Udmurtide ajalugu

 allikas: "Udmurdi usund" A. Lintrop

Udmurtide kodumaal Kaama ja Vjatka jõgede äärsetes metsades ja metsasteppides on aegade jooksul kohtunud paiksete hõimude ja rändkarjakasvatajate maailm, soome-ugri, indo-iraani ja türgi-tatari hõimude maailm, muhameedlaste, kristlaste ja paganate maailm.

Praeguste permi rahvaste (komide ja udmurtide) esivanemad olid Ananjino kultuuri hõimud (VIII-IV saj. eKr.). Nad elatusid küttimisest ja kalapüügist, loomakasvatusest ja alepõllundusest. Varast Ananjino kultuuri iseloomustavad mitmesugusud loomi kujutavad ehted ja esemed – loomornamentika. Sellesse ajajärku jääb ka esimeste neemiklinnuse tüüpi kindlustatud asulate tekkimine Volga kesk- ja Kaama alamjooksule. Nendes asulates elas umbes 50-60 ühte sugukonda kuuluvat inimest. Elamuteks olid pikad muldpõrandaga palkmajad. Ananjino-aegsed matusepaigad paiknevad jõgede kallastel, kuhu surnud maeti selili, jalgadega jõe poole. Palju esines paarishaudu ning sageli ehitati haua peale puust hauamaja. Enamikust haudadest on leitud relvi, tööriistu, ehteid ja harvem ka nõusid ja loomaluid. Esimese aastatuhande keskel eKr. Hakkasid suhted Ananjino kultuuri kandjate ja rändkarjakasvatajate vahel jahenema. Edaspidi tuli alatasa kokku puutuda erinevate rahvastega ja hõimude, millega kaasnes sage kultuuride vahetumine.

Esimesed teated udmurtidest kirjasõnas on leitud Abu Hamid Al-Garnati märkmetest, kus ta nimetab kohalikke piirkondi Visuks ja Aruks. Teadlaste sõnul on sõna Aru tulnud udmurtide etnonüümist ar. Nii nimetasid udmurte just bulgarid. Kuigi osa udmurdi jõime jäi väljapoole Volga-Bulgaaria piire, oli bulgaaride mõju neile tugev ning udmurdi keeles on selle tulemusena ka palju bulgarisme.

1438. aastal rajati Kaasani khaaniriik, mille koosseisu jäid ka lõunapoolsed udmurdi hõimud. On oletatud, et üheks Kaasani khaaniriigi oskas oli Ari (Arski) osastisvürstiriik, kus valitsesid udmurdi vürstid. Kaasani khaaniriigi ajal jätkus islami mõju udmurdi usundile. Udmurdi keelde tuli suur hulk tatari sõnu.

Põhjaudmurdi hõimud aga sattusid üsna varakult Venemaa ja ristiusu mõjusfääri. 1740 algas sihipärane ristiusustamine. Ristiusku pöördunutele tehti mitmeid soodustusi. Selle tarbeks hakati rajama ka uusi koole. Kuid siiski ei tunnistanud udmurdid võõrkeelset ja –meelset usku niisama lihtsalt omaks. Hingelt jäid nad aga paganlikeks. Tegelikkuses aga tõi kristlus siiski teatavaid muudatusi ja udmurdi enda usundisse. Tavad tehti omasemaks ning nii segunesid need kaks usku.

1892. aastal olid udmurdid Venemaa tähelepanu keskpunktis, kui Vuž Multani küla lähedalt leiti peata, kopsude ja südameta mehelaip. Kahtlus langes lähima küla ohvripappidele, kuna varemgi oli levinud jutte votjakite poolt ohverdatud inimestest. Kohtuprotsessid kestsid 1896. Aastani. Avalikkust ei jahmatanud niivõrd inimohverdamise kahtlus, kuivõrd tõsiasi, et vaatamata aktiivsele venestamispoliitikale, on udmurdid alal hoidnud esivanemate usu ja kombed. Avaldati sadu artikleid ja mitmeid raamatuid. On aga teada, et kerjuse olid tapnud hoopis kaks vene talumeest, kes tahtsid süü udmurtide kaela veeretada ning seepärast laibalt pea ja siseelundid eemaldasid.

Sel ajal, kui revolutsioonist räsitud Venemaa võitles õigeusu kirikuga, elas udmurdi usund üle uut tõusu. Korraldati mitmeid küsitlusi, milles selgus, et udmurdid pole sugugi oma paganlikke uskumusi kõrvale heitnud. Taastati paganlikud palvused, millega läksid kaasa isegi kohalikud vene talupojad ise, sest nende usk udmurtide võimesse vihma ja head viljasaaki paluda oli väga suur.