Tarehaldjas ja teised hoonetes elavad üleloomulikud olendid

Tarehaldjas ja teised hoonetes elavad üleloomulikud olendid
Aado Lintrop „Udmurdi usund“ (Tartu 2003)  

                                                     

Tarehaldjas

Tarehaldjas (kutsutakse korka kuzo’ks – „majaisand“ ja vižul kuzo’ks – „põrandaalune isand“, Glazovi maakonnas ka susetka) elab ahju või põranda all ja ka ahjupealsel. Ta ilmuvat inimestele harva ning tema nägemine ennustavat halba. Tarehaldjat on ette kujutatud pahupidi kasukat kandva vana mehena, lõunaudmurtidel ka valgetes riietes vanamehena. Üldiselt usuti, et kui tarehaldjas vihastas, piinas ta inimesi luupainajana, ajas neil öösel juuksed ja habeme sassi ning takistas tööde edenemist. Ka ei jäetud väikesi lapsi tuppa üksi, kartuses, et haldjas võib lapse ära vahetada.

Kaama-taguste udmurtide järgi võisid tarehaldjad olla nii mees- kui naissoost ning see tunti ära vastavalt kas kirvehoopide või värtna vurina kostumisele. Meessoost tarehaldjat peeti paremaks, sest see pidi tagama pererahvale edukad toimetamised ja hea läbisaamise. Kaama-tagused udmurdid kujutasid tarehaldjat sageli maokujulisena ning selle all mõeldi arvatavasti nastikut.

Tarehaldjale ohverdamine

Tarehaldjat tuli tema vihastumise korral ohvriga lepitada. Harilikult oli ohvriloomaks must lammas (sügiseti ka hani või part), kes tapeti keldris, ning selle sooritas peremees alati oma pere juuresolekul, sest ohvritoite ei tohtinud võõrastele anda. Ohverdatud looma luud ja veri pandi keldrisse kaevatud auku. Peale tarehaldja vihastumise ära hoidmise ohverdati talle ka uude majja elama asudes. Oletatakse, et tarehaldjaga seotud kombestik võib olla kujunenud maahaldja kultusest ning seda kinnitab näiteks Kaama-taguste udmurtide tava uude majja asudes vanast kodukohast mulda kaasa võtta ja vastavate ütlustega tarehaldjas uude kohta meelitada.

Karu ja keldri oinas

Glazovi maakonna udmurtide järgi elas tares põranda all peale tarehaldja veel teinegi haldjas, gondir („karu“), kel oli kombeks vähendada keldrisse pandud toidutagavarasid. Kaama-taguste udmurtide juures on levinud ka mütoloogiline olend gulbec taka („keldri oinas“), kellele ohverdatakse uude majja kolides keldris must oinas. Ohvrilooma lihast keedetakse suppi, mida võivad süüa ainult uude majja kolijad, ja tema luud põletatakse ahjus. Baškiirias elavatel udmurtidel on tarehaldjale toodud ohvri gulbec taka nimetus tõusnud lausa iseseisva mütoloogilise tegelasena tarehaldja kõrvale ning väidetavalt peeti teda kui haiguste põhjustajat korka kuzo’st veelgi kardetavamaks olendiks.

Tallihaldjas

Tallihaldjas (gid kuzo, gid ut’is või gid murt) elas Glazovi maakonna udmurtide arvates tallis ning hoolitses endale meeldivate hobuste eest ja väsitas neid, kes talle ei meeldinud. Mõnel pool väidetakse tallihaldjat olevat väike taadike või räägiti, et ta ilmuvat karuna või jätvat karu jälgi. Tallihaldjat arvati ilmuvat ka väikese looma või mao kujul, kelle nägemise puhul pidi nägija kari kängu jääma ning selleks mindi talli kavatsuslikult häält tekitades. Sügisel ohverdati tallihaldjale leiba, putru ja valge hani, kusjuures ohvrilinnu luud ja liha ohverdati katuseposti kõrval asuvasse auku. Erinevates piirkondades ohverdati teatud loomadele sageli kindlaid ohvriloomi, näiteks toodi mõnel pool varsa eest kalaohver ning Birski maakonna udmurdid ohverdasid haigestunud lehmale metsise ja haigestunud hobusele haugipaari. Tallihaldjale ohverdati kevadel enamasti vaid tõotusohver, sügisel aga must lammas just nagu tarehaldjate puhul.

Saunahaldjas ja vožo

Saunahaldjas (munco kuzo, munco murt või tödi murt – „saunaisand, valge inimene“) elas sauna kõige pimedamas nurgas ning nägi välja nagu pikk keskealine mees valge särgi ja ühe silmaga. Lõunaudmurdi aladel kujutati teda aga pigem väikese karvase kääbusena. Saunahaldjal oli kombeks rääkida ja nutta nagu sülelaps ning ta ilmus inimestele vaid enne õnnetust ning seepärast tuli ka tema puhul sauna sisenedes häält teha, et teda ära peletada. Kuna saunahaldjal oli kombeks riideid ära peita või sõlme ajada, ei tohtinud üksi sauna minna ja tarehaldjale sarnaselt võis ta ka lapsi ära vahetada. Mõnel pool arvati, et saunas elab veel teisigi vaime, kes saunas ja teistes maha jäetud hoonetes tantsivad. Kuna Põhja-Udmurtias nimetati neid üleloomulikke olendeid vožo’deks, puudubki saunahaldja ja vožo vahel selge piir. 

Rehehaldjas ja vožo

Põhjaudmurtidel oli veel ka rehehaldjas obin murt, kellele nad sügiseti rehes ohverdasid. Tegelikult on sügisel rehes ohverdatud ka piirkondades, kus rehehaldjat ei tuntud. Mõnel pool on arvatud, et rehes tegutsevad ka vožo’d. Rehehaldja välimuse kohta teateid paraku pole.