Eesti Kunstiakadeemia soome-ugri uurimisreisid läbi aastate

 "Eesti Kunstiakadeemia soome-ugri uurimisreisid läbi aastate" ülevaade.

allikas: http://www.suri.ee/hs/pollu.html

Eesti Kunstiakadeemias korraldati üliõpilastele alates 1978. aastast suviseid õppepraktikaid ekspeditsioonidena Vene Föderatsioonis elavate soome-ugri rahvaste juurde. Kokku toimus 20. uurimisreisi. Eesmärgiks oli joonistada ja mõõdistada soome-ugri rahvaste traditsioonilisi rahvarõivaid, tarbeesemeid ja ehitisi kohapeal, loomulikus etnilises keskkonnas.

Moodustati enamasti 15-st erineva eriala üliõpilasest koosnev töörühm. Enne teele asumist anti neile konsultatsioone paikkonna ajaloost, kultuurist ja loodusest. Matkapäevade kohta tehti ühisesse päevikusse kahe-kolme leheküljelisi sissekandeid. Ekspeditsioonidelt toodi igal aastal umbes 300 joonistust ja 450 diapositiivi või fotot, viimastel aastatel ka videosalvestusi. Väga tähtsaks peeti, et õpilased loeksid raamatukogudes antud teema kohast teaduslikku kirjandust ja kirjutavad lühiuurimuse.

Ekspeditsioonid toimusid järgmistesse paikadesse:

1978. a. Murmanski oblasti Lovozero rajoon – seal jäädvustati paberile koolasaamide ning eelmisel sajandil sinna elama tulnud komide ja neenetsite rahvarõivaid, tarbeesemeid, ehitisi jms. Külastati koolasaamide püha Seidjärve, mille ühele saarele olevat maetud selle piirkonna saamide viimane šamaan. Tagasiteel, Karjalas, Belomorski linna lähedal kopeeriti umbes 4500 aasta vanuseid Uus- ja Vana-Zalavruga ehk Valge mere kaljujooniseid. 

1979.a. Lääne-Siberi Jamali Neenetsi Autonoomne Ringkond - uuriti Šurõškarõ rajoonis elavate põhjahantide rahvarõivaid, jahi- ja kalapüügivahendeid, ehitisi, ornamente jm. Erilist tähelepanu pöörati hantide hulgas veel säilinud vanadele uskumustele ning nendega seotud kombetalitustele ja kultusehitistele (hauapealsed rajatised, hukkunute hingenukud, nende hoidmiseks ehitatud sammasaidad ning üks ohvrihiis). Toodi kaasa kasetohutükkidest kokkuõmmeldud püstkoja kate (säilitamiseks üle antud Eesti Rahva Muuseumile). Valmis õppeotstarbeline Lääne-Siberi õistaimede herbaarium.

1980.a. Udmurdi Vabariigi lõunaosa Bobja-Utša küla - seal olid tähelepanu keskmes vanad kanepised rõivad, põllutööriistad ja hooned. Haruldaseks osutus meile juhatatud telkimispaik – põlispuude ja veel praegugi puhtaveelise allikaga endine ohvrihiis. Huvitavateks osutusid ka veel praegugi tegutsevad metsamesilad oma niinekoorest katustega ehitiste ja tänapäevaste mesilastarudega. Põhja-Udmurdi Põšketi külas avanes haruldane võimalus suhelda väikesearvulise bessermani hõimuga (islamiusulised udmurdid), kellelt joonistati mitmeid põlvkondi tagasi valmistatud rõivaid ja hinnalisi ehteid. Palju rahvakunstiesemeid olid erinevad muuseumid juba ära viinud või ostnud, paar küla tuli pere-perelt läbi käia: vaevatasuks hinnalised joonistused ja haruldased fotod.

1981.a. Polaar-Uuralite piirkond - joonistati ainult Obil sõitmiseks kohandatud mitut tüüpi paate, kalapüügiriistu, rahvarõivaid, kultusesemeid ja -ehitisi. Tagasiteel tutvuti Salehardi ja Vorkuta koduloomuuseumidega. Ootamatult rikkalikeks osutusid viimases säilitatavad euroopa tundraneenetsite materiaalset kultuuri hõlmavad kogud.

1982.a. Eesti, Hiiumaa, Kõpu poolsaare rannakülad - huvikeskmes olid endisaegsed kalapüügi-, põllutöö-, loomapidamise ja metsatöö vahendid. Avastati mõned veel päris lagunemata rehielamud, suitsusaunad, sepipajad ja tõrvaahjud. Lisaks pildistati ümber vanu kohalikku kultuuriloolist tähtsust omavaid fotosid (laulukooride, kodumajanduskursuste, külakoolide ja Kõpu poolsaarel ehitatud purjelaevade pildid) ning koguti ainest esimeste külafotograafide kohta.

1983.a. Lääne-Siberi Handi-Mansi autonoomne ringkond - Uuriti Berjozovo rajooni Sosva ja Lombovozhi külas elavate manside rahvakultuuri. Lombovozhis, kus peaaegu ainult mansidega asustatud külas rääkisid emakeelt ainult vanakesed, keskealised mõistsid paremini vene keelt, lapsed aga rääkisid ainult vene keeles. Noored kuulasid õhtustel kogunemistel ainult läänelikku muusikat. Ajad ja inimesed on muutunud. Kuid rahvateaduslikust seisukohast oli see küla ülihuvitav. Erilist tähelepanu pälvisid manside vanad uskumused ning kombetalitused ja nendega seotud esemed, nagu elutoa nurgas eraldi kardinakesega varjatud riiulil hoitavad esivanemate hingenukud, kalmistu maapealseid matuseid varjavad hauapealsed ehitised ja küla taga metsas asuvad kultusekohad. Ka seekord valmis õppeotstarbeline herbaarium.

1984.a. Karjala Vabariik (seoses „Kalevala"-eepose ilmumise 150. aastapäeva ürituste ettevalmistamisega)- pikem tööpeatus oli Kalevala (Uhtua) külas, kus joonistati ja mõõdistati mitmesugust, juba kasutuselt kadunud tarbevara. Seda oli säilinud armetult vähe, sest viimase sõja ajal, rinde lähenedes, evakueeriti ajutiselt suurem osa siinsetest elanikest Arhangelski oblastisse. Vara jäi laokile ja tassiti laiali või läks kütteks. Meeldejäävad olid oma ürgse lihtsusega vanad suitsusaunad. Huvitav oli ka Kalevalas hiljuti avatud runolauljate muuseum. Edasine uurimistöö toimus Belomorski lähedal, kus jätkati 1978. aastal alustatud Valge mere kaljujooniste kopeerimist. Hiljem siirduti Petrozavodski (Petroskoi) kaudu Äänisjärve idakalda graniidipaljandikesse taotud kaljujoonistega tutvuma. Kopeeriti nende ilmekamaid kompositsioone.

1985.a. Kuibõševi oblast ja Tatari Vabariik - Peatuspaikadeks olid koolimajad. Kuigi külad on sealkandis üheilmelised ja rahvakunstiesemeid võrdlemisi vähe säilinud („metsikute" kogujate poolt ära viidud), õnnestus siiski joonistamiseks leida võrdlemisi vanu rõivaid, ehteid, õlgkatustega lehtpuupalkidest elamuid jm. Nagu kõigil volga rahvastel, peetakse ka siin, peaaegu stepialal, igas peres mesilasi.

1986.a. Ukraina, Taga-Karpaatia oblast – uuriti seal elavate ungarlaste rahvakunsti. Pikemaks peatuspaigaks oli valdavalt ungarlastega asustatud Muzhievo (Muzsály) küla. Kui mõningaid esemeid külaelanikel enam polnud, nagu mitut tüüpi nahast karjasepasunad, keraamilised veekannud ja mitmevärvilise lillornamendiga veinipudelid, siis sai neid joonistada rikkalike kogudega külamuuseumides. Huviobjektiks kujunes nende veel praegugi elujõuline naivistlik rahvamaal ning külapottseppade poolt valmistatavad kirevalt kaunistatud toidunõud ja pisiplastika. Rahvakunstimeistrite vanemaid töid leidub kirikute lae- ja koorirõdude maalitud puutahvlite ja kalmistute skulptuuride näol. Need kõik on kunagised talupoeglikke nõudmisi rahuldanud kunstilise loometöö saadused.

1987.a. Karjala, Äänisjärve idakallas - Jätkati kolm aastat varem alustatut sealsete kaljujooniste kopeerimist. Seekord õnnestus osal uurimisrühma liikmeist käia ka samas asuvatel väikestel Guri saartel. Neist ühe graniidipaljandil leidub arvatavasti kalevalalikku maailmamunateemalist loomismüüti kajastav joonisterühm (veelind ja muna). Jõuti teha ka korduskoopiaid Bessi ja Peri neeme väljapaistvamatest joonistekogumitest. Üheks peatuspaigaks oli ka Kandalakša. Seal uuriti linna lähedal asuvat suuremõõtmelist kivilabürinti. Välitööd lõppesid Murmanskis, kus joonistati ja pildistati sealses koduloomuuseumis leiduvaid koolasaamide rahvakunsti paremaid näidiseid. 

1988.a. Hiiumaa looderannik - Seekord töötati kunagi rannarootslastest asustatud Reigi ümbruse ja Tahkuna poolsaare külades. Põhiliseks eesmärgiks oli taluehitiste joonistamine ja pildistamine. Malvaste külas tutvuti üksikasjalikumalt peaaegu puutumatult säilinud ja hoitud Mihkli talu-muuseumi hoonerühmaga. Koguti ka kohanimesid ning uuriti Reigi rannas Kootsaare poolsaarel asuvat kivilabürinti.

1989.a. Lätimaa, Talsi maakonna rannakülad – Võeti osa samal ajal toimunud Liivi Rahvamaja taasavamisest Kuolkas, kus elab veel põlisliivlasi. Samas pandi välja liivi külades valminud joonistuste näitus, mis äratas suurt huvi ning leidis rohket külastamist külaelanike poolt.

1990.a. Leningradi oblast, Podporozhje rajoon – peatuti seal elavate vepslaste juures. Tegelikult on vepslaste asustusala suurem, laiudes Äänisjärve ja Valge mere vahelisel alal. Lisaks etnograafilise materjali paberile jäädvustamisele, tutvuti omapäraste vene õigeusu pühadetalitustega, aga ka vepslaste vanade pulmakommetega.

1991.a. Leningradi oblasti Kingissepa rajooni lääneosa - põlisrahvaste, vadjalaste ja isurite maa. Joonistati vanemate puitehitiste välis- ja sisevaateid, külade asendiplaane, kodust tarbevara, rõivaid jm. Pildistati varemeis kirikuid ja samas asuvatel mahajäetud kalmistutel enne Põhjasõja-eelseid rootslaste hauaehitisi.

1992.a. seoses majanduslike raskustega Eestis ja segadustega Venemaal, kuid kindla sooviga mitte katkestada uurimisreiside järjepidavust, otsustati minna jällegi Hiiumaale. Töötati saare kahes osas: läänerannikul ja idaosas - niiviisi tulid selgemini ilmsiks väikese Hiiumaa kihelkondlikud iseärasused: ühelt poolt saare läänerannik, oma juba 19. sajandil päriseks ostetud põlistaludega ja teiselt poolt idaosa, kus on veel praegugi tuntav peamiselt 1920-ndatel aastatel mõisamaade tükeldamisest tekkinud asustuse eripära. Eelöeldust tulenev peegeldub ka tarbevara koostises ja isegi inimeste meelelaadis.

1993.a. oli uurimisreisi rahastamisega veelgi suuremad raskused. Otsustati ekspeditsioonide traditsiooni siiski jätkata ja veelkord minna lähedasele ja omapärasele Hiiumaale, selle kõnesolevate ekspeditsioonide poolt veel läbikäimata paikadesse.

1994.a. ekspeditsioonide majanduslik olukord paranes. Asendamatuks abiks kujunes Avatud Eesti Fondi rahaline toetus. Siirduti jälle Venemaale, koolasaamide juurde. Alguses tutvuti Kandalakša kivilabürindiga. Mahajäetud saami-komi külas Tšalmnõ-Varris joonistati ja pildistati mõnd veel püstiseisvat vana ehitist, omapärast kalmistut ja iidseid kaljujooniseid. Uurimisreisi lõpetuseks jättis osavõtnuile suure elamuse jalgsimatk üle tundrute koolasaamide püha Seidjärve juurde.

1995.a. Mari Vabariik (Mari El) - eesmärgiks maride kahe etnilise rühma (tegelikult rahva), mäemaride ja niidumaride, materiaalse kultuuri ja vaimse pärandiga seotud esemete ja kultusehitiste jäädvustamine paberile. Ekspeditsioonilt toodi kaasa hulgaliselt joonistusi, mustvalgeid ja värvifotosid, diapositiive, videolinte.

1996.a. suvel jätkati juba 1981. a. alustatud tööd Jamali neenetsite rahvakultuuri uurimisel. Seekord siirduti Salehardist veelgi kaugemale põhjapoole, Obi jõe suudmeala Jar-Sale rajooni. Sealkandis on veel suures aus elada vähemalt suvel külade kaupa või perekonniti püstkodades: mehed püüavad ja müütavad Obil kokkuostulaevadele kala, naised tegelevad koduse majapidamise ja laste kasvatamisega. Uurimisreisilt toodi kaasa rikkalik paberile, filmi- ja videolindile jäädvustatud kujutav aines Jamali neenetsite tarbevarast, lisaks veel materjali nende uskumustega seotud hingenukkudest, hauaehitistest ja kultuskohtadest. .

1997.a. on kavas minna Uurali lähistel elavate permikomide juurde.

Ekspeditsioone alustades püstitatud eesmärk – käia kõigi soome-ugri rahvaste juures – sai teoks. välitööde toimumispaikades korraldatud näitused äratasid kohalike elanike hulgas suurt tähelepanu ja leidnud elavat külastamist. Kaasa toodud materjalidest on väljaspool Kunstiakadeemiat korraldatud mitmeid näitusi. Erilist tähelepanu väärib näitus VI rahvusvahelisel fenno-ugristide kongressil Komi Vabariigi pealinnas Sõktõvkaris 1985. aastal, kus oli väljas 306 joonistust, 153 fotot, 5 Karjala kaljujooniste koopiat ja 14 ekspeditsioonide materjalide alusel valminud loomingulist tööd. Kõnesolevate ekspeditsioonide kohta on ilmunud mitmeid kirjutisi Eesti, Soome ja Venemaa ajakirjanduses.

Kõik ekspeditsioonidelt kaasa toodud materjalid on üle antud Eesti teadusasutustele, teisisõnu teaduslikku ringlusse ning muudetud kättesaadavaks kõigile asjast huvitatud kodu- ning välismaistele uurijatele ja kunstnikele. Suuremat osa ekspeditsioonimaterjal säilitatakse Eesti Rahva Muuseumis Tartus, Karjala kaljujooniste koopiad asuvad Eesti Kunstimuuseumis ja osa Hiiumaa uurimisreiside materjale Vabaõhumuuseumis Rocca al Mares Tallinnas.