Refereeringuid ja kommentaare mõne udmurdi kirjaniku kohta

Udmurdi kultuuri kursuse udmurdi kirjanduse loenguks

„Kevahommik“ (Tallinn 2002, tõlkinud Arvo Valton)

Mihhail Iljin (1878–1935)  – väljendus oma emakeeles kunstiliselt, ent tema luule pole revolutsioonimaiguline, sestap teda 1920-ndatel ka kritiseeriti. Iljini teemadeks olid vaimsed heitlused, Udmurdimaa ilu, Jumal, emotsioonid, mitte revolutsiooniga kaasnev lootus. Kuzebai Gerd arvustas teda eriti, kuid hiljem muutis oma arvamust ja tunnistas, et Iljin valdab kõrgel tasemel nii udmurdi keelt kui luuletehnikat. Iljin uuris udmurdi rahvaluulet, propageeris emakeelt. Luuletustest: Luuletab, et võita eluvaeva. Eriti meeldejääv ja painav on luuletus „Lauluviis“, kus kirjeldatakse ilusat lauluviit, kuid pole selge, kus see tuleb. Seda on küll kuulda, kuid sõnad jäävad arusaamatuks. See pole lind, see on midagi muud. Laulus on elumuret. „Mis tahab öelda süda see, / häälel valjul, vahedal?“ Ta annab edasi nii looduseilu kui ka ängistust ja kurbust killukese lootusega. Leidub  ka talve ja kevade kirjeldusi. Vastandlikud luuletused: elujaatav, lootusrikas („Kui elu-olu nöögib sind“; algusreaga „Pikk on päev ja väsind ma...“) versus lootusetu, masendav (algusreaga „Ei tõesti tea...“; algusreaga „Oi pisarad, te kibedad...“). Elujaatav suhtumine otsib kõiges lootust: häda on praegu, varsti ta kaob, armastus jääb; Jumal päästab patust, Jumal annab und, laseb kosuda, et pärast puhkust saaks oma kohustusi täita. Tröösitutes luuletustes on lootusetule hetkeseisundile eelnenud analüüs (ei loodus, ilu ega naer ei paranda tuju) ja järgneb tõdemus, et niiviisi elada on raske. Samas võib loota, et ehk siiski on pisaraterohke aeg vaid faas ja möödub mõne aastajaga. Seega isegi üldmuljelt kurbades luuletustes on sees lootusekilluke, mis võib sinna poetuda ka eelnevalt loetud positiivsete luuletuste tõttu, mis on tõesti niivõrd lootust andvad, et õpetavadki nägema lootust ja aimama seda Iljini loomingus.

„Kuum öö“ (Tallinn 2006, tõlkinud Arvo Valton ja Jaan Õispuu)

Mihhail Fedotov (1958-1995) Vastandused:  maa (niidud) versus linn (mürgipilv)- pigem olla juba maal. Linnast lahkumine kui lahkumine põgenikuna. Valgus (küünal, kevad) versus pimedus (öö). Soe (tuli, kodu) versus külm (talv, linn).

Ljubov Tihhonova (1959) „Miks on linnas kitsas“- Ižkar pole koduks saanud, seal on ebamugav olla. Kuidas see saab nii olla, kui ta on udmurt ja Ižkar Udmurdimaa pealinn? Võib tajuda rõhutamist, et udmurdid on ikkagi maarahvas, et linnas võib küll elada, kuid tõeliselt rahu saab vaid maal. Algusreaga „Patuta patune naine...“- naise elu võrdsustamine patuta patuse eluga. Saatus on armutu, maine elu on lühike ja raske.

„Hõbepaat: udmurdi luule antoloogia“ (Tallinn 2005, tõlkinud Nadja Ptšelovodova ja Arvo Valton)

Viktor Šibanovi eessõnast „Luulekeele hing“: Udmurdi luule tugineb rahvalauludele ja müütidele. Põhitunnused: 1- „valguse tunnetus ka läbi pimeduse, püüd rõõmustada ka kannatustes“, „elujaatav pessimism“; 2- (eriti just 20. sajandil) vastuseis modernismile- see pole seletatav vaid tollal valitsenud ideoloogiaga: asi on seletatav ikkagi rahvusliku tasandiga; keelekatsetusi luules ei tehta; 3- etnofuturism. Udmurdi luule tõlkimine on oluline, sest see teeb võimalikuks kultuuride dialoogi, avab emakeeles ühtviisi paistva luuletuse teistsugused tahud võõras keeles.

Kuzebai Gerd (1898-1937)- „Ma praegu külvan vaid“- luuletamine kui külvamine, teised las lõikavad (tunnustavad) või tallavad (teevad maha). Luule mõte ongi see, et vastuvõtja (lugeja) võtab selle kas omaks või mitte. „Enne koitu“- pimeduse tulek tähendab seda, et varsti tuleb koit; uni tähendab, et varsti ärgatakse (see tähendab: udmurdi rahvas ärkab).

Ašaltši Oki (1898-1973)- „Sa kord küsisid“- küsimus, miks kirjutatakse laule, tundub sama mõttekas, kui küsida jõelt, ööbikult, kõrrelt nende teguviisi põhjust. See on lihtsalt nende loomuses.

Tšopni (1899-1971)- positiivsed luuletused „Meie elust“ ja „Ajaleht „Udmort““ rõhutavad, et udmurdi rahvas on püsima jäänud ja püsib ka edasi, valgus leitakse, tehakse tööd, emakeel jääb.

Pjotr Bagrašov (1901-1938)- „Nõukogude võimu kindlustamine“: Udmurdimaal pole leiba, väidetavalt Siberis on, kõik lähevad sinna, kuid info ei liigu: keegi ei saa teada, kas seal siis on leiba või mitte, kas keegi on surnud või tuleb tagasi. Edasi võib luuletust kaht moodi tõlgendada: 1- üks mees ei saanud sealt leiba, tuli tagasi Udmurdimaale, ka seal polnud endiselt leiba, suri, kuid vähemalt oma kodus; 2- võib-olla siiski keegi ei leidnud sealt leiba, võib-olla ta tuleb tagasi ja sureb oma kodus.

Serafima Pušina-Blagina (1950)- „Kaks elu“- kõike on kaks: 2 elu korraga, 2 teed, 2 viisi, 2 jumalat (Jeesus ja udmurdi jumal)- saatus ongi kahestunud. „Ohvrit on vaja“: vaja ohvrilooma või ehk äkki hoopis üht udmurtidest, kes on ju kõik lambad, sest vaid alluvad ega käi püstipäi. Autor pakub end ohvriks, las see siis toob kas õnne või hävingu.

Sarjas „Väikeste rahvaste suur kirjandus“ ilmunud Omel Ladi luulekogu „Ajaloo nägu“ (Tallinn 2009, tõlkinud Arvo Valton ja Nadezda Pchelovodovna)

Valtoni järelsõnast: Vladimir Vladõkin ehk Omel Ladi (1943) on Udmurdimaa juhtiv etnoloog (udmurdi ajalugu, usund, folkloor), professor (Udmurdi ülikool), kirjanik, udmurdi hümni sõnade autor. Kirjutanud üle 150 teadustöö, Ungari ja Soome etnoloogiaseltside liige. Enamik tekste on võetud tema teosest „Rahvas räägib“ (1998), mis on kirjutatud 1970.-1980. aastatel ja mida võib pidada „Udmurtide usulis-mütoloogilise maailmapildi“ ääremärkuseks. Teda on tõlgitud mitmetesse keeltesse. Veel luulekogusid: „Millest laulab lõoke“ (1980) ja „Kummardus“ (1992).

Luulekogu osad: „Seemned“ (udmurdi usundist, maailmapildist, kommetest, hingest, inimseseks olemisest); „Minu taimed“ (puud ja nende seosed udmurdi kultuuriga); „Kallis raamat“ (udmurdi tarkusteraamatu lugemine, häving ja asendamine); „Pühendused“ (teatud isiklikud meeldetuletused, kuidas olla ja käituda sõprade, vaenlaste, ema, enda ja linnainimestega); „Teel“ (humoristliku nüansiga lühijutud arvamustest udmurtide kohta); „Mõtted valjusti“ (sõda, surm, valgus-pimedus, udmurdi värvid (punane, valge, must), elu, loodus, rahvus); „Meie maja“ (vanas majas kui mälukambrites käimine; kuidas elada, kui osa kultuurist lõhutakse); „Versdorfi märkmikust“ (kodukant, jumalakoda, hetkeline tunne, et kõik on juba olnud).

Luulekogu osa „Kallis raamat“ on legendist, et udmurtidel oli kunagi suur raamat, kuhu olid kõik elu seletavad tarkused kokku kogutud. Inimesed käisid seda lugemas. Kuid Palesmurt (vaenulik tegelane) varastas selle ja põletas ära. Inimesed tahtsid uut raamatut, palusid abi targalt Torolt, vägilastelt Alangasaridelt, taevajumal Inmarilt (luikede abil), kuid kõik rõhutasid, et neil pole piisavalt teadmisi, et sellist raamatut koostada. Rahvas oli kurb, lõpuks pakkus üks noormees välja, et nad võivad ju ühiselt selle raamatu kirjutada, nad on ju koos tugevamad kui ükskõik missugune võimas inimene: igaühel leidub mõni hea ja soe sõna. Ja nii need sõnad (ema, isa, töö, taevas, maailm, leib, kodu, õnn, lilled, tee, rohi, vihm, vaikus, rõõm, tee, veel kord õnn) kogunesidki raamatusse ja ühtlasi moodustasid (ja moodustavad siiani) kogu elu-olu.