Lühikesed kokkuvõtted kirjanikest koos luulenäitega.
I Komi kirjandus
IVAN KURATOV (1839 – 1875) sündis üsna haritud ent vaeses talupojaperes. 1854. Aastal astus ta Vologda seminari, kus tema õpitulemused olid hiilgavad. Peale seda otsustas ta edasi õppida moskvas. Aasta pärast aga naasis ta tagasi kodumaale ning hakkas õpetaja ametit pidama. Ta oli aktiivne kultuuritegelane ning muuhulgas kogus ka rahvaluulet. 1864. – 1865. Aastal sattus ta vastuollu kooli juhtkonnaga ning lahkus töölt. Talle, kui vabale mõtlejale, olid poliitilised ja vaimsed surved talumatud. Talle tundus, et kodumaal on võimatu ausalt elatuda vaimse tööga ning astus Kaasani sõjakooli, kus kahe aasta pärast sai temast kindla sissetulekuga sõjaväeametnik. 1866. Avaldas ta anonüümselt viis luuletust, esitades need rahvaluulena, kuna tollal oli mõeldamatu avaldada rahvakeeles autoritekste. Alles XX sajandil trükiti need luuletused komi keeles, olles esimesed komi keeles trükitud luuletused. Kuratov aga määrati tööle Kesk-Aasiasse, kus ta 1875. aastal kopsupõletikku suri. Elu oli seal raske, kuid kirjutamist ja enda harimist ta ei jätnud. Ta tõlkis komi keelde kasahhi ja pärsia luulet. Ta olevat kirjutanud ka komi keele grammatika, kuid sellest pole tõendusmaterjali alles jäänud. Ivan Kuratovi luuletuste täielik kogu ilmus alles 1979. a. Tänaseks on ta saanud vaieldamatult komi suurimaks poeediks.
KOMI KEEL
Tean, et komi keel ei
Räägi suuri sõnu,
Tean, et liigsest jutust
Ta ei tunne mõnu.
Keel see mulle kallis,
Kaunis, malbe, kõlav,
Palvetan ses keeles –
Andeks saan kõik võlad.
Selles armsas keeles
Vestlevad õed-vennad
Heaga õnnistavad
Vanemad mind ennast!
Seda keelt ma kuulsin
Omahällis juba,
Hauani ei seda
Unustada luba!
Südamega tundsin
Komi keele ilu –
Enne teisi tasa
Selles laulma vilun...
Selles keeles teised
Laulavad kord valjult –
Sada tuhat kõrva
Kuulevad siis paljut!
NÖBDINSA VITTOR (1888 – 1943) oli samuti vaevlevast perekonnast. Tema õpingud kestsid üsna lühikest aega, kuna pidi rahanappuse pärast tööd leidma. Ta alustas Uuralist kuni jõudis välja Ukraina kaevandustesse, kuhu jäi neljaks aastaks. Tema tõeline loometee algab alles 1917. a. Erinevalt Kuratovist sai tema nautida publikut. Ta oli poeedina oma rahva lemmik. Luuletaja, kes lõi kaasa kõihil rinnetel, vastas oma aja nõuetele. Ta polnud ainult suur kirjamees vaid ka esimene komi helilooja. Peale selle tegeles ta veel laulmisega, näitlemisega, lavastamisega ja ajakirjandusega. Rahvas armastas tema laule ning Nöbdinsa Vittori teosed tähistavad komi teatri sündi. Ta moodustas oma rändtrupi, mille põhjal moodustati Komi Draamateater. Ka pani ta nurgakivi komi kirjanduskriitikale. Poliitiliste vaadete pärast sai ka tema kritiseerida. See viis nii kaugele, et 1938. a. Sai ta viis aastat laagrikaristust, mille järel tal keelati kodumaale tagasi pöörduda. Ta suri 1943. aastal Tomski kandis, pidamata vastu raskele metsatööle. Kui ilmnes vastuoli tema aadete ja partei ideloogi vahel, ei kõhelnud ta kunagi kaitsmast komi rahvast ja kultuuri.
KOMI LAUL
Põlismetsa kohinad,
Ežva vete mühinad,
Kogu elu-olu see
Kaebelaulus kuulukse.
Refrään:
Kaja, kaja, kaugele,
Komi kaunis lauluke,
Rahva elu hõlbusta,
Komi kanti rõõmusta!
Sügisene jahiaeg,
Talvel metsatööde vaev,
Kevadine parvetus –
Komi laulu arvatud.
Refrään.
Raskel kombel töötades,
Ninaesist teenides,
Kui see töö käib lauluga,
Rahva süda rõõmustab.
Refrään.
Laia sihti ajades,
Uhket elu rajades,
Komi hääled muutuvad –
Kaeblikud ei enam nad.
Refrään.
II Mari kirjandus
SERGEI TŠAVAIN (1888 – 1937) on viljelenud kõiki kirjanduse liike. Ta oli luuletaja, proosakirjanik, dramaturg, esseist, õpetaja, ajakirjanik... kõigil neil aladel oli ta silmapaistev. 1905. a. sai temast Kaasani seminari õpilane ning kohe algusest peale viis kirjutamistuhin ta endaga kaasa. Sergei Tšavain osales aktiivselt kalendrite väljaandmises ja kirjutas emakeele õpikuid. Lõpuks aga sattus ka tema riigi vaenulikkuse ohvriks. 1908. a. pärast õpingute lõpetamist ilmus tema rahvaluuleaineline kogumik „Vanade marilaste elust“, mis on esimene marikeelne proosateos. Tšavaini loomingus on valdavaks teemad revolutsioonist, armastusest isamaa vastu ja selle ilu ning emakeele vastu. Ta ei kasuta mitte ainult rahvatraditsioone ja suulist pärimust, vaid eelkõige pöördub ta kodumaa ajaloo poole. Tema romaanist „Elnet“ on saanud klassika. Raamat kirjeldab mari külaelu 1905. Ja 1917. a. vahelisel perioodil. Selle mari kirnaduse võtmeromaani lõpetamiseks aga ei jäeta Tšavainile enam aega.
***
Marid, marid, marikesed,
Kirjud rõivad seljas kel,
Lapsed kaasas kõikidel,
Kaugelt kokku tulite
Päevapilte tegema,*
Hüva juttu puhuma?
Kuidas süda rõõmustas,
Kuidas hääli helises,
Elasite vesteldes
Kokku tulles, kohtudes,
Pildi jaoks ehk muutudes,
Naerdes üksteist vaadates?
1908
*Marid kogunesid eri paikadest end pildistama.
III Udmurdi kirjandus
KUZEBAI GERD (1898 – 1937) hakkas juba varakult vene ja udmurdi keeles kirjutama ja rahvaluulet koguma. Hoolimata tema majanduslikest raskustest sai Kuzebai Gerdist varsti ka õpetaja. Ta aitas palju kaasa udmurdikeelsele kirjandusele ja kultuurile. 1922. a. koostas ta oma esimestest luuletustest kogumikku „Kannel“ ning samal aastal läks Gerd õppima Moskvasse Kirjandusinstituuti. Ta oli silmapaistev õpilane ning tegeles väga aktiivselt ka väljaspool kooli. 1926. aastal kutsuti ta Iževskisse tagasi. Talle anti ülesandeks lua koduloomuuseum. Samuti asutas ta udmurdi kirjanike organisatsiooni. Ta tegeles kõigega, mis oli seotud soome-ugri kultuuridega. Poliitiline õhkkond muutus aga üha pingelisemaks. Gerdi sõnavõtud keele uuendamise osas tõid talle palju vaenlasi: tema arvates pidanuks udmurdi keel arenema eelkõige keelesiseste ressursside ja mitte vene laenuda mõjul. 1933. a. mõisteti talle kümme aastat vangilaagris. 1937. a. lasti ta maha. Gerd oli esimene soome-ugri haritlane, keda rünnati selle eest, et ta jäi truuks oma rahvusele.
TULIN TAGASI
Udmurtide hulgast ma läksin kord Venesse tööle,
Et unustust leida mu murede, kurbuste ööle;
Siis mõtlesin, elu on muretu venede keskel,
Seal endale õnne võin leida ma aegade kestel.
Seal elasin päevi ja nädalaid – kurbus ei leebund,
Vaid endale otsides õnne ma seda ei leidnud:
Udmurtide järele igatses süda mul nuttes,
Ta tagasi pöörduda käskis mul Venemaalt ruttu.
Udmurdite räämaseid külasid näha ma tahtsin,
Mu südames tulvand häid sõnu seal lausuda tahtsin.
Ei mõistnud, ei mõistnud oh mina, kus õnne võib leida,
Kõik mured ja kurbuse südamest ära kus heita.
Sees pisaraist täitusid meeled... kuid silmi ei sule...
Udmurdi jah tumeda rahva ma sekka taas tulen!
Kõik sulas, kui küla taas nägin, kui keelt jälle kuulsin.
Kui rahva sain tagasi, õnnegi leida siis suutsin!
AŠALTŠI OKI (1898 – 1973) sündis Lõuna-Udmurtias. Sajandi alguses oli haruldane, et üks tütarlaps sai koolis käia. Nii nagu paljud teisedki soome-ugri haritlased, nii sai ka temast õpetaja. Varsti aga avanes tal võimalus teha teoks oma unistus – saada silmaarstiks. Ta läks Kaasanisse arstiteaduskonda. Üsna peagi hakkas ta kooli kõrvalt ka kirjutama. Ta osales udmurdi naiste käekäigu eest. Poliitilised konfliktid tekkisid taaskord. Öeldi, et tema luuletused kajastavad udmurdi naise rõhutud olukorda. Lõpuks aga võis raamat ikkagi ilmuda ning mitmed seal ilmunud luuletused said ajapikku rahvalauluks, mida lauldakse tänapäevani. Teda aitas suuresti Gerd Kuzebai, kes tema loomingut avaldada aitas ja talle igati vaimselt toeks oli olnud. Ta sattus küll mõned korrad vanglasse, kuid need ei jäänud pikaaegseteks. Ta jätkas tööd silmaarsti ja kirurgina kuni pensionipõlveni ja suri oma kodukülas. AŠALTŠI OKI luuletused anti uuesti välja 1968. aastal ning kümme aastat hiljem ilmus teinegi kogumik, kus lisaks luuleloomingule leiab lugeja ka mõned muud kirjutised.
NING ÕITSEB KIRSIPUU
Ning õitseb sinu kirsipuu...
Ja voolab-helkleb Tšigošur...
Õit imeb herilase suu
Ning õitseb sinu kirsipuu...
On tüdruk väga armunud,
Tal puna põske tulvanud –
See ilus poiss tal meeldib ju...
Ning õitseb sinu kirsipuu
1925
No comments:
Post a Comment