Killuke udmurdi köögist Aleksei Petersoni „Udmurdi päevikute“ 5. päeviku põhjal

On 1981. aasta 24. juuli ja Aleksei Peterson valmistab ette juba Udmurdimaa ekspeditsiooni lõpetamist. Enne aga piilutakse veel viivuks udmurdi kööki.

Maja, kus süüa tegema hakatakse, asub Šaberdino küla keskel, otsaga tänava poole, mis on üsna erandlik. Veel peab Peterson seda hoonet omapäraseks selle poolest, et maja esik on niiöelda otsas, esikust on sissekäik otse tuppa, kuna tavaliselt on uks tuppa paremat kätt. Esikust osa on eraldatud sahvriks, kuid kõik ülejäänu on toas küllaltki traditsiooniline: paremat kätt seisab saviahi, mis asetseb suuga maja otsaseina poole. Otsaseinas on kolm akent, üks külgseinas. Olemas on ka püha nurk ikoonidega ning see asub laua kohal. Peterson mainib, et voodi ja tekstiilid olid ilmselt kuskilt mujalt kokku toodud.

Seda, mis edasi juhtuma hakkab, filmib Petersoni meeskond üles. Kõigepealt filmitakse ruumi ilma inimesteta. Pärast filmitaks kaht naist (üks noorem, teine vanem), kes hakkavad tegema šangi’sid (Petersoni märkus: kirjelduse järgi on tegemist pigem perepetš’idega). Petersoni sõnul on need levinud üsna laialdasel alal udmurtidest kuni vepslasteni välja. Tegemisviis on järgmine: rukkitainast (uuemal ajal ka nisutaignast) rullitakse õhukesed alused, mille ääred keeratakse üles – nii saadakse ümmargused lamedad koogid. Nende sisse pannakse täidiseks kartuliputru (või midagi muud).

Vahepeal tehakse tuli alla ning Peterson nendib, et ka puude ladumine ahju on ühesugune nii udmurtidel kui vepslastel. Seejärel pandi šangi’d ahju. Kuna mõlemal filmitaval naisel on omad rutiinsed tegemised ja traditsiooniline töörütm (filmimispaik ei ole nende kodu), on nende pirukategemise lindistamine seetõttu pisut raskendatud.

Petersonil on plaanis filmida ka söömist. Filmitavaid on neli: seekord teised naised, kellest üks on kõnealuse maja perenaine. Lauda õnnestub organiseerida ka meeskonna autojuht ja tema poeg (mõlemad udmurdi rahvusest). Kõik „näitlejad“ on riietatud udmurdi rahvariietesse ning laual on šangi’d ja tee, kusjuures teed tehakse ikka samovaris. See kaader lõpetas ühtlasi ka kaks aastat tegemisel olnud udmurdi filmi.

Edasi mindi veel Starõi Senteki külla, kus muuhulgas söödi ja joodi. Toidulaud oli kaetud õue, endise kuala kohale. Laual oli poolhapu värske kurk, muna, leiba ja sibulaid ning ka kumõška.

Allikas: Peterson, Aleksei. 2006. Udmurdi päevikud. Tartu, lk 159-161.  

Uurali keelte õpetamise ajaloost Tartu Ülikoolis

Uurali keelte õpetamise ajaloost Tartu Ülikoolis

Allikas: http://www.ut.ee/Ural/hist.html

*Tartu ülikoolis olid eesti ja soome keel ametlikud õppeained juba 1803. aastast alates. 

- Ferdinand Johann Wiedemann (1805 Haapsalu - 1887 Peterburi), 19. sajandi silmapaistvamaid keeleteadlasi. Tartu ülikooli lõpetamise (1826) järel töötas ta gümnaasiumiõpetajana Miitavis (Jelgava) ja Tallinnas. Tuginedes vaimulike tekstide tõlgetele ja kasutades keelejuhtidena Tallinna sõjalaevastikus teenivaid madruseid, valmisid tal komi ja mari keele deskriptiivsed grammatikad. Udmurdi keele grammatika eest sai Wiedemann Demidovi auhinna ning ta valiti Peterburi Akadeemia kirjavahetajaliikmeks, 1857 akadeemikuks. Wiedemann viis lõpule A. J. Sjögreni liivi keele materjalide trükkitoimetamise. Järgnesid põhjapanevad tööd eesti keele alalt: lõunaeesti keele (võru murde) grammatika, eesti-saksa sõnaraamat ja eesti keele grammatika. Ta on uurinud veel 15. sajandil sõjavangidena Lätimaale toodud vadjalaste, nn. kreevinite keelt, avaldanud mahuka komi ja udmurdi keele sõnaraamatu ning nende keelte võrdleva grammatika, mille väärtus on säilinud tänapäevani.    

- Mihkel Veske (1843 Holstre v.- 1890 Kaasan) oli esimene eestlasest kõrgema eriharidusega fennougrist . 1872 lõpetas ta Leipzigi ülikooli dr. phil. kraadiga. Doktoriväitekirjas "Untersuchungen zur vergleichenden Grammatik des finnischen Sprachstammes" rakendas M. Veske Eestis esimesena võrdlev-ajaloolist meetodit. Aastail 1874-1886 töötas M. Veske Tartu ülikoolis eesti keele lektorina. Ta pidas loenguid eesti keele grammatikast, soome-eesti-liivi keele võrdlevast grammatikast, eesti keele häälikute süsteemist, germaani, balti ja slaavi laenudest eesti ja teistes läänemeresoome keeltes jne. Tema sulest ilmusid esimesed soome keele õpikud Eestis. 1886 siirdus M. Veske Kaasani ülikooli soome-ugri keelte õppejõuks. Seal avaldas ta tähelepandava uurimuse läänemeresoome ja slaavi rahvaste kultuurisuhetest. Kaasanis olles uuris ta ka mari ja mordva keeli.

- Karl August Hermann (1851 Uue-Põltsamaa v. - 1909 Tartu) valiti eesti keele lektoriks 1889. aastal. Ta oli nagu M. Veskegi lõpetanud Leipzigi ülikooli dr. phil. kraadiga (1880, väitekiri "Der Einfache Wortstamm und die drei Lautstufen in der estnischen Sprache"). Ta avaldas esimese täieliku eesti keele grammatika (1884), luues selleks ühtlasi keeleõpetuse terminoloogia. Oma loengutes käsitles ta ungari, soome, eesti, mordva ja mari keelte grammatikat. Ta pidas loenguid ka mandzhu, evengi, türgi, hiina jt. keelte grammatikast. K.A. Hermann sai loa pidada osa loenguid eesti keeles ning taotles ka soome-ugri keelte kateedri rajamist.

- Jaan Jõgever (1860 Maasi v.- 1924 Tartu) sai eesti keele lektoriks 1909. a. peale K.A.Hermanni surma. 1919. aastast surmani oli ta esimene eesti keele professor. Uuris peamiselt eesti keele ajalugu.

Rahvusülikool 1919-1944

Uut tõusu uurimistegevuses tähistab Tartu ülikooli eestikeelseks rahvusülikooliks muutmine 1919. aastal. Tööd alustasid eesti keele, uurali keelte ja läänemeresoome keelte professuurid ning etnograafia dotsentuur.

- Soome keeleteadlane prof.  Lauri Kettunen (1885 Joroiste khk-1963 Helsingi) pani aluse Läänemeresoome keelte uurimisele ja õpetamisele. 1919-1924 töötas Tartu, hiljem Helsingi ülikoolis. Tema doktoriväitekiri oli esimene ulatuslik eesti murdeuurimus. Ülevaade eesti keele häälikuloost on ilmunud kolmes trükis, vadja keele häälikulugu kahes trükis. Järgnesid soome murdeatlas seletuste ja tekstidega, liivi keele sõnaraamat, vepsa murrete lauseõpetus jt. Eesti keele seisukohalt on olulised lauseliikmete käsitlus ja teedrajav teos kohanimede kohta.

- Julius Mägiste (1900 Kudina v. -1978 Lund) sai 1929.a. L. Kettuneni järglaseks läänemeresoome keelte professorina Tartu ülikoolis. 1944 siirdus ta Rootsi, 1950-1967 oli Lundi ülikooli soome-ugri keelte dotsent. J. Mägiste olulisemad teosed on magistriväitekiri Rosona (Eesti Ingeri) murde peajoontest ja doktoriväitekiri deminutiividest läänemeresoome keeltes (1928), soome-eesti sõnaraamat, uurimused Värmlandi soome kohanimede ja eesti vana kirjakeele kohta ning postuumselt ilmunud mahukas eesti keele etümoloogiasõnaraamat ("Estnisches etymologisches Wörterbuch", Helsinki 1982-1983, rotaprintpaljundus-12 kd.)  

     

- Julius Mark (1890 Haljala- 1959 Washington) oli uurali keeleteaduse professor Tartu ülikoolis 1919-1944.1938-1940 oli ta Eesti TA asepresident. Ta emigreeris 1944 ning oli 1951-1959 soome keele õppejõud Georgetowni ülikoolis Washingtonis. J. Mark on uurinud lapi, mordva, mari ja ungari keele murdeid. Doktoriväitekirjas (1923) on vaatluse all läänemere-soome keelte omastusliited.

- Alo Raun (s.1905 Tartu - 2004). 1935. a-st pidas ta loenguid uurali keeleteadusest, kaitses Tartus 1942 doktoriväitekirja soome-ugri keelte komparatsioonist.1944 A.Raun emigreeris, 1952-1975 töötas uurali-altai keelte professorina Indiana ülikoolis. Mitmekülgse teadlasena on ta uurinud eesti ja teisi soome-ugri ning türgi-tatari keeli, avaldades tähelepanuväärseid teoseid.   

    

- Valter Taul (1907 Tallinn -1986 Uppsala). Ülikooli lõpetas ta 1931.a.1937 kaitses ta Tartu ülikoolis magistriväitekirja õigekeelsuse ja keelekorralduse põhimõtteist ning meetodeist. 1939-1944 töötas TY-s. V. Tauli emigreeris 1944 ja töötas 1962-1973 Uppsala ülikoolis eesti keele dotsendina. Doktoriväitekirja eesti keele fonoloogiliste tendentside kohtas kaitses V. Tauli 1956. a. Sellele on järgnenud silmapaistvaid töid nii eesti keele kui ka teiste soome-ugri keelte alalt.

Uurali keelte õppejõude pärast II maailmasõda

- prof. Paul Ariste (1905-1990) õppis Tartu Ülikoolis 1925-1929. 1931. a. kaitses ta samas magistriväitekirja "Eesti-rootsi laensõnad eesti keeles". TÜ õppejõud aastast 1933. 1939. a. kaitses doktoriväitekirja "Hiiu murrete häälikud". 1944-1946 oli ta eesti keele ja soome-ugri keelte kateedri juhataja, 1946-1977 soome-ugri keelte kateedri juhataja. Paul Ariste on eesti fennougristikakoolkonna rajaja ja tema koolitatud on suur osa endise N.Liidu fennougristidest.

Paul Ariste pani aluse kaasaegsele fennougristikale Eestis. Ta oli silmapaistev pedagoog, kes on kasvatanud mitu põlvkonda teadlasi ja õpetajaid nii Eestile kui ka mitmetele teistele soome-ugri rahvastele endises N.Liidus. Õpetanud soome-ugri keeli, üldkeeleteadust, soome, rootsi, läti, alamsaksa ja esperanto keelt. Tema juhendamisel valmis üle kuuekümne väitekirja. Paul Ariste peamiseks uurimisobjektiks kujunes vadja keel. Iga-aastastel ekspeditsioonidel vadjalaste juurde kogus ta palju ainestikku, mille põhjal on avaldanud suure hulga uurimusi. Tema teaduslike publikatsioonide temaatika oli lai. Publikatsioonide üldarv küünib 1300ni, nende hulgas monograafiaid poolsada.

Paul Ariste oli Eesti TA akadeemik (1954), Helsingi ülikooli audoktor (1969), Szegedi ülikooli audoktor (1971), Tampere ülikooli audoktor (1975), Läti ülikooli audoktor (1989). Oli paljude rahvusvaheliste teadusseltside auliige ja välisliige, Ungari TA auliige, Soome TA ja Soome Akadeemia välisliige.

- dots. Paula Palmeos (1911-1990) lõpetas TÜ 1939. a. cum laude. 1936-1937 täiendas end stipendiaadina Ungaris. Juba 1937. a. õpetas ta Budapesti Ülikoolis eesti keelt. 1944-89 oli ta TÜ õppejõud, filoloogiakandidaat 1949 (reatesteeriti magistritöö "Esimese silbi vokaalid läänemeresoome (eesti ja soome) ja ungari keeles"), aastast 1956 dotsent. Õpetas peamiselt ungari ja soome keelt, aga on lugenud ka kursusi eesti murretest ja sõnavarast, karjala ja vepsa keelest, soome-ugri keelte uurimisloost ja ungari keele ajaloolisest grammatikast. P. Palmeos käis peaaegu igal aastal üliõpilastega keeleuurimisretkedel soomeugrilaste aladel.Ta talletas ja uuris peamiselt karjala keele Tveri ja Valdai murrakut. 1962 ilmus monograafia "Karjala Valdai murrak". Avaldanud mitu soome keele õpikut, kirjutisi ja uurimusi peale karjala keele ka vepsa keelest, eesti keele sõnavara koostisest ja päritolust. Oli mitmete rahvusvaheliste teadusseltside välisliige.     

- prof. Ago Künnap (s. 1941) lõpetas TÜ 1965. aastal cum laude. 1968. a-st on ta TÜ õppejõud: 1968-1971 soome-ugri keelte kateedri õpetaja, 1971-1972 vanemõpetaja, 1972-1974 nooremteadur, 1974-1976 vanemõpetaja, a-st 1976 professor, a-st 1977 soome-ugri keelte kateedri juhataja. 1992. a-st uurali keelte korraline professor. 1971. a. kaitses filosoofiadoktori kraadi Helsingi ülikoolis ("System und Ursprung der kamassischen Flexionssuffixe"), 1974. a. TÜ-s filoloogiadoktori kraadi teemal "Pööramine ja käänamine samojeedi keeltes". 1964. aastast õpetanud ülikoolis soome ja eesti keelt, kaugemaid sugulaskeeli, soome-ugri ja samojeedi keeleteadust, üldkeeleteadust. Uurimisteemad: uurali keelte struktuur ja areng, kontaktid mitteuurali keeltega, samojeedi keelte ajalooline morfoloogia.

Ago Künnapi juhendusel on valminud 6 kandidaadi- ja magistritööd, praegu on juhendada 4 magistrandi ja 6 doktoranti. Teaduspublikatsioone üle 200, nende hulgas 4 monograafiat.

1976-1984 filoloogiateaduskonna dekaan, 1993-1996 filosoofiateaduskonna dekaani kt. 1992. aastast eesti filoloogia osakonna uurali keelte haru juhataja. Kümme aastat töötanud Soome ülikoolides, õpetades eesti keelt, selle ajalugu ja murdeid ning samojeedi keeli. 1973/74. õppeaastal oli samojeedi keelte külalislektor Helsingi ülikoolis. 1994. a-st Ungari Vabariigi aukonsul Tartus ja Lõuna-Eestis, 1994-1997 Eesti Fennougristide Komitee esimees, aastast 1993 Eesti Hungaroloogia Komitee esimees. Väljaande "Fenno-ugristica" toimetaja. Mitmete rahvusvaheliste teadusseltside välisliige, New Yorgi Teaduste Akadeemia liige 1997.

- prof. Paul Alvre (1921 - 2008) lõpetas 1946. a. Helsingi ülikooli. 1946-1948 oli ta Jyväskylä Pedagoogilise Instituudi eesti keele lektor, peale Eestisse naasmist keskkooliõpetaja Viljandis. 1966. aastal kaitses filoloogiadoktori kraadi ("Morfologis-äännehistoriallinen tutkimus monikkovartalon muodostuksesta suomessa verrattuna sukukieliin"). 1968. aastast on olnud TÜ õppejõud, 1970. a.-st professor, 1993. a.-st emeriitprofessor, kuid jätkab õpetamist. Lugenud kursusi soome kirjakeele ajaloost, semantikast, fraseoloogiast ja ajaloolisest morfoloogiast, vadja keelest, läänemeresoome keelte kõrvutavast grammatikast, uurali keelte sõnavarast ja morfoloogiast. Tema juhendusel on valminud 15 väitekirja. Uurinud peamiselt läänemeresoome keelte vormiõpetust ja sõnavara. Avaldanud ligi 550 teadustööd väga mitmesugustel teemadel, nende hulgas ka monograafia "Eesti kirja- ja murdekeele morfoloogiat" (1985). Koostanud rea originaalseid õppevahendeid üliõpilastele. Paul Alvre on Helsingi ülikooli audoktor (1994) ja Soome-Ugri Seltsi auliige (1990) ning mitmete teiste rahvusvaheliste teadusseltside välisliige.   

       

- dots. Heinike Heinsoo (s.1956) töötab soome-ugri keelte kateedris 1979. aastast alates. Filoloogiakandidaat 1987. aastast. Väitekiri käsitles aluse ja öeldise suhteid vadja keeles. Peamiselt uurinud vadja keele süntaksit aga ka soome keelt.

- dots. Tiit Kukk (1959-1989) lõpetas Tartu ülikooli 1982. 1986. aastast TÜ õppejõud. Kandidaadikraadi kaitses 1987 teemal "Karjala keele adverbimoodustus". 1988. aastast dotsent. Õpetas peamiselt soome keelt, pidas loenguid karjala keelest ja keeleteaduse alustest. Käis keeleuurimisretkedel Vesjegonski karjalaste aladel ja avaldas uurimusi ning materjale karjala keelest. 1988. aasta sügisest kuni surmani töötas Helsingi ülikooli eesti keele lektorina.

- lektor Anu Nurk (s.1961) lõpetas Tartu Ülikooli 1984. aastal cum laude. Diplomitöö käsitles determineeritud ja indetermineeritud objekti eesti ja ungari keeles. 1988-1990 oli ta fennougristika labori nooremteadur, õpetades kohakaaslasena ungari keelt. 1990. aastast töötab ülikooli uurali keelte harus lektorina õpetades soome ja ungari keelt. 1995. a. juulis kaitses magistritöö teemal "Ungari ja eesti keele verbirektsioonid". Avaldanud 13 teaduslikku artiklit. 1993. aastal ilmus koos János Pusztayga koostatud "Észt-magyar kisszótár", 1997. aastal koos A. Kippasto ja T. Seilenthaliga "Ungari-eesti verbirektsioone"     

- dots. Tõnu Seilenthal (s.1947) lõpetas TÜ cum laude 1972. a. Töötanud õppejõuna eesti keele kateedris 1976. aastast alates. Filosoofiadoktor 1977. aastast ("Osztják névutós szerkezetek"). 1978-1981 oli Helsingi Ülikooli eesti keele lektor, 1985-1989 ja 1992-1996 Jyväskylä Ülikooli eesti keele lektor. 1989-1992 oli Eesti TA Keele ja Kirjanduse Instituudi direktor. 1996. a-st TÜ uurali keelte õppetooli uurali keelte ja hungaroloogia dotsent. Tema juhendamisel on kaitstud kaks magistriväitekirja. Praegu juhendab 2 doktoranti ja 4 magistrandi.Uurimusvaldkondadeks on soome-ugri keelte ajalooline morfoloogia, handi keel, ungari keel, hungaroloogia, ungari ja eesti keele kontrastiivne uurimine.

Ta on ka Eesti Fennogristide Komitee esimees, Eesti Hungaroloogia Komitee aseesimees, CIFU IX president, Soome-ugri Seltsi tegevliige, Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliige, Societas Uralo-Altaica liige, Emakeele Seltsi juhatuse liige, Akadeemilise Hõimuklubi esimees ja Fenno-Ugria Asutuse juhatuse liige.

- prof. Tiit-Rein Viitso (s.1938) lõpetas TÜ 1961. a. eesti filoloogina. Oli Keele ja Kirjanduse Instituudi aspirant 1961-1964. Filoloogiakandidaat 1966. aastast ("Äänisvepsa murde väljendustasandi kirjeldus"), filoloogiadoktor 1982. aastast ("Osnovnye problemy fonologicheskoj struktury pribaltijsko-finskix jazykov i ejo istorii"). TÜ arvutuskeskuse nooremteadur 1965-1973, KKI vanemteadur 1971-1986, juhtteadur 1986-1993. TÜ eesti keele kateedri professor 1989, Helsingi ülikooli külalisprofessor 1989-1991. TÜ eesti keele erakorraline professor 1991-1993, 1993. aastast TÜ läänemeresoome keelte korraline professor. Oli 1971-1977 ajakirja "Sovetskoje finno-ugrovedenie" asepeatoimetaja. Uurinud läänemeresoome keelte fonoloogiat ja morfoloogiat, läänemeresoome jt. soome-ugri keelte ajaloolist foneetikat ja eelajaloolisi kontakte ning keelte geneetilist klassifitseerimist.  

      

- prof. Eduard Vääri (1926 - 2005) lõpetas Tartu Ülikooli 1950. aastal. Töötab ülikoolis 1952. aastast. 1953 kaitses kandidaadiväitekirja sugulusalasest sõnavarast läänemeresoome keeltes. Filoloogiadoktor 1975. aastast väitekirjaga liivi keele algupärastest tuletussufiksitest. Dotsendikutse sai 1957, professoriks 1980. 1993. aastast emeriitprofessor, õpetamist jätkas 1997. a. kevadeni. 1976-1978 oli Helsingi ülikooli eesti keele lektor. TÜ-s õpetanud sissejuhatust keeleteadusse, üldkeeleteadust, liivi ja vadja keelt, soome-ugri keelte ajaloolist grammatikat, soome kirjandust. Juhendanud aastaid pedagoogilist praktikat, käinud igal aastal keeleuurimisretkedel liivlaste juures. Tema teaduslik tegevus hõlmab läänemeresoome keelte, keeleteaduslike ja metoodiliste probleemide ning keeleteaduse ajaloo ja Tartu ülikooli ajaloo uurimist. Liivi keele alaseid uurimusi on ta avaldanud üle 200. On "Võõrsõnade leksikoni" autoreid, koostanud eesti keele õpiku soomlastele ja "Eesti keele õpiku keskkoolile", millest on ilmunud kümneid kordustrükke. Soome-ugri Seltsi ja Soome Kirjanduse Seltsi välisliige.

Eesti Kunstiakadeemia soome-ugri uurimisreisid läbi aastate

 "Eesti Kunstiakadeemia soome-ugri uurimisreisid läbi aastate" ülevaade.

allikas: http://www.suri.ee/hs/pollu.html

Eesti Kunstiakadeemias korraldati üliõpilastele alates 1978. aastast suviseid õppepraktikaid ekspeditsioonidena Vene Föderatsioonis elavate soome-ugri rahvaste juurde. Kokku toimus 20. uurimisreisi. Eesmärgiks oli joonistada ja mõõdistada soome-ugri rahvaste traditsioonilisi rahvarõivaid, tarbeesemeid ja ehitisi kohapeal, loomulikus etnilises keskkonnas.

Moodustati enamasti 15-st erineva eriala üliõpilasest koosnev töörühm. Enne teele asumist anti neile konsultatsioone paikkonna ajaloost, kultuurist ja loodusest. Matkapäevade kohta tehti ühisesse päevikusse kahe-kolme leheküljelisi sissekandeid. Ekspeditsioonidelt toodi igal aastal umbes 300 joonistust ja 450 diapositiivi või fotot, viimastel aastatel ka videosalvestusi. Väga tähtsaks peeti, et õpilased loeksid raamatukogudes antud teema kohast teaduslikku kirjandust ja kirjutavad lühiuurimuse.

Ekspeditsioonid toimusid järgmistesse paikadesse:

1978. a. Murmanski oblasti Lovozero rajoon – seal jäädvustati paberile koolasaamide ning eelmisel sajandil sinna elama tulnud komide ja neenetsite rahvarõivaid, tarbeesemeid, ehitisi jms. Külastati koolasaamide püha Seidjärve, mille ühele saarele olevat maetud selle piirkonna saamide viimane šamaan. Tagasiteel, Karjalas, Belomorski linna lähedal kopeeriti umbes 4500 aasta vanuseid Uus- ja Vana-Zalavruga ehk Valge mere kaljujooniseid. 

1979.a. Lääne-Siberi Jamali Neenetsi Autonoomne Ringkond - uuriti Šurõškarõ rajoonis elavate põhjahantide rahvarõivaid, jahi- ja kalapüügivahendeid, ehitisi, ornamente jm. Erilist tähelepanu pöörati hantide hulgas veel säilinud vanadele uskumustele ning nendega seotud kombetalitustele ja kultusehitistele (hauapealsed rajatised, hukkunute hingenukud, nende hoidmiseks ehitatud sammasaidad ning üks ohvrihiis). Toodi kaasa kasetohutükkidest kokkuõmmeldud püstkoja kate (säilitamiseks üle antud Eesti Rahva Muuseumile). Valmis õppeotstarbeline Lääne-Siberi õistaimede herbaarium.

1980.a. Udmurdi Vabariigi lõunaosa Bobja-Utša küla - seal olid tähelepanu keskmes vanad kanepised rõivad, põllutööriistad ja hooned. Haruldaseks osutus meile juhatatud telkimispaik – põlispuude ja veel praegugi puhtaveelise allikaga endine ohvrihiis. Huvitavateks osutusid ka veel praegugi tegutsevad metsamesilad oma niinekoorest katustega ehitiste ja tänapäevaste mesilastarudega. Põhja-Udmurdi Põšketi külas avanes haruldane võimalus suhelda väikesearvulise bessermani hõimuga (islamiusulised udmurdid), kellelt joonistati mitmeid põlvkondi tagasi valmistatud rõivaid ja hinnalisi ehteid. Palju rahvakunstiesemeid olid erinevad muuseumid juba ära viinud või ostnud, paar küla tuli pere-perelt läbi käia: vaevatasuks hinnalised joonistused ja haruldased fotod.

1981.a. Polaar-Uuralite piirkond - joonistati ainult Obil sõitmiseks kohandatud mitut tüüpi paate, kalapüügiriistu, rahvarõivaid, kultusesemeid ja -ehitisi. Tagasiteel tutvuti Salehardi ja Vorkuta koduloomuuseumidega. Ootamatult rikkalikeks osutusid viimases säilitatavad euroopa tundraneenetsite materiaalset kultuuri hõlmavad kogud.

1982.a. Eesti, Hiiumaa, Kõpu poolsaare rannakülad - huvikeskmes olid endisaegsed kalapüügi-, põllutöö-, loomapidamise ja metsatöö vahendid. Avastati mõned veel päris lagunemata rehielamud, suitsusaunad, sepipajad ja tõrvaahjud. Lisaks pildistati ümber vanu kohalikku kultuuriloolist tähtsust omavaid fotosid (laulukooride, kodumajanduskursuste, külakoolide ja Kõpu poolsaarel ehitatud purjelaevade pildid) ning koguti ainest esimeste külafotograafide kohta.

1983.a. Lääne-Siberi Handi-Mansi autonoomne ringkond - Uuriti Berjozovo rajooni Sosva ja Lombovozhi külas elavate manside rahvakultuuri. Lombovozhis, kus peaaegu ainult mansidega asustatud külas rääkisid emakeelt ainult vanakesed, keskealised mõistsid paremini vene keelt, lapsed aga rääkisid ainult vene keeles. Noored kuulasid õhtustel kogunemistel ainult läänelikku muusikat. Ajad ja inimesed on muutunud. Kuid rahvateaduslikust seisukohast oli see küla ülihuvitav. Erilist tähelepanu pälvisid manside vanad uskumused ning kombetalitused ja nendega seotud esemed, nagu elutoa nurgas eraldi kardinakesega varjatud riiulil hoitavad esivanemate hingenukud, kalmistu maapealseid matuseid varjavad hauapealsed ehitised ja küla taga metsas asuvad kultusekohad. Ka seekord valmis õppeotstarbeline herbaarium.

1984.a. Karjala Vabariik (seoses „Kalevala"-eepose ilmumise 150. aastapäeva ürituste ettevalmistamisega)- pikem tööpeatus oli Kalevala (Uhtua) külas, kus joonistati ja mõõdistati mitmesugust, juba kasutuselt kadunud tarbevara. Seda oli säilinud armetult vähe, sest viimase sõja ajal, rinde lähenedes, evakueeriti ajutiselt suurem osa siinsetest elanikest Arhangelski oblastisse. Vara jäi laokile ja tassiti laiali või läks kütteks. Meeldejäävad olid oma ürgse lihtsusega vanad suitsusaunad. Huvitav oli ka Kalevalas hiljuti avatud runolauljate muuseum. Edasine uurimistöö toimus Belomorski lähedal, kus jätkati 1978. aastal alustatud Valge mere kaljujooniste kopeerimist. Hiljem siirduti Petrozavodski (Petroskoi) kaudu Äänisjärve idakalda graniidipaljandikesse taotud kaljujoonistega tutvuma. Kopeeriti nende ilmekamaid kompositsioone.

1985.a. Kuibõševi oblast ja Tatari Vabariik - Peatuspaikadeks olid koolimajad. Kuigi külad on sealkandis üheilmelised ja rahvakunstiesemeid võrdlemisi vähe säilinud („metsikute" kogujate poolt ära viidud), õnnestus siiski joonistamiseks leida võrdlemisi vanu rõivaid, ehteid, õlgkatustega lehtpuupalkidest elamuid jm. Nagu kõigil volga rahvastel, peetakse ka siin, peaaegu stepialal, igas peres mesilasi.

1986.a. Ukraina, Taga-Karpaatia oblast – uuriti seal elavate ungarlaste rahvakunsti. Pikemaks peatuspaigaks oli valdavalt ungarlastega asustatud Muzhievo (Muzsály) küla. Kui mõningaid esemeid külaelanikel enam polnud, nagu mitut tüüpi nahast karjasepasunad, keraamilised veekannud ja mitmevärvilise lillornamendiga veinipudelid, siis sai neid joonistada rikkalike kogudega külamuuseumides. Huviobjektiks kujunes nende veel praegugi elujõuline naivistlik rahvamaal ning külapottseppade poolt valmistatavad kirevalt kaunistatud toidunõud ja pisiplastika. Rahvakunstimeistrite vanemaid töid leidub kirikute lae- ja koorirõdude maalitud puutahvlite ja kalmistute skulptuuride näol. Need kõik on kunagised talupoeglikke nõudmisi rahuldanud kunstilise loometöö saadused.

1987.a. Karjala, Äänisjärve idakallas - Jätkati kolm aastat varem alustatut sealsete kaljujooniste kopeerimist. Seekord õnnestus osal uurimisrühma liikmeist käia ka samas asuvatel väikestel Guri saartel. Neist ühe graniidipaljandil leidub arvatavasti kalevalalikku maailmamunateemalist loomismüüti kajastav joonisterühm (veelind ja muna). Jõuti teha ka korduskoopiaid Bessi ja Peri neeme väljapaistvamatest joonistekogumitest. Üheks peatuspaigaks oli ka Kandalakša. Seal uuriti linna lähedal asuvat suuremõõtmelist kivilabürinti. Välitööd lõppesid Murmanskis, kus joonistati ja pildistati sealses koduloomuuseumis leiduvaid koolasaamide rahvakunsti paremaid näidiseid. 

1988.a. Hiiumaa looderannik - Seekord töötati kunagi rannarootslastest asustatud Reigi ümbruse ja Tahkuna poolsaare külades. Põhiliseks eesmärgiks oli taluehitiste joonistamine ja pildistamine. Malvaste külas tutvuti üksikasjalikumalt peaaegu puutumatult säilinud ja hoitud Mihkli talu-muuseumi hoonerühmaga. Koguti ka kohanimesid ning uuriti Reigi rannas Kootsaare poolsaarel asuvat kivilabürinti.

1989.a. Lätimaa, Talsi maakonna rannakülad – Võeti osa samal ajal toimunud Liivi Rahvamaja taasavamisest Kuolkas, kus elab veel põlisliivlasi. Samas pandi välja liivi külades valminud joonistuste näitus, mis äratas suurt huvi ning leidis rohket külastamist külaelanike poolt.

1990.a. Leningradi oblast, Podporozhje rajoon – peatuti seal elavate vepslaste juures. Tegelikult on vepslaste asustusala suurem, laiudes Äänisjärve ja Valge mere vahelisel alal. Lisaks etnograafilise materjali paberile jäädvustamisele, tutvuti omapäraste vene õigeusu pühadetalitustega, aga ka vepslaste vanade pulmakommetega.

1991.a. Leningradi oblasti Kingissepa rajooni lääneosa - põlisrahvaste, vadjalaste ja isurite maa. Joonistati vanemate puitehitiste välis- ja sisevaateid, külade asendiplaane, kodust tarbevara, rõivaid jm. Pildistati varemeis kirikuid ja samas asuvatel mahajäetud kalmistutel enne Põhjasõja-eelseid rootslaste hauaehitisi.

1992.a. seoses majanduslike raskustega Eestis ja segadustega Venemaal, kuid kindla sooviga mitte katkestada uurimisreiside järjepidavust, otsustati minna jällegi Hiiumaale. Töötati saare kahes osas: läänerannikul ja idaosas - niiviisi tulid selgemini ilmsiks väikese Hiiumaa kihelkondlikud iseärasused: ühelt poolt saare läänerannik, oma juba 19. sajandil päriseks ostetud põlistaludega ja teiselt poolt idaosa, kus on veel praegugi tuntav peamiselt 1920-ndatel aastatel mõisamaade tükeldamisest tekkinud asustuse eripära. Eelöeldust tulenev peegeldub ka tarbevara koostises ja isegi inimeste meelelaadis.

1993.a. oli uurimisreisi rahastamisega veelgi suuremad raskused. Otsustati ekspeditsioonide traditsiooni siiski jätkata ja veelkord minna lähedasele ja omapärasele Hiiumaale, selle kõnesolevate ekspeditsioonide poolt veel läbikäimata paikadesse.

1994.a. ekspeditsioonide majanduslik olukord paranes. Asendamatuks abiks kujunes Avatud Eesti Fondi rahaline toetus. Siirduti jälle Venemaale, koolasaamide juurde. Alguses tutvuti Kandalakša kivilabürindiga. Mahajäetud saami-komi külas Tšalmnõ-Varris joonistati ja pildistati mõnd veel püstiseisvat vana ehitist, omapärast kalmistut ja iidseid kaljujooniseid. Uurimisreisi lõpetuseks jättis osavõtnuile suure elamuse jalgsimatk üle tundrute koolasaamide püha Seidjärve juurde.

1995.a. Mari Vabariik (Mari El) - eesmärgiks maride kahe etnilise rühma (tegelikult rahva), mäemaride ja niidumaride, materiaalse kultuuri ja vaimse pärandiga seotud esemete ja kultusehitiste jäädvustamine paberile. Ekspeditsioonilt toodi kaasa hulgaliselt joonistusi, mustvalgeid ja värvifotosid, diapositiive, videolinte.

1996.a. suvel jätkati juba 1981. a. alustatud tööd Jamali neenetsite rahvakultuuri uurimisel. Seekord siirduti Salehardist veelgi kaugemale põhjapoole, Obi jõe suudmeala Jar-Sale rajooni. Sealkandis on veel suures aus elada vähemalt suvel külade kaupa või perekonniti püstkodades: mehed püüavad ja müütavad Obil kokkuostulaevadele kala, naised tegelevad koduse majapidamise ja laste kasvatamisega. Uurimisreisilt toodi kaasa rikkalik paberile, filmi- ja videolindile jäädvustatud kujutav aines Jamali neenetsite tarbevarast, lisaks veel materjali nende uskumustega seotud hingenukkudest, hauaehitistest ja kultuskohtadest. .

1997.a. on kavas minna Uurali lähistel elavate permikomide juurde.

Ekspeditsioone alustades püstitatud eesmärk – käia kõigi soome-ugri rahvaste juures – sai teoks. välitööde toimumispaikades korraldatud näitused äratasid kohalike elanike hulgas suurt tähelepanu ja leidnud elavat külastamist. Kaasa toodud materjalidest on väljaspool Kunstiakadeemiat korraldatud mitmeid näitusi. Erilist tähelepanu väärib näitus VI rahvusvahelisel fenno-ugristide kongressil Komi Vabariigi pealinnas Sõktõvkaris 1985. aastal, kus oli väljas 306 joonistust, 153 fotot, 5 Karjala kaljujooniste koopiat ja 14 ekspeditsioonide materjalide alusel valminud loomingulist tööd. Kõnesolevate ekspeditsioonide kohta on ilmunud mitmeid kirjutisi Eesti, Soome ja Venemaa ajakirjanduses.

Kõik ekspeditsioonidelt kaasa toodud materjalid on üle antud Eesti teadusasutustele, teisisõnu teaduslikku ringlusse ning muudetud kättesaadavaks kõigile asjast huvitatud kodu- ning välismaistele uurijatele ja kunstnikele. Suuremat osa ekspeditsioonimaterjal säilitatakse Eesti Rahva Muuseumis Tartus, Karjala kaljujooniste koopiad asuvad Eesti Kunstimuuseumis ja osa Hiiumaa uurimisreiside materjale Vabaõhumuuseumis Rocca al Mares Tallinnas.

Uurali keelte õpetamise ajaloost Tartu Ülikoolis

Allikas: http://www.ut.ee/Ural/hist.html (koostanud Sven-Erik Soosaar) 

*Eluaastate täpsustamisel on kasutatud ka Eesti Teadusinfosüsteemi kodulehe andmeid

Tartu Ülikoolis olid eesti ja soome keel ametlikud õppeained juba alates 1803. aastast. Algusaegadel olid lektoriteks F. D. Lenz, G. P. A. Roth, L. W. Moritz, J. S. F. Boubrich, D. H. Jürgenson, Fr. R. Faehlmann ja C. Mickwitz.

Tartu Ülikooli kasvandik oli ka Ferdinand Johann Wiedemann (1805-1887) – 19. sajandi üks silmapaistvamaid keeleteadlasi. Ta on kirjutanud komi ja mari keele deskriptiivsed grammatikad. Udmurdi keele grammatika eest sai Wiedemann Demidovi auhinna ning ta valiti Peterburi Akadeemia kirjavahetajaliikmeks ja akadeemikuks. Lisaks viis Wiedemann lõpule A. J. Sjögreni liivi keele materjalide trükkitoimetamise. Muuhulgas on ta kirjutanud põhjapanevaid töid eesti keele alalt: lõunaeesti keele grammatika, eesti-saksa sõnaraamatu ja eesti keele grammatika. Ta on uurinud ka 15. sajandil sõjavangidena Lätimaale toodud vadjalaste, nn. kreevinite keelt, avaldanud mahuka komi ja udmurdi keele sõnaraamatu ning nende keelte komparatiivse grammatika, mille väärtus on säilinud tänapäevani.

Mihkel Veske (1843-1890) oli esimene eestlasest kõrgema eriharidusega fennougrist (saanud doktorikraadi Leipzigi Ülikoolis). Oma doktoriväitekirjas rakendas Veske Eestis esimesena võrdlev-ajaloolist meetodit. Ta on töötanud Tartu Ülikoolis eesti keele lektorina ning pidanud loenguid eesti keele grammatikast, soome-eesti-liivi keele võrdlevast grammatikast, eesti keele häälikute süsteemist, germaani, balti ja slaavi laenudest eesti ja teistes läänemeresoome keeltes ning paljust muustki. Tema sulest ilmusid ka Eesti esimesed soome keele õpikud. Elu lõpus siirdus Veske Kaasani Ülikooli soome-ugri keelte õppejõuks ja seal avaldas ta märkimisväärse uurimuse läänemeresoome ja slaavi rahvaste kultuurisuhetest. Kaasanis olles uuris ta ka mari ja mordva keeli.

Karl August Hermann (1851-1909) oli Tartu Ülikooli eesti keele lektor. Nagu Veskegi, oli ta lõpetanud Leipzigi ülikooli filoloogiadoktori kraadiga. Ta avaldas esimese täieliku eesti keele grammatika, luues selleks ühtlasi keeleõpetuse terminoloogia. Oma loengutes käsitles ta ungari, soome, eesti, mordva ja mari keelte grammatikat. Hermann sai loa pidada osa loenguid eesti keeles ning ta taotles ka soome-ugri keelte kateedri rajamist.

Jaan Jõgever (1860 -1924) oli eesti keele lektor peale Hermanni surma. Kuni oma surmani oli ta esimene eesti keele professor ning uuris peamiselt eesti keele ajalugu.

Rahvusülikool 1919-1944

Uut tõusu uurimistegevuses tähistab Tartu Ülikooli eestikeelseks rahvusülikooliks muutmine 1919. aastal. Tööd alustasid eesti keele, uurali keelte ja läänemeresoome keelte professuurid ning etnograafia dotsentuur.

Läänemeresoome keelte uurimisele ja õpetamisele pani aluse soome keeleteadlane professor Lauri Kettunen, kes töötas viis aastat ka Tartu, hiljem Helsingi Ülikoolis. Tema doktoriväitekiri oli esimene ulatuslik eesti murdeuurimus. Tema ülevaade eesti keele häälikuloost on ilmunud kolmes trükis, vadja keele häälikulugu kahes trükis. Kettunen kirjutas ka soome murdeatlase seletuste ja tekstidega, liivi keele sõnaraamatu, vepsa murrete lauseõpetuse ja palju muudki. Eesti keele seisukohalt on olulised tema lauseliikmete käsitlus ja teedrajav teos kohanimede kohta.

Julius Mägiste (1900-1978) sai Tartu Ülikoolis läänemeresoome keelte professorina Kettuneni järglaseks ning hiljem oli ta 17 aastat Rootsis Lundi Ülikooli soome-ugri keelte dotsent. Mägiste olulisemad teosed on magistriväitekiri Rosona (Eesti Ingeri) murde peajoontest ja doktoriväitekiri deminutiividest läänemeresoome keeltes, soome-eesti sõnaraamat, uurimused Värmlandi soome kohanimede ja eesti vana kirjakeele kohta ning postuumselt ilmunud mahukas eesti keele etümoloogiasõnaraamat.

Julius Mark (1890-1959) oli Tartu Ülikoolis 25 aastat uurali keeleteaduse professor ning kaks aastat Eesti Teaduste Akadeemia asepresident. Mark emigreerus ning oli kaheksa aastat soome keele õppejõud Georgetowni Ülikoolis Washingtonis. Mark on uurinud lapi, mordva, mari ja ungari keele murdeid ning oma doktoriväitekirjas on ta vaatluse alla võtnud läänemeresoome keelte omastusliited.

Soome-ugri keeltega tegeles ülikoolis ka Alo Raun (1905-2004), kes pidas loenguid uurali keeleteadusest ning kaitses Tartus doktoriväitekirja soome-ugri keelte komparatsioonist. Hiljem Raun emigreerus ja töötas uurali-altai keelte professorina Indiana Ülikoolis. Mitmekülgse teadlasena on ta uurinud eesti ja teisi soome-ugri ning türgi-tatari keeli, avaldades tähelepanuväärseid teoseid.  

         

Valter Tauli (1907-1986) kaitses Tartu Ülikoolis magistriväitekirja õigekeelsuse ja keelekorralduse põhimõtteist ning meetodeist ja ka töötas Tartu Ülikoolis. Hiljem Tauli emigreerus ja töötas Uppsala Ülikoolis eesti keele dotsendina. Oma doktoriväitekirja kaitses ta eesti keele fonoloogiliste tendentside kohta ja sellele on järgnenud silmapaistvaid töid nii eesti keele kui ka teiste soome-ugri keelte alalt.

Uurali keelte õppejõude pärast II maailmasõda

Professor Paul Ariste (1905-1990) õppis Tartu Ülikoolis ning kaitses ta samas oma magistriväitekirja "Eesti-rootsi laensõnad eesti keeles". Peale seda sai temast Tartu Ülikooli õppejõud ja hiljem kaitses ta ka doktoriväitekirja "Hiiu murrete häälikud". Ariste on eesti fennougristika koolkonna rajaja ja tema koolitatud on suur osa endise Nõukogude Liidu fennougristidest – ta pani aluse kaasaegsele fennougristikale Eestis. Tema peamiseks uurimisobjektiks kujunes vadja keel, kuid tema teaduslike publikatsioonide temaatika oli äärmiselt lai. Ariste oli Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik, Helsingi Ülikooli audoktor, Szegedi Ülikooli audoktor, Tampere Ülikooli audoktor, Läti Ülikooli audoktor, paljude rahvusvaheliste teadusseltside auliige ja välisliige, Ungari Teaduste Akadeemia auliige ning Soome Teaduste Akadeemia ja Soome Akadeemia välisliige.

Dotsent Paula Palmeos (1911-1990) lõpetas Tartu Ülikooli cum laude ning täiendas end stipendiaadina Ungaris ja õpetas ka Budapesti Ülikoolis eesti keelt. Ta on olnud Tartu Ülikooli õppejõud, filoloogiakandidaat ja dotsent ning mitmete rahvusvaheliste teadusseltside välisliige. Palmeos on õpetanud peamiselt ungari ja soome keelt, aga lugenud ka kursusi eesti murretest ja sõnavarast, karjala ja vepsa keelest, soome-ugri keelte uurimisloost ja ungari keele ajaloolisest grammatikast. Palmeos käis peaaegu igal aastal üliõpilastega keeleuurimisretkedel soomeugrilaste aladel ning talletas ja uuris peamiselt karjala keele Tveri ja Valdai murrakut (temalt on ilmunud monograafia "Karjala Valdai murrak"). Veel on ta avaldanud mitu soome keele õpikut, kirjutisi ja uurimusi peale karjala keele ka vepsa keelest, eesti keele sõnavara koostisest ja päritolust.

Professor Ago Künnap (s. 1941) lõpetas samuti Tartu Ülikooli cum laude ning asus hiljem tööle Tartu Ülikooli õppejõuna. Ta on olnud soome-ugri keelte kateedri õpetaja, vanemõpetaja, nooremteadur, vanemõpetaja, professor ja  soome-ugri keelte kateedri juhataja ning uurali keelte korraline professor. Oma filosoofiadoktori kraadi kaitses ta Helsingi Ülikoolis teemal "System und Ursprung der kamassischen Flexionssuffixe" ja Tartu Ülikoolis filoloogiadoktori kraadi teemal "Pööramine ja käänamine samojeedi keeltes". Künnap on õpetanud ülikoolis soome ja eesti keelt, kaugemaid sugulaskeeli, soome-ugri ja samojeedi keeleteadust ning üldkeeleteadust. Tema uurimisteemadeks on peamiselt olnud uurali keelte struktuur ja areng, kontaktid mitte-uurali keeltega, samojeedi keelte ajalooline morfoloogia.  Teaduspublikatsioone Künnap avaldanud üle 200. Lisaks on ta töötanud kümme aastat Soome ülikoolides, õpetades eesti keelt, selle ajalugu ja murdeid ning samojeedi keeli. Ago Künnap on ka Ungari Vabariigi aukonsul Tartus ja Lõuna-Eesti, Eesti Fennougristide Komitee esimees, Eesti Hungaroloogia Komitee esimees ja väljaande "Fenno-Ugristica" toimetaja. Künnap on pälvinud ka mitmete rahvusvaheliste teadusseltside välisliikme staatuse ning ta on ka New Yorgi Teaduste Akadeemia liige.

Professor Paul Alvre (1921-2008) on lõpetanud Helsingi Ülikooli ja olnud pärast seda Jyväskylä Pedagoogilise Instituudi eesti keele lektor. Ta kaitses oma filoloogiadoktori kraadi teemal  "Morfologis-äännehistoriallinen tutkimus monikkovartalon muodostuksesta suomessa verrattuna sukukieliin". Alvre on olnud Tartu Ülikooli õppejõud, professor ja emeriitprofessor. Ta on lugenud kursusi soome kirjakeele ajaloost, semantikast, fraseoloogiast ja ajaloolisest morfoloogiast, vadja keelest, läänemeresoome keelte kõrvutavast grammatikast ning uurali keelte sõnavarast ja morfoloogiast. Alvre on uurinud peamiselt läänemeresoome keelte vormiõpetust ja sõnavara. Ta on avaldanud ligi 550 teadustööd väga mitmesugustel teemadel. Paul Alvre on Helsingi Ülikooli audoktor ja Soome-Ugri Seltsi auliige ning mitmete teiste rahvusvaheliste teadusseltside välisliige.       

Dotsent Heinike Heinsoo (s.1956) töötab soome-ugri keelte kateedris. Tema filoloogiakandidaadi väitekiri käsitles aluse ja öeldise suhteid vadja keeles. Heinsoo on peamiselt uurinud vadja keele süntaksit, aga ka soome keelt.

Dotsent Tiit Kukk (1959-1989) suri noorelt, kuid jõudis veel elu viimased aastad olla Tartu Ülikooli õppejõud ja Helsingi Ülikooli eesti keele lektor. Oma kandidaadikraadi kaitses ta teemal "Karjala keele adverbimoodustus". Kukk õpetas peamiselt soome keelt, pidas loenguid karjala keelest ja keeleteaduse alustest. Ta käis ka keeleuurimisretkedel Vesjegonski karjalaste aladel ja avaldas uurimusi ning materjale karjala keelest.

Lektor Anu Nurk (s.1961) lõpetas Tartu Ülikooli cum laude ja tema diplomitöö käsitles determineeritud ja indetermineeritud objekti eesti ja ungari keeles. Ta on töötanud Tartu Ülikooli uurali keelte harus lektorina õpetades soome ja ungari keelt. Oma magistritöö kaitses ta teemal "Ungari ja eesti keele verbirektsioonid". Nurgalt on ilmunud koos János Pusztayga koostatud "Észt-magyar kisszótár" ning koos A. Kippasto ja T. Seilenthaliga "Ungari-eesti verbirektsioone".       

Dotsent Tõnu Seilenthal (s.1947) lõpetas Tartu Ülikooli samuti cum laude. Ta on töötanud õppejõuna eesti keele kateedris juba pikka aega. Oma doktoritöö kaitses ta teemal "Osztják névutós szerkezetek". Seilenthal on olnud Helsingi Ülikooli ja Jyväskylä Ülikooli eesti keele lektor, Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudi direktor ning Tartu Ülikooli uurali keelte õppetooli uurali keelte ja hungaroloogia dotsent. Tema uurimusvaldkondadeks on soome-ugri keelte ajalooline morfoloogia, handi keel, ungari keel, hungaroloogia, ungari ja eesti keele kontrastiivne uurimine. Seilenthal on ka Eesti Fennougristide Komitee esimees, Eesti Hungaroloogia Komitee aseesimees, CIFU IX president, Soome-ugri Seltsi tegevliige, Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliige, Societas Uralo-Altaica liige, Emakeele Seltsi juhatuse liige, Akadeemilise Hõimuklubi esimees ja Fenno-Ugria Asutuse juhatuse liige.

Professor Tiit-Rein Viitso (s.1938) lõpetas Tartu Ülikooli eesti filoloogina, oli Keele ja Kirjanduse Instituudi aspirant ning filoloogiakandidaat (teema "Äänisvepsa murde väljendustasandi kirjeldus") ja filoloogiadoktor (teema "Osnovnye problemy fonologicheskoj struktury pribaltijsko-finskix jazykov i ejo istorii"). Viitso on olnud Tartu Ülikooli arvutuskeskuse nooremteadur, Keele ja Kirjanduse Instituudi vanemteadur ja ka juhtteadur, eesti keele kateedri professor ning Helsingi Ülikooli külalisprofessor. Tartu Ülikoolis on Viitso täitnud veel eesti keele erakorraline professori ja läänemeresoome keelte korralise professori kohta. Ta on uurinud läänemeresoome keelte fonoloogiat ja morfoloogiat, läänemeresoome ja teiste soome-ugri keelte ajaloolist foneetikat ja eelajaloolisi kontakte ning keelte geneetilist klassifitseerimist. 

     

Professor Eduard Vääri (1926-2005) lõpetas Tartu Ülikooli ning töötas selle juures väga pikka aega. Oma kandidaadiväitekirja kaitses ta sugulusalasest sõnavarast läänemeresoome keeltes. Filoloogiadoktoriks sai ta väitekirjaga liivi keele algupärastest tuletussufiksitest. Vääri on olnud Tartu Ülikooli dotsent, professor ja emeriitprofessor ning õpetamist jätkas 70nda eluaastani. Tartu Ülikoolis on Vääri õpetanud sissejuhatust keeleteadusse, üldkeeleteadust, liivi ja vadja keelt, soome-ugri keelte ajaloolist grammatikat, soome kirjandust. Ta oli ka Helsingi Ülikooli eesti keele lektor. Vääri teaduslik tegevus hõlmab läänemeresoome keelte, keeleteaduslike ja metoodiliste probleemide ning keeleteaduse ajaloo ja Tartu Ülikooli ajaloo uurimist, kusjuures liivi keele alaseid uurimusi on ta avaldanud üle 200. Vääri on muuhulgas "Võõrsõnade leksikoni" üks autoreid, koostanud eesti keele õpiku soomlastele ja "Eesti keele õpiku keskkoolile", millest on ilmunud kümneid kordustrükke. Veel oli ta Soome-ugri Seltsi ja Soome Kirjanduse Seltsi välisliige. 

Veidi udmurdi keelest Fenno-Ugria ja TÜ vahendusel

Udmurdi kultuuri kursuse udmurdi keele loenguks

http://www.fennougria.ee/index.php?id=10520 ja http://www.folklore.ee/~aado/rahvad/udm.htm

Udmurdi keel kuulub soome-ugri keelte permi rühma, sugulaskeelteks permikomi ja (sürja)komi keel. Murdeerinevused põhja- ja lõunaudmurtide vahel tingitud ajaloolistest erinevustest: põhjaosa olnud pikemalt Vene võimu all, lõuna osa enne Kaasani ja siis Vene all. Seega mõjutused bulgaaridelt, tatarlastelt, venelastelt. Eraldi etnilise rühma moodustavad bessermanid, kelle keelt on üldiselt peetud udmurdi keele murdeks. Udmurdi kirjakeel põhineb kirillitsal, mida on täiendatud mõnede lisamärkidega. Kirjakeel hakkas kujunema 19. sajandi lõpul, standardiseeritud kirjakeel 1920-ndail.  

http://www.fennougria.ee/index.php?id=20492

Teadustöid udmurdi keelest Eestis:

Irina Kuldkepp (TÜ), bakalaureusetöö „Udmurdi keele verbirektsioonid. Udmurdi rahvusest üliõpilaste eesti keele verbirektsioonide vigade analüüs“ http://www.ut.ee/Ural/ariste/loputood/Kuldkepp_BA.pdf

Andrei Baiterjakov (TÜ), bakalaureusetöö „Udmurdi keele prosoodiast“ http://www.ut.ee/Ural/ariste/loputood/Baiterjakov.pdf

http://www.fennougria.ee/index.php?id=12045 ja http://www.fl.ut.ee/869871

Udmurdi keele õppimisvõimalus Eestis on Tartu ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudis (http://www.fl.ut.ee/ee ) alates 1919.aastast. (Lisaks olemas Paul Ariste soome-ugri põlisrahvaste keskus (http://www.ut.ee/Ural/ariste/ ), mis toetab fennougristikaga tegelejaid.)

Perepetšide õhtu Nadii juures