Uurali keelte õpetamise ajaloost Tartu Ülikoolis

Allikas: http://www.ut.ee/Ural/hist.html (koostanud Sven-Erik Soosaar) 

*Eluaastate täpsustamisel on kasutatud ka Eesti Teadusinfosüsteemi kodulehe andmeid

Tartu Ülikoolis olid eesti ja soome keel ametlikud õppeained juba alates 1803. aastast. Algusaegadel olid lektoriteks F. D. Lenz, G. P. A. Roth, L. W. Moritz, J. S. F. Boubrich, D. H. Jürgenson, Fr. R. Faehlmann ja C. Mickwitz.

Tartu Ülikooli kasvandik oli ka Ferdinand Johann Wiedemann (1805-1887) – 19. sajandi üks silmapaistvamaid keeleteadlasi. Ta on kirjutanud komi ja mari keele deskriptiivsed grammatikad. Udmurdi keele grammatika eest sai Wiedemann Demidovi auhinna ning ta valiti Peterburi Akadeemia kirjavahetajaliikmeks ja akadeemikuks. Lisaks viis Wiedemann lõpule A. J. Sjögreni liivi keele materjalide trükkitoimetamise. Muuhulgas on ta kirjutanud põhjapanevaid töid eesti keele alalt: lõunaeesti keele grammatika, eesti-saksa sõnaraamatu ja eesti keele grammatika. Ta on uurinud ka 15. sajandil sõjavangidena Lätimaale toodud vadjalaste, nn. kreevinite keelt, avaldanud mahuka komi ja udmurdi keele sõnaraamatu ning nende keelte komparatiivse grammatika, mille väärtus on säilinud tänapäevani.

Mihkel Veske (1843-1890) oli esimene eestlasest kõrgema eriharidusega fennougrist (saanud doktorikraadi Leipzigi Ülikoolis). Oma doktoriväitekirjas rakendas Veske Eestis esimesena võrdlev-ajaloolist meetodit. Ta on töötanud Tartu Ülikoolis eesti keele lektorina ning pidanud loenguid eesti keele grammatikast, soome-eesti-liivi keele võrdlevast grammatikast, eesti keele häälikute süsteemist, germaani, balti ja slaavi laenudest eesti ja teistes läänemeresoome keeltes ning paljust muustki. Tema sulest ilmusid ka Eesti esimesed soome keele õpikud. Elu lõpus siirdus Veske Kaasani Ülikooli soome-ugri keelte õppejõuks ja seal avaldas ta märkimisväärse uurimuse läänemeresoome ja slaavi rahvaste kultuurisuhetest. Kaasanis olles uuris ta ka mari ja mordva keeli.

Karl August Hermann (1851-1909) oli Tartu Ülikooli eesti keele lektor. Nagu Veskegi, oli ta lõpetanud Leipzigi ülikooli filoloogiadoktori kraadiga. Ta avaldas esimese täieliku eesti keele grammatika, luues selleks ühtlasi keeleõpetuse terminoloogia. Oma loengutes käsitles ta ungari, soome, eesti, mordva ja mari keelte grammatikat. Hermann sai loa pidada osa loenguid eesti keeles ning ta taotles ka soome-ugri keelte kateedri rajamist.

Jaan Jõgever (1860 -1924) oli eesti keele lektor peale Hermanni surma. Kuni oma surmani oli ta esimene eesti keele professor ning uuris peamiselt eesti keele ajalugu.

Rahvusülikool 1919-1944

Uut tõusu uurimistegevuses tähistab Tartu Ülikooli eestikeelseks rahvusülikooliks muutmine 1919. aastal. Tööd alustasid eesti keele, uurali keelte ja läänemeresoome keelte professuurid ning etnograafia dotsentuur.

Läänemeresoome keelte uurimisele ja õpetamisele pani aluse soome keeleteadlane professor Lauri Kettunen, kes töötas viis aastat ka Tartu, hiljem Helsingi Ülikoolis. Tema doktoriväitekiri oli esimene ulatuslik eesti murdeuurimus. Tema ülevaade eesti keele häälikuloost on ilmunud kolmes trükis, vadja keele häälikulugu kahes trükis. Kettunen kirjutas ka soome murdeatlase seletuste ja tekstidega, liivi keele sõnaraamatu, vepsa murrete lauseõpetuse ja palju muudki. Eesti keele seisukohalt on olulised tema lauseliikmete käsitlus ja teedrajav teos kohanimede kohta.

Julius Mägiste (1900-1978) sai Tartu Ülikoolis läänemeresoome keelte professorina Kettuneni järglaseks ning hiljem oli ta 17 aastat Rootsis Lundi Ülikooli soome-ugri keelte dotsent. Mägiste olulisemad teosed on magistriväitekiri Rosona (Eesti Ingeri) murde peajoontest ja doktoriväitekiri deminutiividest läänemeresoome keeltes, soome-eesti sõnaraamat, uurimused Värmlandi soome kohanimede ja eesti vana kirjakeele kohta ning postuumselt ilmunud mahukas eesti keele etümoloogiasõnaraamat.

Julius Mark (1890-1959) oli Tartu Ülikoolis 25 aastat uurali keeleteaduse professor ning kaks aastat Eesti Teaduste Akadeemia asepresident. Mark emigreerus ning oli kaheksa aastat soome keele õppejõud Georgetowni Ülikoolis Washingtonis. Mark on uurinud lapi, mordva, mari ja ungari keele murdeid ning oma doktoriväitekirjas on ta vaatluse alla võtnud läänemeresoome keelte omastusliited.

Soome-ugri keeltega tegeles ülikoolis ka Alo Raun (1905-2004), kes pidas loenguid uurali keeleteadusest ning kaitses Tartus doktoriväitekirja soome-ugri keelte komparatsioonist. Hiljem Raun emigreerus ja töötas uurali-altai keelte professorina Indiana Ülikoolis. Mitmekülgse teadlasena on ta uurinud eesti ja teisi soome-ugri ning türgi-tatari keeli, avaldades tähelepanuväärseid teoseid.  

         

Valter Tauli (1907-1986) kaitses Tartu Ülikoolis magistriväitekirja õigekeelsuse ja keelekorralduse põhimõtteist ning meetodeist ja ka töötas Tartu Ülikoolis. Hiljem Tauli emigreerus ja töötas Uppsala Ülikoolis eesti keele dotsendina. Oma doktoriväitekirja kaitses ta eesti keele fonoloogiliste tendentside kohta ja sellele on järgnenud silmapaistvaid töid nii eesti keele kui ka teiste soome-ugri keelte alalt.

Uurali keelte õppejõude pärast II maailmasõda

Professor Paul Ariste (1905-1990) õppis Tartu Ülikoolis ning kaitses ta samas oma magistriväitekirja "Eesti-rootsi laensõnad eesti keeles". Peale seda sai temast Tartu Ülikooli õppejõud ja hiljem kaitses ta ka doktoriväitekirja "Hiiu murrete häälikud". Ariste on eesti fennougristika koolkonna rajaja ja tema koolitatud on suur osa endise Nõukogude Liidu fennougristidest – ta pani aluse kaasaegsele fennougristikale Eestis. Tema peamiseks uurimisobjektiks kujunes vadja keel, kuid tema teaduslike publikatsioonide temaatika oli äärmiselt lai. Ariste oli Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik, Helsingi Ülikooli audoktor, Szegedi Ülikooli audoktor, Tampere Ülikooli audoktor, Läti Ülikooli audoktor, paljude rahvusvaheliste teadusseltside auliige ja välisliige, Ungari Teaduste Akadeemia auliige ning Soome Teaduste Akadeemia ja Soome Akadeemia välisliige.

Dotsent Paula Palmeos (1911-1990) lõpetas Tartu Ülikooli cum laude ning täiendas end stipendiaadina Ungaris ja õpetas ka Budapesti Ülikoolis eesti keelt. Ta on olnud Tartu Ülikooli õppejõud, filoloogiakandidaat ja dotsent ning mitmete rahvusvaheliste teadusseltside välisliige. Palmeos on õpetanud peamiselt ungari ja soome keelt, aga lugenud ka kursusi eesti murretest ja sõnavarast, karjala ja vepsa keelest, soome-ugri keelte uurimisloost ja ungari keele ajaloolisest grammatikast. Palmeos käis peaaegu igal aastal üliõpilastega keeleuurimisretkedel soomeugrilaste aladel ning talletas ja uuris peamiselt karjala keele Tveri ja Valdai murrakut (temalt on ilmunud monograafia "Karjala Valdai murrak"). Veel on ta avaldanud mitu soome keele õpikut, kirjutisi ja uurimusi peale karjala keele ka vepsa keelest, eesti keele sõnavara koostisest ja päritolust.

Professor Ago Künnap (s. 1941) lõpetas samuti Tartu Ülikooli cum laude ning asus hiljem tööle Tartu Ülikooli õppejõuna. Ta on olnud soome-ugri keelte kateedri õpetaja, vanemõpetaja, nooremteadur, vanemõpetaja, professor ja  soome-ugri keelte kateedri juhataja ning uurali keelte korraline professor. Oma filosoofiadoktori kraadi kaitses ta Helsingi Ülikoolis teemal "System und Ursprung der kamassischen Flexionssuffixe" ja Tartu Ülikoolis filoloogiadoktori kraadi teemal "Pööramine ja käänamine samojeedi keeltes". Künnap on õpetanud ülikoolis soome ja eesti keelt, kaugemaid sugulaskeeli, soome-ugri ja samojeedi keeleteadust ning üldkeeleteadust. Tema uurimisteemadeks on peamiselt olnud uurali keelte struktuur ja areng, kontaktid mitte-uurali keeltega, samojeedi keelte ajalooline morfoloogia.  Teaduspublikatsioone Künnap avaldanud üle 200. Lisaks on ta töötanud kümme aastat Soome ülikoolides, õpetades eesti keelt, selle ajalugu ja murdeid ning samojeedi keeli. Ago Künnap on ka Ungari Vabariigi aukonsul Tartus ja Lõuna-Eesti, Eesti Fennougristide Komitee esimees, Eesti Hungaroloogia Komitee esimees ja väljaande "Fenno-Ugristica" toimetaja. Künnap on pälvinud ka mitmete rahvusvaheliste teadusseltside välisliikme staatuse ning ta on ka New Yorgi Teaduste Akadeemia liige.

Professor Paul Alvre (1921-2008) on lõpetanud Helsingi Ülikooli ja olnud pärast seda Jyväskylä Pedagoogilise Instituudi eesti keele lektor. Ta kaitses oma filoloogiadoktori kraadi teemal  "Morfologis-äännehistoriallinen tutkimus monikkovartalon muodostuksesta suomessa verrattuna sukukieliin". Alvre on olnud Tartu Ülikooli õppejõud, professor ja emeriitprofessor. Ta on lugenud kursusi soome kirjakeele ajaloost, semantikast, fraseoloogiast ja ajaloolisest morfoloogiast, vadja keelest, läänemeresoome keelte kõrvutavast grammatikast ning uurali keelte sõnavarast ja morfoloogiast. Alvre on uurinud peamiselt läänemeresoome keelte vormiõpetust ja sõnavara. Ta on avaldanud ligi 550 teadustööd väga mitmesugustel teemadel. Paul Alvre on Helsingi Ülikooli audoktor ja Soome-Ugri Seltsi auliige ning mitmete teiste rahvusvaheliste teadusseltside välisliige.       

Dotsent Heinike Heinsoo (s.1956) töötab soome-ugri keelte kateedris. Tema filoloogiakandidaadi väitekiri käsitles aluse ja öeldise suhteid vadja keeles. Heinsoo on peamiselt uurinud vadja keele süntaksit, aga ka soome keelt.

Dotsent Tiit Kukk (1959-1989) suri noorelt, kuid jõudis veel elu viimased aastad olla Tartu Ülikooli õppejõud ja Helsingi Ülikooli eesti keele lektor. Oma kandidaadikraadi kaitses ta teemal "Karjala keele adverbimoodustus". Kukk õpetas peamiselt soome keelt, pidas loenguid karjala keelest ja keeleteaduse alustest. Ta käis ka keeleuurimisretkedel Vesjegonski karjalaste aladel ja avaldas uurimusi ning materjale karjala keelest.

Lektor Anu Nurk (s.1961) lõpetas Tartu Ülikooli cum laude ja tema diplomitöö käsitles determineeritud ja indetermineeritud objekti eesti ja ungari keeles. Ta on töötanud Tartu Ülikooli uurali keelte harus lektorina õpetades soome ja ungari keelt. Oma magistritöö kaitses ta teemal "Ungari ja eesti keele verbirektsioonid". Nurgalt on ilmunud koos János Pusztayga koostatud "Észt-magyar kisszótár" ning koos A. Kippasto ja T. Seilenthaliga "Ungari-eesti verbirektsioone".       

Dotsent Tõnu Seilenthal (s.1947) lõpetas Tartu Ülikooli samuti cum laude. Ta on töötanud õppejõuna eesti keele kateedris juba pikka aega. Oma doktoritöö kaitses ta teemal "Osztják névutós szerkezetek". Seilenthal on olnud Helsingi Ülikooli ja Jyväskylä Ülikooli eesti keele lektor, Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudi direktor ning Tartu Ülikooli uurali keelte õppetooli uurali keelte ja hungaroloogia dotsent. Tema uurimusvaldkondadeks on soome-ugri keelte ajalooline morfoloogia, handi keel, ungari keel, hungaroloogia, ungari ja eesti keele kontrastiivne uurimine. Seilenthal on ka Eesti Fennougristide Komitee esimees, Eesti Hungaroloogia Komitee aseesimees, CIFU IX president, Soome-ugri Seltsi tegevliige, Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliige, Societas Uralo-Altaica liige, Emakeele Seltsi juhatuse liige, Akadeemilise Hõimuklubi esimees ja Fenno-Ugria Asutuse juhatuse liige.

Professor Tiit-Rein Viitso (s.1938) lõpetas Tartu Ülikooli eesti filoloogina, oli Keele ja Kirjanduse Instituudi aspirant ning filoloogiakandidaat (teema "Äänisvepsa murde väljendustasandi kirjeldus") ja filoloogiadoktor (teema "Osnovnye problemy fonologicheskoj struktury pribaltijsko-finskix jazykov i ejo istorii"). Viitso on olnud Tartu Ülikooli arvutuskeskuse nooremteadur, Keele ja Kirjanduse Instituudi vanemteadur ja ka juhtteadur, eesti keele kateedri professor ning Helsingi Ülikooli külalisprofessor. Tartu Ülikoolis on Viitso täitnud veel eesti keele erakorraline professori ja läänemeresoome keelte korralise professori kohta. Ta on uurinud läänemeresoome keelte fonoloogiat ja morfoloogiat, läänemeresoome ja teiste soome-ugri keelte ajaloolist foneetikat ja eelajaloolisi kontakte ning keelte geneetilist klassifitseerimist. 

     

Professor Eduard Vääri (1926-2005) lõpetas Tartu Ülikooli ning töötas selle juures väga pikka aega. Oma kandidaadiväitekirja kaitses ta sugulusalasest sõnavarast läänemeresoome keeltes. Filoloogiadoktoriks sai ta väitekirjaga liivi keele algupärastest tuletussufiksitest. Vääri on olnud Tartu Ülikooli dotsent, professor ja emeriitprofessor ning õpetamist jätkas 70nda eluaastani. Tartu Ülikoolis on Vääri õpetanud sissejuhatust keeleteadusse, üldkeeleteadust, liivi ja vadja keelt, soome-ugri keelte ajaloolist grammatikat, soome kirjandust. Ta oli ka Helsingi Ülikooli eesti keele lektor. Vääri teaduslik tegevus hõlmab läänemeresoome keelte, keeleteaduslike ja metoodiliste probleemide ning keeleteaduse ajaloo ja Tartu Ülikooli ajaloo uurimist, kusjuures liivi keele alaseid uurimusi on ta avaldanud üle 200. Vääri on muuhulgas "Võõrsõnade leksikoni" üks autoreid, koostanud eesti keele õpiku soomlastele ja "Eesti keele õpiku keskkoolile", millest on ilmunud kümneid kordustrükke. Veel oli ta Soome-ugri Seltsi ja Soome Kirjanduse Seltsi välisliige.