metsas elas samuti ka poolik inimene palesmurt, kellel oli vaid üks silm, üks jalg, üks käsi ja üks rind. Tema hirmutas karjudes metsas inimesi. Pahad metsas elavad haldjad olid veel erinevad peri’d: bulõk peri, punt peri, jozvi peri, vuvõl peri jne.

Ka vetehaldjaid on udmurtidel mitmeid ning mitmes mõttes sarnanevad nad metsahaldjatega. Vetehaldjad (vumurt, vu kuz´o, vožo) elavad loomulikult erinevates veekogudes, kuid nendega on seotud ka saunahaldjas (muntšo kuz´o, muntšomurt).

Inimestega koos elavad aga tarehaldjas ja teised hoonetes elavad üleloomulikud olendid. Tarehaldjas elab kas ahju või põranda all, kuid ka ahjupealsel. Teda kutsutakse korka kuz´o’ks (majaisand), võžul kuz´o’ks (põrandaalune isand), vahel ka korka murt’iks, Glazovi maakonnas aga susetka’ks. Kui tarehaldjas inimeste peale vihastas, tuli talle keldris ohverdada. Glazovi maakonnas olevat keldris elanud veel teinegi haldjas – gondõr, kes nägi välja nagu karu ja hävitas keldrisse kogutud toidutagavarasid. Haldjad elasid ka tallis, rehes ja saunas.

Hinged, haigused ja surm

Inimesel on udmurtide järgi kaks erinevat hinge, lul on selline hing, mis püsib inimese sees kuni elu lõpuni, kuid surnu hing urt võib inimese seest ära käia ka tema magades. Urt läheb inimesega hauda kaasa, kuid käib ka siis inimese seest välja. Urt’i väljumine oli ka peamine haiguste põhjustaja, kuid haigusi võisid põhjustada ka mitmesugused haldjad ja vaimud. Surnu eest hoolitsesid udmurdid hästi ning püüdsid igati garanteerida surnu heaolu ka teises ilmas. Surnuid oodati endale külla, kuid ainult teatud pühadel, muul ajal kaitsti end nende tuleku eest. Surnuid mälestati kolmandal, seitsmendal ja neljakümnendal päeval pärast surma ning surma-aastapäeval ning nendele ohverdati süüa ja puskarit. Hobuse pulmas ohverdati surnud vanematele hobune või lehm.

Tark ja ohvripapid

Udmurdid kutsusid oma tarka tuno’ks, tema oli udmurtide usuelu korraldaja ning tema poole pidi alati pöörduma palvega, sest omal initsiatiivil ta midagi ei teinud. Pöörduda võis nii üksikisik kui ka näiteks keneš. Tuno’ks ei saanud igaüks ning ta sarnanes Põhja-Euraasia šamaaniga. Tavaliselt päris ta oma ande isalt ning põdes šamaanihaigust, läks hulluks, karjus ja piitsutas ennast. Tuno teadis jumala tahtmist ning sai selle tavaliselt teada jumalalt endalt.

Udmurdi ohvripappe on liigitatud sugukondlikeks ja perekondlikeks, valitavaiks ja targa poolt määratavaiks. Tuno määras sugukonna palvekoja ja ka hiiepapid. Papid olid tihtipeale udmurdi jumalale meelepäraselt punaste juuste ja punase habemega.

Lisaks tunole ja ohvripappidele olid udmurtidel olemas ka posijad ja nõiad, kes ravisid rahvast maarohtude ja loitsudega. Nõial ei olnud sidet jumalate ja haldjatega ning ta oli rahva poolt kardetud ja põlatud.

Sünkretismist udmurdi ajaloos

Ristitud udmurtide seas säilid paljud vanad uskumused ja kombed, sealhulgas ka mitmed paganlikud palvused. Ristiusu põhitõdede selgitamise käigus anti paljudele varem paganlikele mõistetele uus kristlik sisu. Paganliku usu säilimise kristluse kõrval tegid lihtsamaks ka ortodoksse kiriku suhteline sallivus ning usuõpetuse piiratud kättesaadavus.

Referaat Aado Lintropi artiklist „Mõnda udmurtide ajaloost enne ja pärast Kaasani vallutamist“

Järgnev tekst on vaid lühikokkuvõte Aado Lintropi artiklist, kindlasti tasub lugeda originaali ennast (ka see pole liiga pikk, kuid see-eest väga huvitav).

Udmurtide ja komide kaugeid esivanemaid nimetatakse Ananjino kultuuri hõimudeks. See kultuur kujunes varasel rauaajal, VIII–IV sajandil e. Kr. Kaama ja Vjatka jõgikonnas. Ananjino kultuuri hõimud elatasid end küttimisest, kalastamisest ja alepõllundusest. tihedam läbikämine oli Ananjino hõimudel lõunapoolse päritoluga rändkarjakasvatajatega. Esimese aastatuhande keskel e. Kr. vähenesid aga kokkupuuted nende hõimudega. Naaberhõimude suhted muutusid oluliselt halvemaks. See-eest on leitud sellest ajast pärinevaid Lääne-Siberi päritolu relvade leiud. Ent sidemed Lääne-Siberiga ei muutunud üldvalitsevateks — Pjanobori kultuuri arheoloogiliste leidude hulgas on Siberi päritoluga esemeid suhteliselt vähe. Territooriumi soome-ugrilaste peamisteks elatusaladeks olid endiselt loomakasvatus, alepõllundus, küttimine ja kalapüük. Pjanobori kultuuri linnamäed olid suuremd kui varasemad. Surnuid maeti kõrgele jõekaldale, haud kaevati madal, kalmuküngast ei tehtud. Pjanobori kultuuriga samaaegse Gljadenovo kultuuri (III saj. e. Kr. - III saj. p. Kr. Kaama keskjooksul) kandjate seas oli levinud põletusmatus. 

Suured muutused toimusid Kaama-äärsete hõimude kultuuris IV sajandi algul. Bashkiiria põhjaaladele ilmusid lõunapoolse päritoluga esemeid ja loomaluid, eriti hobuseluid sisaldavad kurgaanmatused. Umbes samal ajal levisid kogu vaadeldaval alal hobust või hobusepead kujutavad pronksehted. Muutuste põhjustajaks on peetud Lääne-Siberi ja Kasahstani steppidest hunnide survel põhja poole liikunud ugri või ugri-turgi rändkarjakasvatajate hõime. Arvatavasti tungisid lõunast tulnud hõimud piirkonnas varem elanud hõimud keskkonda ja segunesid nendega.Hõimude ühtesulmine kestis peaaegu viis sajandit, kuna ugrilased säilitasid esialgu oma eluviisid ja kombed. Muutus oli siiski järsk.

VI -VII sajandil tungis Uurali lähistele ja Kaama-äärseile aladele uus turgi-ugri asukate laine. Belaja basseinis kujunesid sinna tunginud hõimude ja varasema asustuse baasil Kushnarenkovo kultuuri (VI-IX saj.) kandjad — tõenäoliselt vanaungari hõimud. Uued asukad mõjutasid ka põhjapoolseid permi hõime.

Umbes esimese aastatuhande keskel tekkisid Tsheptsa jõe kesk- ja ülemjooksu ananjino- ja pjanobori-aegadel üsna hõreda asustatud aladele võimsad linnamäed ja matusepaigad. Uued asunikud pärinesid Kaama ülem- ja Vjatka keskjooksult. Seda kultuuri nimetati Polomi kultuuriks. Selle kandjad olid antropoloogiliselt tüübilt lähedased tänapäeva põhjaudmurtidele. VIII-IX sajandil tuli Tsheptsa äärde veel üks asunike laine, seekord oletatavasti ugrilased.

VIII sajandil ilmusid Volga keskjooksule esimesed bulgaaride matusepaigad, kust on leitud hobuste päid ja jalgu, harvem terveid hobusekeresid. Rändkarja­kasvatajatest bulgaarid leidsid arvatavasti eest varasema turgi päritolu asustuse ja kohalikud soome-ugri hõimud. Ilmselt oli bulgaaride sõjaline ja sotsiaalne organiseeritus soome-ugri hõimude omast parem, mistõttu neil õnnestus IX-X sajandil tekkinud etniliselt kirjus riigis võim oma kätte koondada. Volga-Bulgaaria riigi ajal hakkasid etniliste gruppide erinevused vähenema, suuresti tänus islamile, mis jõudis Volga-Bulgaariasse IX–X sajandi vahetusel. Põhjaudmurdi hõimud sattusid üsna varakult aga Venemaa ja ristiusu mõjusfääri. 

Ivan III koondas sõjakäiguks Moskva, Vladimiri ja Tveri alade 64-tuhandelise väe. Udmurdid ega marid ei kippunud väga Moskva tiiva alla. Nende alad tuli vallutada tormi­jooksuga. Juba paari kuu pärast algas ülestõus. Ülestõusnud rajasid Kaasanist 70 versta kaugusele linnuse ja purustasid 1553. aasta märtsis kohalejäetud tsaariarmee. Pärast mitmeid jubedusi, mis Moskva salgad korda saatsid, palusid niidumari ja Arski piirkonna saadikud oma maade igavest ühendamist Venemaaga.

Pärast seda, kui Vjatkamaa udmurtidest ülikkond (endised "ari vürstid") olid aidanud maha suruda aastail 1572-1574 ja 1582-1584 udmurdi ja mari aladel toimunud ülestõusud, polnud neid rohkem tarvis. 1588. aastal vabastati põhjaudmurdi ja bessermani talupojad kohalike mõisnike võimu alt ning muudeti adramaksulisteks. 

Vene asunike ees taandudes jäeti maha Vjatka kesk- ja ülemjooksu alad. Oletatavasti elas XVII saj. lõpus Udmurdimaal umbes 29 000 udmurti, 35 000 venelast ja 3000 tatarlast ning bessermani.

Peeter I haldusreformi käigus läks Hlõnovi maakond Siberi kubermangu, Kaasani maakond ja muud lõunaudmurdi alad aga Kaasani kubermangu koosseisu. Udmurdimaa elanikkond oli 1717. aastal 21 500 meeshinge, 1764. aastal 98 000 meeshinge, 1795. aastal aga juba 148 500 meeshinge. Et juurdekasv toimus rohkem venekeelse elanikkonna arvel, sellest tunnistab udmurtide osa pidev vähenemine rahvastikus - 1746. aastal oli see 40,1%, 1795. aastal aga 36,4%. 

XVIII sajandil algas aktiivne udmurtide ristimine. Ristiusku pöördunutele tehti mitmeid soodustusi - nad vabastati kolmeks aastaks maksudest, mehed ei pidanud järgneval kolmel korral minema nekrutiks. Lisaks maksti vastristitutele ühekordset preemiat. Paljud siiski ei soovinud võõrast usku tunnistada. Ristitute arv tõusis siiski kiiresti. 

XIX sajandi esimesel poolel suurenes vene talupoegade juurdevool udmurdi aladele. Sama sajandi 60. aastail võeti Volga-äärsete rahvaste haridus- ja kultuuripoliitikas kasutusele nn. Ilminski süsteem, mis seisnes õigeusu tõdede emakeelde tõlkimises.

XIX sajandi lõpus leidis aset kuulus Multani asi. Nimelt leiti 1892. aasta mais Vuž Multani küla lähedalt peata, kopsude ja südameta mehelaip. Kahtlus langes udmurdi ohvripappidele, kõik nad võeti kinni. Kohtuprotseesid kestsid 1896. aastani. Avalikkust jahmatas, et udmurdid on hoolimata ulatuslikust venetamiesest säilitanud oma esivanemate usu ja kombed. Ohvripapid mõisteti lõpuks õigeks ja nad said pöörduda tagasi koju.

1930. aastatel represseeriti NSV Liidus noort udmurdi intelligentsi eesotsas Kuzebai Gerdiga. Kokku hävitati füüsiliselt 106 udmurdi haritlast ja paljud saadeti sunnitööle. Samuti keelati papid ja rahvausundiga tegelemine.

Venekeelse rahvastiku osa Umurdimaal kasvas jätkuvalt, ka paljud udmurdid läksid üle vene keelele, kuna udmurdiks olemine tundus perspektiivitu. Nüüd aga olukord paranemise teel, linnades avatakse udmurdi koole, udmurdi noored saavad õppida välismaal, korraldatakse veel traditsioonilisi udmurdi palvusi jne.

Kokkuvõte raamatust „Udmurdi ja eesti keele kõrvutavaid tekste ning väljendeid“

Hea raamat udmurdi keelega tutvumiseks

Raamat on kirjutatud Tartu Ülikooli soome-ugri filoloogia üliõpilastele õppevahendiks. Raamatus on suuremas osas esindatud udmurdi kirjakeel, kuid raamatu lõpus on ka väike ülevaade udmurdi murdetekstidest. Raamatu sissejuhatuses antakse lühike ülevaade udmurdi keele hääldusest ja deklinatsioonist.

Udmurdi keel kuulub soome-ugri permi rühma ning tema lähedasim sugulane on komi keel. Udmurdi keel on palju mõjutatud türgi-tatari keeltest. Nende mõjul on näiteks sõnaalguline r asendunud afrikaadiga з” (ma ei teadnud seda varem, väga huvitav!). Udmurdi tähestikus on lisaks tavalistele vene tähestiku tähtedele viis tähemärki, millest kolm tähistavad afrikaati ja kaks vokaali. Udmurdi alfabeet koosneb 38 tähest.

Udmurdi vokaalidest on kõrged и, ы ja у, keskkõrged э, ö ja о ning madal а. Eesvokaalid on и ja э, keskvokaalid ы ja ö ning tagavokaalid y, o ja a. Konsonantfoneeme on udmurdi keeles 26, neist enamik võib esineda nii palataliseeritult kui ka palataliseerimata, erandiks on 7 konsonanti, mida kunagi ei palataliseerita: п, б, к, г, м, р ja в. Udmurdi keeles on palju afrikaate. Udmurdi keele konsonantühendite hääldamisel tuleb silmas pidada regressiivset assimilatsiooni, mis muudab klusiilieelse konsonandi helituks või vastupidi. Progressiivset assimilatsiooni, mis on omane possessiivsufiksitele, väljendab ka kirjapilt.

Sõnarõhku udmurdi keeles on tavaliselt viimasel silbil, kuid sellel reeglil on ka erandeid, näiteks verbide käskiva kõneviisi jaatavad ja eitavad  vormid, lisaks veel mõned kohad.

Udmurdi keeles on 15 käänet, kusjuures nimisõnade käänded ainsuses ja mitmuses on (enamasti) samad. Mitmuses eelneb käändelõpule -oc- või -ёc-. Possessiivsufiks jääb kas käändelõpu ette või paikneb selle järel.

Udmurdi keeles on kolm kõneviisi: kindel, käskiv ja tingiv. Verbid jaotatakse infinitiivi tunnusele -ны eelneva vokaali järgi kahte rühma. Kindlas kõneviisis on kasutusel neli lihtaega: olevik, minevik, 2. minevik ja tulevik. Koos abiverbiga вал saab moodustada mineviku liitaegu.

Raamatu keelenäidete osa on väga kasulik, sest seal on palju vajalikke kinnisväljendeid, mida muidu keelt õppides selgeks saada ei pruugi. Samuti täidab see põhimõtteliselt vestmiku osa, kuna raamatus on palju suhtluseks vajalikke lauseid. See raamat võiks olla kaasas kui reisida Udmurdimaale. Loomulikult on seal ka palju sellist venepärast, mida tänapäeva udmurdi kirjakeeles vist pigem välditakse, näiteks kuude ja päevade nimetused. Väga toredad ja huvitavad minu jaoks olid murdenäited, kuna udmurdi murretest ei teadnud ma suurt midagi. Ka bibliograafia raamatu lõpus on väga kasulik.