Ülevaade neljast udmurdi muinasjutust ja taevajumalast ning maahaldjast

Udmurdi kultuuri kursuse usundi ja folkloori loenguks

Udmurdi muinasjutud

„Kõuts ja rebane“ (üles kirjutatud 1936. aastal, Balezino rajoonist) ehk miks metsloomad kassi kardavad: rebane läheb kassile nimega Kõuts Kassiste mehele ning kutsub karu ja hundi vaatama. Ta käsib tuua kingitusi, sest kass on kuri. Kassile tuuakse härg ja oinas ning ta kargab neile kallale ja sööb neid isukalt. Karu ja hunt kardavad ning on hämmeldunud, kui palju üks väike loomake sööb. Lõpuks kargab veel kass hundile kallale ning karugi arvab, et on ohus. Ent rebane tunneb oma vapra mehe üle vaid rõõmu.

„Alangasar“ (Baškiiriast, nende kangelasest; alangasaar- tekkis pärast permi rahvaste jagunemist (rändarahvaste alaanide ja hasaaride hõimud); kui nende rahvas laiali aeti, siis jäi nende nimi alles, kuigi sai negatiivse varjundi, sestap on Alangasaar ka muinasjuttudes negatiivne tegelane, justkui eesti vanapagan; rumala kuradi/vanapagana muinasjutt): lugu hiilgasest Alangasarist ja mehest, kes ta üle kavaldab. Alangasar tahab meest ära tappa ja süüa, sest mees jätab talle liiga ettevõtliku mulje. Alangasar hakkab korraldama „õnnetusi“, kuid tänu kavalusele pääseb mees neist terve nahaga. Lõpuks on Alangasar väga hirmunud, kui mees ütleb nalja pärast oma naisele, et nad saavad ju Alangasari peast suppi keeta.

„Võluviisud“ (hilisem; kohalik vaste imemuinasjutule) ehk lugu võluesemest ja selle oskuslikust kasutamisest: kõik imestavad, kuidas üks vanamees suudab olla lühikese aja jooksul eri kohtades. Vanamehel on saladus: tema võluviisud, mida ta on terve elu pununud, viivad ta kiiresti sinna, kuhu vaja ega väsita teda ega kulu. Kui vanamees seda mainib, varastab üks mees tema viisud ära, kuid ei oska nendega toime tulla, ta annab need edasi. Viisud vahetavad veel mitu korda omanikku kuni lõpuks saab need karjapoiss, kes on võluviiskudest kuulnud, õpib neid kasutama ja kasutab viiskusid vaid siis, kui vaja.

„Aknaraami-Iivan“ (rumala kuradi/vanapagana muinasjutt nagu ka „Alangasar“) ehk lugu sellest, kuidas kuradid minema hirmutati: mees jätab oma majapidamise kolmele pojale. Vanemad vennad kasutavad ära Iivani rumalust ja jätavad talle vaid aknaraamid ja piidad. Iivan võtab need kaasa ja asub teele. Ta näeb kuradeid, ronib puu otsa, kuradid jäävad puu alla peatuma (hakkavad sööma, loevad kulda üle). Lõpuks kukuvad aknaraamid maha, kuradid ehmatavad ja jooksevad minema. Kuid üks jälgib Iivani supisöömist, Iivan ütleb talle, et maitse tundmiseks tuleb keel pikalt suust välja ajada, kurat toimib õpetuse järgi, Iivan lõikab talt keele ja see hirmutab lõplikult kõik kuradid ära. Nii sai rumal Iivan rikkaks (kuradite kuld jäi talle) ja ajas kuradid igaveseks ära.

 „Kõuts ja rebane“ on Valentin Kelmakovi „Udmurdi keelenäidetes“ (1981) ilmunud ja teised esimeses udmurdi muinasjuttude venekeelses kommenteeritud väljaandes „Udmurtskie narodnõje skazki“ (1948).

„Sugulaste muinasjutud: valimik soome-ugri rahvaste jutte“ (Tallinn 2002; koostanud ja tõlkinud Pille Kippar)

Taevajumal ja maahaldjas

Inmar tähendusega „taevas“ esineb tihti udmurdi palvetekstides. Y. Wichmann arvab, et vanasti pöördusid udmurdid lihtsalt taeva poole ning hiljem sai sellest naaberrahvaste ainujumalate mõjul isikustatud taevajumal. Inmariga põimuvad mitmed loodusnähtuste ja –objektidega seotud mütoloogilised tegelased. Inmarikultus on mõjutatud türgi-tatari ja turgi rahvaste taevakultusest. Taevajumala tegevused on loodusnähtused (äike, vihm, päike, välk), kuigi udmurdi mütoloogias on ka eraldi äikese-ema ja päikese-ema. Udmurdi usundi puhul on inmari kõrval võrdväärsena maa-ema. Udmurdi taevajumalat mõjutasid kindlasti ka rändkarjakasvatajad, islam ja ristiusk, mis lisasid taevajumalale omadusi, millest said hiljem omaette jumalused (nt maahaldja mu-kilcini puhul). Tänapäeval tähendab inmar nii paganlikku taevajumalat, jumalat üldse, Jehoovat, Jumalat-isa. 

Milline on maahaldja ja maa-ema vahekord? Ühest inmari epiteedist (kildis) iseseisvus (kildisin) ja hakkas sümboliseerima viljasaagi ja maaga seotut. Hiljem ta jagunes maahaldjaks ja viljahaldjaks, kes omandasid veidi maa-ema jooni (maa-alune asupaik, must ohvriloom, ohverdamine maase kaevatud auku).  On ka eri andmeid, kas maahaldjas elab ka vahepeal ka taevas või ainult maa peal. Kildisini kohta lood: kõndis kunagi maa peal, aga siis vihastas inimeste peale ja läks taevasse või kadus lihtsalt ära.

Maahaldjale ja taevajumalale toodi ohvreid eraldi. Taevajumalale ohverdati heledaid, maahaldjale tumedaid loomi. Nende poole pöörduti eelkõige põllumajandusega seotud palvustel. Palve algas nii sugukonna palvekojas kui ka ohvrihiies sageli nende nimetamisega. Ristiusu mõjul hakkas kildisin samastuma Lunastajaga.

Aado Lintrop „Udmurdi usund“ (Tartu 2003)