„Neiu ja karu“: Udmurdi autoritest ja nende luulest

„Neiu ja karu“ (Koost Kauksi Ülle, Tartu 2005)
Udmurdi autoritest ja nende luulest

Nataša Glebova (sündinud 30. juuli 1981 Udmurdimaal Pitši Purga rajoonis Arljanovo külas) on lõpetanud udmurdi filoloogia eriala ning töötab laste koolivälise hariduse vabariiklikus keskuses. Tema luuletusi on avaldatud ajakirjanduses ja tudengite kirjanduslikus kogumikus Vujuiš („Vikerkaar“). Glebova kirjutab väga lihtsas vormis ning kasutab palju slängi. Tema loomingut on mõjutanud tema lemmikpoeedi Vladimir Võssotski looming. Sarnaselt Ašaltši Okile on tema luules üsna palju võrdlusi meenutusi kallimast, kuid Glebova puhul on need vähem luulelised. Näide:

***

Mina teda ei kutsunud –
ta tuli ise.
Mina teda ei palunud –
ta armastas ise.
Mina ennast ei lubanud –
ta võttis ise.
Mina teda ära ei ajanud –
lihtsalt läksin ise.

Svetlana Ljubimova (sündinud 11. veebruar 1962 Udmurdimaal Zavjalovo rajoonis Izgurti külas) on lõpetanud filoloogia eriala, töötanud lastaiakasvatajana, kirjastuses ja alates 1992. aastast noorteajakirjas Invožo („Pööripäev“) vastutava sekretärina. Tema looming on naiselik ning armastuse- ja lastekeskne, otsides vastuseid küsimustele: kes ma olen, mida peaksin õpetama oma lastele ja kuidas mõista elu. Näide:

***

Kust olen tulnud, kes ma olen,
mis vered minus kokku segunesid?
Üks olen kodus, teine töö,
siis kolmas sõbraga, ja laiskvorst mehega.

Kui lähen rahva sekka,
siis öeldakse – noh, ole nagu teised:
soeng, kingad, riided, värvid, ridikül …
Kuid nii ma iseendale ei meeldi.
Ja süda kohta endale ei leia –
ehk sellepärast aina otsin oma nägu.

Sergei Matvejev (sündinud 7. august 1964 Udmurdimaal Vavoži rajoonis Kvašuri külas) on lõpetanud filoloogia eriala, töötanud mitmel pool ajakirjanduses ja alates 1993. aastast toimetajana kirjastuses Udmurtija. Matvejev on Venemaa Kirjanike Liidu liige ning Flor Vassiljevi nimelise kirjanduspreemia laureaat. Praeguseks on tema sulest ilmunud neli luulekogu ja kaks kõnekat proosateost. Tema luule on romantiline ja loominguline ning sageli kirjutab ta enesekeskset kirglikku armastusluulet. Näide:

***

Ma tahaks armastada. Kogu südamest!
Kuid igatsusi materdab
ja maha tallab – mats! –
üks jama jutt „Küll ilmaasjata, jah asjata,
sa otsid puhast armastust.
Ei sellist asja saa maamuna pääl –
tead, parem ära ole naeruväärt!
Kui ütledki, et: „Põlen kuuma leegiga!“
Kui ütledki, et: „Romeo ju armastas!“
Sa taipa nüüd:
see oligi vaid raamatus!
Oh sind, sa hull ja halenaljakas „artist“!
noh, tule mulle veitsa lähemale,
ja viska minema need rohelised mõtted.
Sind läbematult ootab pitsike –
näe,
joo, sõber, joome täna õhtul,
ja pärast – tüdrukud! … No kuidas muidu?
Ja vaata kähku ringi:
mis tüdrukud! Sa neelad lausa keele alla!
… Ah sina ikka armastusest?! Naljatilk …
ei ole loodud me üksteisest aru saama …“
Ma tahaks armastada. Kogu südamest!

Liidia Njanjkina (sündinud 23. september 1965 Udmurdimaal Alnaši rajoonis Serpi külas) on lõpetanud ilukirjandusliku tõlke eriala, töötanud ajakirjanduses ja praegu noorteajakirjas Invožo. Njanjkina on Venemaa Kirjanike Liidu liige ning on pälvinud Ašaltši Oki nimelise kirjanduspreemia. Olles aktiivne korrespondent udmurdi laste ajalehes Das lu! („Ole valmis!“) sai ta selle laureaadiks. Esmalt avaldas ta oma proosat perioodikas ja noorte autorite kogumikes ning praeguseks on temalt ilmunud jutu- ja luulekogu. Otsides oma kohta maailmas kirjutab Njanjkina üsna palju naiseks olemisest industriaalses linnas ja elust ühiselamukultuuris ning tema kirjutistes ilmneb pärimuslik taust perekonna väärtustamise kaudu. Näide:

***

Mina –
oma ema metsistunud tütar,
oma isa käest ära läinud tütar.
Kord aastas tulen koju
suurest linnast –
palav tervitus!
Hea, et on koht,
kus saab hingata,
kümmelda kuumas saunas.
Lagistada naeru sõprade seas,
ema tiiva all –
nutta, nutta …
… Kus ma jälle olen, metsistunud tütar,
kus ma ikka veel olen, käest ära läinud tütar?
Seal, kus on katus – tühi väli,
seal, kus ei ole Hõimuõnnelaegast.

Larissa Orehhova (sündinud 27. juuli 1979 Udmurdimaal Alnaši rajoonis Šadrasak-Kibja külas) on lõpetanud ajakirjanduse eriala ning töötab alates 2001. aastast ajakirja Invožo toimetuses. Ta on avaldanud oma loomingut kooli- ja tudengipõlves ajakirjanduses ning peagi ilmub trükis tema esimene luulekogu. Laiemale avalikkusele on ta tuntud pigem probleemsetel ja aktuaalsetel teemadel sõna võttev ajakirjanik. Tema luule on intellektuaalne, kuid samas ka naiselikult emotsionaalne ning väga udmurdipärane, kasvades välja folkloorsetest kujunditest. Näide:

***

Kesköö tulekul ütlesin endale:
suudan ka ilma sinuta elada.
Kuid hommikul tundsin heledat lainetust
üle keha,
lugesin südamekella tukse
ja sain aru:
ei suuda ilma sinuta.

Viktor Šibanov (sündinud 7. märts 1961 Udmurdimaal Glazovi rajoonis Kotgurti külas) on õppinud filoloogia erialal ja lõpetanud nõukogude kirjanduse eriala. Praegu on ta Udmurdi Riiklikus Ülikoolis vene ja udmurdi kirjandust ning on Venemaa Kirjanike Liidu liige. Ta on üks etnofuturismi eestvedajaid. Ta on koostanud udmurdi kirjanduse antoloogia keskkoolile. Šibanovi looming on maa- ja mehekeskse kirjandustraditsiooni kõrval uuenduslik, kujutades muuhulgas kaasaegset linnaelu ja tänapäeva naisi. Oma loomingus lähtub ta udmurdi luulepärimusest ja animistlikust maailmatunnetusest ning väljendab 20. sajandi ängistust.

„Neiu ja karu“

Neiu lõiganud vilja
kõrge männiku ääres.
Äkki ilmunud karu
kes-teab-kust otse ta ette.
Vaene neiu! Hirm
võtab ta jalgadest jõu.
Oma avaldas silmad pigistab hirmuhoos kinni,
ühe hetkega jookseb kogu elu ta silme eest läbi,
metselukas läheneb, läheneb …
Ja mis nüüd? Ta näitab tüdrukule kämmalt –
selles on suur puupind …

Tõesti, tõesti sündinud see lugu:
kui neiu karu käpast
orgi oli välja kiskunud,
siis kallima kingitud kireva rätiga
sidus ta metslooma haava kinni.
Räägitakse, et karu paitanud tüdruku pead.
Ja järgmisel koidikul kinkinud
talle kärjetäie magusat mett!

Pjotr Zahharov (sündinud 26. jaanuar 1961 Tatarstanis Kukmori rajoonis Vuž Kija-Jumja külas) on lõpetanud filoloogia eriala, töötanud ajakirjanduses ja on praegu proosatoimetaja ajakirjas Invožo. Zahharov on Venemaa Kirjanike Liidu liige ning on pälvinud Vladimir Romanovi nimelise kirjanduspreemia. Just tema avaldas ajakirjas Invožo mitu artiklit etnofuturismist kui uuest suunast soome-ugri rahvaste loomingus ja paljud selles artiklis mainitud loomeinimesed on end alates sellest etnofuturistideks nimetanud. Tema panus on suur ka teoste tõlkimises udmurdi keelde. Tema looming on ilmunud kahes kogumikus, raamatus ja luulekogus ning tema eepiline tragöödia Ebga osutus väga edukaks. Zahharovi looming on üsna sõnamänguline ja teemakäsitlus sügav ja mitmekülgne. Näide:

„7“(„Pu-pu“. Seitse pühendust rähnile)

Kuid tänaval – kuu, lõdisevad hatad …
Kuid tänaval – tumm ulgumine, pelu …
See pilt su ette ilmub vaatamata,
sel lühidalt on nimeks: „Elu“.

Said juba kaineks. Tervikuna paistad läbi.
Kuid läbipaistavana – saad pilkude eest põgeneda.
Sa nagu klaas …
kui õhk sa vaikselt paistad läbi,
kui harjud oma olematusega.

Käib läbipaistvas ajus mõttevire:
„Sa oled maha nühitud!“ – kui palgilt tahud.
Hää küll, kukk hommikuti kireb –
kui tahaks öelda – „oled elus“,
annab rahu.