Veidi udmurdi materiaalsest kultuurist kahe allika põhjal

Udmurdi kultuuri kursuse materiaalse kultuuri loenguks

Kaljo Põllu „Eesti Kunstiakadeemia soome-ugri uurimisreisid läbi aastate“ http://suri.ee/hs/pollu.html

Alates 1978. aastast on Paul Ariste õhtusel Eesti Kunstiakadeemia tudengitel olnud tavaks minna õppepraktika raames suvel kolmeks nädalaks Venemaal elavate soome-ugri rahvaste juurde (lisaks on käidud ka Hiiumaal ja Ukrainas). Kuni 1996. aastani on toimunud 19 uurimisreisi, mille eesmärkideks on  joonistada, pildistada ja filmida soome-ugri rahvaste traditsioonilisi rahvarõivaid, tarbeesemeid ja ehitisi nende loomulikus etnilises keskkonnas. Otseselt ainelist materjali ei koguta (ei küsita, ei osteta), kuid seda saadakse enamasti kingituseks ja hoiustatakse Eesti Rahva Muuseumis.

1980. aasta suvel käidi nii Lõuna- (Bobja-Uta küla) kui ka Põhja-Udmurdimaal (Põketi küla). Lõuna pool oli tähelepanu koondunud vanadele kanepistele riietele, põllutööriistadele ja hoonetele, endisele ohvrihiiele. (Lisaks olid tähelepanuväärsed mesilased nii metsas kui tänapäevastes tarudes.) Põhjas suheldi bessermanidega (islamiusulised udmurdid) ja joonistati nende rõivad ja ehted üles. Paljud rahvakunstiesemed olid aga juba eri muuseumidesse ära viidud.

„Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat XLVI“(Tartu 2002) Svetlana Karmi kirjutis „Eesti Rahva Muuseumi udmurdi kogud“

Eesti Rahva Muuseumi udmurdi kogudes, kuhu on kogutud materjali alates 20. sajandi alguskümnenditest kuni tänapäevani, on etnograafilisi esemeid, fotosid, joonistusi, filmi-ja videomaterjale, etnograafilisi teatmematerjale ja välitöö päevikuid. Need peaksid andma pildi udmurdi 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse talupojaolmest. Kuidas on kogu kujunenud? Esimesed esemed 1923. aastast Õpetatud Eesti Seltsi poolt, enne 1960-ndaid lisandusid veel mõned juhuslikud esemed, 1969. aastal lisandus 21 eset. Süstemaatiline kogumine algas 1970-ndatest. Kalju Konsin (tollase Riikliku Etnograafiamuuseumi vanemteadur) käis Udmurdimaal 1971. ja 1973. aastal. 1977. aastast kuni 1993. aastani 20 ühisekspeditsiooni koostöös Udmurdi Vabariigi Rahvusmuuseumi etnograafiaosakonnaga. Nendel osales nii Eesti kui Udmurdi muuseumite töötajaid ja üliõpilasi. 14 ekspeditsiooni eestvedajaks oli Eesti Rahva Muuseumi direktor Aleksei Peterson. Udmurdi poolelt oli juhiks Udmurdi Vabariikliku Koduloomuuseumi etnograafiaosakonna juhataja Serafima Lebedeva. Muuseumid tegid koostööd ja nii täienesid mõlema riigi muuseumid. Eesti udmurdi kogud jäävad alla vaid udmurdi rahvamuuseumi kogudele- seega on väga rikkalikud ja esinduslikud.

ERM-i udmurdi kogudest ja ekspeditsioonidest on palju kirjutatud nii artikleid ja mälestusi kui omaette käsitlusi ja uurimistöid (nt Kalju Konsin, Heno Sarv, Vladimir Vladõkin, Aado Lintrop, Aleksein Peterson, Serafima Lebedeva, Lembit Lepp). On tehtud ka palju näituseid nt kunstist, käsitööst, rahvarõivastest.

Esemetekogu puhul on oluline, et lisaks praktilisusele on neil ka sümboolne tähendus, mis hõlmab nimetust, välist vormi, rituaalset kasutust. Udmurdi esemete süstemaatiline kogumine jääb aega, mil ERM-is hakati tähelepanu pöörama igapäevase olustikuga seotud esemete säilitamisele. ERM-i udmurdi kogudes on üle 1600 eseme. Kõige enam on rahvariideid (just naiste omi), nende hulgas ka kanganäiteid, särgiääriseid, kätisetikandeid jms, kuid ka sisustustekstiile (laudlinad, linikud, voodipesu, kardinad, põrandatekid jms). Udmurdi rahvariiete kujunemist mõjutasid soome-permi traditsioonid  ja baškiiride, venelaste, tatarlaste rahvarõivad. Kaks suurt rahvariiderühma, mis oma korda jagunevad lõike detailide, ornamendi, kaunistuse põhjal eraldi allrühmadeks: põhja (alam-tšeptša ja ülem-tšeptša) ja lõuna (lõunaudmurtia, kalmezi, Kaama-tagused, Vjatka-tagused ja bavlõ). Põhjas punased kirjad ja tikand valgel taustal, lõunas riided värvi ja ornamendi poolest rikkalikumad ja mitmekesisemad.  Eraldi on täheldatav üleminekuvorm šarkano-jakšurbodja ja täiesti eraldi seisvad bessermani rahvariided. Ka rõivakomplekti siseselt erinevusi külati (nt särgi volangide laius, arv; põlle pikkus särgi suhtes). Kuid erinevused olid pigem naisterõivastes, meesterõivad omavahel oluliselt ei erinenud. Rahvarõivas kannab infot rõiva kandja kohta: vanus, sooline kuuluvus, sotsiaalne staatus (naistel eriti just peakatetes; meeste puhul perekondlik seis riietuses ei kajastunud). Kõik eluetapid (laps, noor, abielus jne) kajastusid riietes. Lisaks kajastusid rõivastes aastaajad ja situatsioon (töö, olme, püha). Kontrastsed värvid ja tikandid vihjavad kaitsev-maagilisele tähendusele.

Udmurdi naise rahvarõivakomplekt koosneb tuunikalaadsest särgist, millele on tikitud kas otse või eemaldatav rinnalapp (esimest korda kanti pulmas). Põhjas on suveks mõeldud eest lahtikäiv lühikeste varrukatega lõuendist rüü, lõunas kaftan või pikk varrukateta jakk. Soojadeks riieteks on puuvillane kuub, lõuendist kaftan, kasukas. Lisaks põlled, peakatted, vööd, sukad, sokid, kindad. Ehted (metallist, helmestest, müntidest, teokarpidest jne) olid olulised  pidulikus rõivastuses, lisaks kaitsev-maagiline omadus.  

Tänini kannavad vanad naised lõunapoolsetes külades traditsioonilise lõikega (kuid vabrikuriidest tehtud) rõivaid. Vanaaegseid rõivaid kannavad esinemistel folkloorigrupid. Vanu ehteid hoitakse praegu kui reliikviaid.

Meeste rahvarõivad koosnesid linasest särgist, linastest pükstest, rihmast või vööst (kootud või punutud), kaftanisarnasest ülerõivast, kasukast, peakattest.

Lastega seotud esemeid on vähe: riided kulusid paljulapselistes peredes kiiresti ja lasterõivastega olid seotud erilised uskumused, mistõttu neid kergekäeliselt võõrastele ei antud.

Jalanõudeks udmurtidel viisud (ainsana ERM-i kogus), nahksaapad, vildid.

ERM-i kogus on esindatud kõik udmurdi lokaalsed grupid, kõige rohkem on rahvariideid lõunast. Kuid kahjuks pole märgitud, mis sündmuse või eluetapiga on rõivad seotud ja see võib tekitada segadust. ERM-i kogus leidub ka haruldusi (nt pikkade võltsvarrukatega rüü).

Veel on ERM-i kogus mööblit (voodi, peatsilauad, laud, tool, pink, kirstud, nõuderiiulid, pilak (peerupiht), kangasteljed, vokid), punutisi, tööriistu ning nõusid, mis annavad ettekujutuse meeste käsitööst.  Pillidest on olemas suur ja väike kannel, viiul.

Fotokogus on ligikaudu 4200 ühikut, mis peegeldavad just 20. sajandi alguse ja 1970-1990-ndate udmurdi kultuuri. Põhiline osa on ekspeditsioonididelt saadud materjal, mille temaatika on lai.

Etnograafiliste joonistuste (tehtud ekspeditsioonidel)  kogus (579 lehte) on kõige rohkem kujutatud ehitisi. Lisaks veel nt tööriistu, olmet, rahvarõivaid, käsitööd, palvekohti.

Filmi-ja videoarhiivis (alates 1980-ndatest) A. Petersoni ja S. Lebedeva filmid. Jäädvustatud nii religioosset kui ilmalikku kombestikku-olustikku.

Käsikirjakogus on välitöödepäevikuid (15, autoriteks Kalju Konsin, Aleksei Peterson, Piret Koldits, Jana Reidla, Tiina Tael) ja etnograafilisi kirjutisi (nt Kalju Konsin, Kaido Kama).