Udmurte on mõjutanud
rändkarjakasvatajad, soome-ugri, indo-iraani ja türgi-tatari hõimud
ning muhameedlased, kristlased, paganad. Kultuuride vaheldumist on
mõjutanud eri rahvastega tihedam või harvem kokkupuutumine või
lausa uue rahva sissetung. Näiteks kui puututi teatud etapil vähem
kokku rändkarjakasvatajatega, sest neid tajuti kui ohuallikat,
hakati rajama rohkem kaitseehitisi. Turgi-ugri asukate sissetung
6.-7. sajandil tõi kaasa Kušnarenkovo kultuuri. Kultuuride
vahetumine ei tähendanud alati järsku muutust, tihti muutus vaid
osa tavast: kui Ananjino kultuuri pandi surnutele kaasa relvi, ehteid
ja tööriistu, siis Pjanobori kultuuris pandi kaasa ainult
pronksehteid. Tähtsamad tegevusalad läbi ajaloo on olnud
loomakasvatus, alepõllundus, küttimine, taimekasvatus.
1136. aasta Abu
Hamid Al-Garnati märkmetes tähendab kohanimi „Ar“ Vladimir
Kelmakovi arvates udmurte. See võib olla esimene kirjalik märge
udmurtide kohta, seal mainitakse nende eluolu ning välimust. Kõik
udmurdi hõimud polnud tollal bulgaaridele allutatud, kuid bulgaaride
mõju oli siiski tugev, sest udmurdi keelde on jäänud palju
usundiga seotud bulgarisme. Kaasani khaaniriik (rajati 1438. aastal)
võttis enda alla ilmselt lõunapoolsed udmurdihõimud, kuigi see on
vaieldav, sest udmurte ei mainita otseselt, vaid kaudselt (kohanimi
Arsk) samas kui komisid mainitakse pidevalt.
Venelased ristiusustasid põhjaudmurdid 15. sajandil. 1557. aastaks
ühendati eri hõimud Venemaaga, ka udmurdid. Mõned neist sulandusid
16. sajandil venelaste hulka (ehk võtsid üle ristiusu ja vene
keele), mõned eemaldusid venelastest Iži, Šarkani ja Siva jõgede
äärsetele aladele. 17. sajandiks kujunes välja enam-vähem
praegune udmurtide asuala, kuigi Baškiiria udmurtide külad
kujunesid välja 18. sajandil (põgenemine ristiusustamise eest).
16.-17. sajandil tegeldi küll ristiusustamise ja assimileerimisega,
kuid samas kehtisid muulastest talupoegadele privileegid. Vene mõju
ja võim üha kasvasid. 18. sajandi haldusjaotuse järgi elasid
udmurdid peamiselt 4 maakonnas. 1720-ndatel pakuti ristiusu
vastuvõtnud muulastele soodustusi, 1740-ndatel aga algas süsteemne
misjonitegevus, mis hõlmas nii karistusi kui soodustusi.
Ristiusustamise vastu oldi nii rahumeelselt kui ka vägivaldselt,
lisaks käis ristiusu vastane liikumine. Need, kes ristiusu üle
võtsid, sattusid külakogukonna viha ja kiusamise alla. Tegelikkuses
segunesid kristlus ja paganlus, sest olid mõlemad suulised
pärimused. Kui õigeusk oleks toonud kaasa kirjaoskuse leviku ja
seeläbi oleks usku sisuliselt tundma õppitud, oleks see paganluse
hääbuma sundinud.
Multani kohtuasi,
mis tõmbas tähelepanu paganliku usu endisele elujõulisusele,
1890-ndatel seisnes selles, et Venemaalt Vuž Multani külast leiti
moonutatud laip ning süüdistati selles udmurtide ohverdustalitlust.
Vahistati kõik Multani ohvripapid, kes küll pärast mitut protsessi
vabaks lasti. Nõukogude võimu algusaastatel (1921) said udmurdid
autonoomsuse ja nende usund elas läbi uut tõusu. Nõukogude võim
tahtis pealinnaks Glazovit (mis oli ka tsaariajal olnud Votjaki
omamoodi pealinn), kuid hiljem otsustati tööstuslinna Iževski
kasuks. Udmurdi rahvuslased tahtsid aga ühineda koos maride, komide,
karjalaste ja soomlastega ühiseks Suur-Soomeks (lausa udmurdi
haritlaste konvrents 1929. a, kus muuhulgas seda arutati). Lisaks
haritlaste rahvuslusele tuli NSVL-il murda ka udmurtide tugev
ühtehoidev hõimukogukond, kus uute ideede levik oli peaaegu
võimatu. Udmurtide keneš ehk vanemate kogu oli samuti
NSVL-ile probleemiks. 1930-ndate kollektiviseerimise käigus
represseeriti nii ohvripappe kui noort intelligentsi ehk kõiki, kes
vähegi uut võimu ohustasid (sealhulgas SRVT (Soomesugu Rahvaste
Vabastamise Liit) kohtuasi, kus üheks süüaluseks oli ka urdmurt
Kuzebai Gerd). Kollektiviseerimisest hoolimata jäi keneš
mingil määral püsima.
