Mõnda udmurtide ajaloost enne ja pärast Kaasani vallutamist. Veidi ka põhjapoolsetest rahvastest

Mõnda udmurtide ajaloost enne ja pärast Kaasani vallutamist    

Aado Lintrop „Udmurdi usund“ (Tartu 2003)

                                  

Ananjino kultuur

Praeguste permi rahvaste kauged esivanemad olid Ananjino kultuuri hõimud. Nad elasid varasel rauaajal 8.-7. saj eKr Kaama ja Vjatka jõgikonnas Belaja alamjooksul ja Volga keskjooksul ning nende elatusaladeks olid küttimine, kalapüük, loomakasvatus ja alepõllundus. Varase Ananjino kultuuri relvaleiud annavad märku kokkupuutest lõunapoolsete rahvaste hõimudega. Seda ajajärku iseloomustavad ka loomi kujutavad ehted ja esemed ehk permi loomaornamentika, millele võisid alguse panna samuti lõunapoolsed rahvad. Selle kultuuri ajal tekkisid ka esimesed neemiklinnuse tüüpi kindlustatud asulad. Ananjino kultuuris maeti inimesed jõgede kallastele selili asendis ning jalgadega jõe poole, kusjuures esines palju paarishaudu ja sageli ehitati haua peale ka puust hauamaja.

Abu Hamid Al-Garnati märkmetest

1136. a mainis araabia misjonär Al-Garnati teadaolevalt esimesena udmurte kirjasõnas. Ta rääkis Bulgari piirkonnast, mida nimetatakse Aruks ja kus kütitakse kopraid, kärpe ja oravaid. Paljude teadlaste arvates ongi kohanimes Aru ära tuntav udmurtide üks etnonüüme ar. Aru piirkonna elanikke kirjeldab Al-Garnati kui punase naha ja siniste silmade ning valgete juustega inimesi. Bulgaaride mõju on udmurtide juures üsna tugev: eriti hästi väljendavad seda usundiga seotud vulgarismid udmurdi keeles.

Kaasani khaaniriik ja lõunaudmurdi hõimud

1438. a loodi Kaasani khaaniriik, mille koosseisu jäid ka lõunapoolsed udmurdi hõimud. Vene kroonikate andmetel oli selle riigi üheks osaks Ari/ Arski osastisvürstiriik, kus valitsesid khaaniriigi poliitikat oluliselt mõjutanud udmurdi vürstid. Hilisemate allikate järgi on arvatud, et muistendid Arskis elanud udmurtide tsaarist peegeldavad hoopis mälestust ajast, mil osa udmurdi elanikkonnast oli allutatud Arski tatarlastest või bulgaritest ülikutele. Khaaniriigi ajal jätkus islami mõju udmurdi usundile: udmurdi keelde tuli sel ajajärgul hulgaliselt tatari sõnu. 

Varane vene mõju põhjaudmurdi hõimudele

Põhjaudmurdi hõimud sattusid üsna varakult Venemaa ja ristiusu mõjusfääri. 15. saj kujunes Vjatka ülemjooksule vene asustusest vabariik, mis avaldas udmurdi hõimudele poliitilist survet. Vastupanu ärahoidmiseks saatis suurvürst Ivan III tähtsamad suurmaaomanikud ja kaupmehed Moskva vürstiriigi eri piirkondadesse. Kuigi neile meestele anti peagi luba tagasi pöörduda, kasutas Venemaa neid oma huvides sõjakäikudel ja ülestõusude mahasurumisel.

Udmurtide massiline ristimine

1720ndatel algas udmurtide aktiivne ristiusustamine ning Vjatka piiskopkonnas avati spetsiaalseid koole ja ristiusu vastu võtnutele tehti mitmeid soodustusi. 1740ndatel algas sihipärane misjonitegevus, mille puhul soodustused ja karistused olid juba konkreetsemad. Muuhulgas korraldati vastristitud muulaste ümberasustamine, et isoleerida neid ristimata kogukonnast. Vaatamata vastupanule kasvas ristitute arv kiiresti. Udmurtide vastumeelsus ristiusu suhtes oli tõenäoliselt peale rahvusliku identiteedi hoidmise tahte põhjustatud ka faktist, et muulaste koormised olid võrreldes vene talupoegadega sel ajal väiksemad.

Multani kohtuasi

19. saj lõpus toimunud Multani kohtuasi asetas udmurdid ja nende usundi hetkeks kogu Venemaa tähelepanu tsentrisse ning leidis vastukaja ka Lääne suurlinnade ajalehtedes. 1892. a leiti Vuž Multani küla lähedalt pea, kopsude ja südameta mehelaip ning kuna varemgi oli liikunud jutte udmurtide inimohverdamisest, seati kahtluse alla ja võeti kinni kohalikud ohvripapid. Nendest sündmustest said alguse kohtuprotsessid, mis kestsid neli aastat. Tegelikult olid tapjateks vene talumehed, kes inimohverduse lavastasid. Avalikkust ei jahmatanud niivõrd inimohverdamine, vaid udmurtide usu ja traditsiooni alalhoidmine vaatamata tugevale venestamispoliitikale. 

Nõukogude võimu algaastad ja paganluse õitseng

Samal ajal kui revolutsioonijärgne Venemaa võitles õigeusu kirikuga, elas udmurdi usund üle uue tõusu ning seda kinnitas ka 1925. a korraldatud küsitluse religiooni osa. Palvuste kõrgajaks arvatakse olevat aastaid 1921-22, mil leidis aset suur näljahäda ja udmurdid äratasid oma traditsioonid taas julgemalt ellu. Üllatavalt aktiivsed olid palvustest osa võtmise juures kohalikud vene talupojad, kes uskusid udmurtide võimesse vihma ja head viljasaaki paluda. 

Stalinistlikud kolmekümnendad ja SRVT kohtuasi

Kollektiviseerimisega kaasnes uus suhtumine eeskätt loomade ohverdamisse. Vastuvõetud otsuse järgi oli loomade tapmine ohverdamise eesmärgil kategooriliselt keelatud ning see võrdustati kolhoosi kahjustamisega. Ohvripapid kuulutati lõpuks rahvavaenlasteks ja neid hakati represseerima. Represseeriti ka noort udmurdi intelligentsi: juba SVRT (Soomesugu Rahvaste Vabastamise Liit) kohtuasjas mõisteti süüdi 28 haritlast, ning selle aluseks oli vaid Kuzebai Gerdi käigud Soome saatkonda eesmärgiga vahendada udmurdi kultuuri. Kokku tapeti sarnaste süüdistustega 106 udmurdi haritlast ning paljud saadeti sunnitööle. Mitmed uurimisvaldkonnad, sealhulgas ka rahvausundi uurimine, suleti ning 30 aasta vältel ei ilmunud ühtegi arvestatavat udmurtide vaimuelu käsitlevat uurimust.    

Veidi põhjapoolsetest rahvastest

*Walter Kolarz „Russia and her colonies“ (lk 62-64)

Nõukogude Liidu ja Venemaa niinimetatud jõupingutusi põhjapiirkonnas ei saa kindlasti eitada. Statistika järgi on rajatud 500 kooli, sealhulgas 100 gümnaasiumit. Igal rahvuslikul piirkonnal on oma raamatukogud ja kultuurimajad ning kõigil on võimalus oma lapsi tehnikumidesse edasi õppima saata. Samuti on rahvuslike piirkondande pealinnades olemas ka oma teater. Seega kultuur neis piirkondades eksisteerib, kuid sageli on see nõukogulikult kallutatud. Koolid on peamiseks venestamise objektiks, sest kuigi on olemas ka rahvuslikud koolid, toimub üleminek vene õppekavale juba neljandas klassis ning sellele eelnevad kolm aastat ei taga õpilastele oma emakeeles ammendavat haridust, sest puudu jääb nii õpetajatest kui vastavast kirjandusest.

Põhjapiirkonna rahvad on nii väikesed, et isegi vene tööjõu mõõdukas sissetoomine võib nende arvu veel negatiivsemalt mõjutada. Ohtlikult vähenevad arvud ei ole veel siiani pannud Venemaa valitsust põhjarahvastega seotud arenguplaane täide viima. Seega jääb vaid oodata, kuni sealsed rahvad kas hääbuvad või täielikult assimileeruvad.