Veidi udmurtide ajaloost Lintropi ja Kolarzi põhjal

Tegemist on lühikirjutisega TLÜ udmurdi kultuuri kursuse udmurdi ajalugu käsitlevaks loenguks. Kokkuvõtte koostamisel on kasutatud Aado Lintropi "Udmurdi usundi" (2003) ajalugu käsitlevat peatükki "Mõnda udmurtide ajaloost enne ja pärast Kaasani vallutamist"  ning Nõukogude võimu ja udmurte 1920-ndatel käsitlevat katkendit Walter Kolarzi teosest "Russia and Her Colonies" (1952).

Udmurte on mõjutanud rändkarjakasvatajad, soome-ugri, indo-iraani ja türgi-tatari hõimud ning muhameedlased, kristlased, paganad. Kultuuride vaheldumist on mõjutanud eri rahvastega tihedam või harvem kokkupuutumine või lausa uue rahva sissetung. Näiteks kui puututi teatud etapil vähem kokku rändkarjakasvatajatega, sest neid tajuti kui ohuallikat, hakati rajama rohkem kaitseehitisi. Turgi-ugri asukate sissetung 6.-7. sajandil tõi kaasa Kušnarenkovo kultuuri. Kultuuride vahetumine ei tähendanud alati järsku muutust, tihti muutus vaid osa tavast: kui Ananjino kultuuri pandi surnutele kaasa relvi, ehteid ja tööriistu, siis Pjanobori kultuuris pandi kaasa ainult pronksehteid. Tähtsamad tegevusalad läbi ajaloo on olnud loomakasvatus, alepõllundus, küttimine, taimekasvatus.

1136. aasta Abu Hamid Al-Garnati märkmetes tähendab kohanimi „Ar“ Vladimir Kelmakovi arvates udmurte. See võib olla esimene kirjalik märge udmurtide kohta, seal mainitakse nende eluolu ning välimust. Kõik udmurdi hõimud polnud tollal bulgaaridele allutatud, kuid bulgaaride mõju oli siiski tugev, sest udmurdi keelde on jäänud palju usundiga seotud bulgarisme. Kaasani khaaniriik (rajati 1438. aastal) võttis enda alla ilmselt lõunapoolsed udmurdihõimud, kuigi see on vaieldav, sest udmurte ei mainita otseselt, vaid kaudselt (kohanimi Arsk) samas kui komisid mainitakse pidevalt.

Venelased ristiusustasid põhjaudmurdid 15. sajandil. 1557. aastaks ühendati eri hõimud Venemaaga, ka udmurdid. Mõned neist sulandusid 16. sajandil venelaste hulka (ehk võtsid üle ristiusu ja vene keele), mõned eemaldusid venelastest Iži, Šarkani ja Siva jõgede äärsetele aladele. 17. sajandiks kujunes välja enam-vähem praegune udmurtide asuala, kuigi Baškiiria udmurtide külad kujunesid välja 18. sajandil (põgenemine ristiusustamise eest). 16.-17. sajandil tegeldi küll ristiusustamise ja assimileerimisega, kuid samas kehtisid muulastest talupoegadele privileegid. Vene mõju ja võim üha kasvasid. 18. sajandi haldusjaotuse järgi elasid udmurdid peamiselt 4 maakonnas. 1720-ndatel pakuti ristiusu vastuvõtnud muulastele soodustusi, 1740-ndatel aga algas süsteemne misjonitegevus, mis hõlmas nii karistusi kui soodustusi. Ristiusustamise vastu oldi nii rahumeelselt kui ka vägivaldselt, lisaks käis ristiusu vastane liikumine. Need, kes ristiusu üle võtsid, sattusid külakogukonna viha ja kiusamise alla. Tegelikkuses segunesid kristlus ja paganlus, sest olid mõlemad suulised pärimused. Kui õigeusk oleks toonud kaasa kirjaoskuse leviku ja seeläbi oleks usku sisuliselt tundma õppitud, oleks see paganluse hääbuma sundinud.

Multani kohtuasi, mis tõmbas tähelepanu paganliku usu endisele elujõulisusele, 1890-ndatel seisnes selles, et Venemaalt Vuž Multani külast leiti moonutatud laip ning süüdistati selles udmurtide ohverdustalitlust. Vahistati kõik Multani ohvripapid, kes küll pärast mitut protsessi vabaks lasti. Nõukogude võimu algusaastatel (1921) said udmurdid autonoomsuse ja nende usund elas läbi uut tõusu. Nõukogude võim tahtis pealinnaks Glazovit (mis oli ka tsaariajal olnud Votjaki omamoodi pealinn), kuid hiljem otsustati tööstuslinna Iževski kasuks. Udmurdi rahvuslased tahtsid aga ühineda koos maride, komide, karjalaste ja soomlastega ühiseks Suur-Soomeks (lausa udmurdi haritlaste konvrents 1929. a, kus muuhulgas seda arutati). Lisaks haritlaste rahvuslusele tuli NSVL-il murda ka udmurtide tugev ühtehoidev hõimukogukond, kus uute ideede levik oli peaaegu võimatu. Udmurtide keneš ehk vanemate kogu oli samuti NSVL-ile probleemiks. 1930-ndate kollektiviseerimise käigus represseeriti nii ohvripappe kui noort intelligentsi ehk kõiki, kes vähegi uut võimu ohustasid (sealhulgas SRVT (Soomesugu Rahvaste Vabastamise Liit) kohtuasi, kus üheks süüaluseks oli ka urdmurt Kuzebai Gerd). Kollektiviseerimisest hoolimata jäi keneš mingil määral püsima.