Kokkuvõte A. Linropi raamatust „Udmurdi usund“

Kaimar Kaldma

Kokkuvõte A. Linropi raamatust „Udmurdi usund“

Esimesed kirjalikud allikad udmurtide usundi kohta pärinevad XVII sajandist. Kuigi formaalselt jagunevad udmurdid usutunnistuse järgi kaheks, kristlasteks ja paganateks saab neid kahte käsitleda ühise udmurdi usundina. Hoolimata ristiusu survest ning islami mõjudest on udmurdid suutnud säilitada ka oma vana usundi kuigi aja jooksul on ka selle hulka sulandunud kombeid nii ristiusust kui ka islamist.

Kuigi põhja udmurdid olid Moskva võimu alla langenud juba XIV sajandil ning lõuna udmurdid peale Kaasani khaani riigi vallutamist 1558. aastal hakati udmurte massiliselt ristiusku pöörama 18. sajandil. Udmurdid olid uue usu suhtes umbusklikud ning esines ka vägivaldseid vastuhakke. Samuti teada üks juhtum kui Purga jõe äärsest külast saadeti keisrile kaks kirja kus küla elanikud olid nõus maksma suuremat andamit selle eest, et neile ristiusku peale ei surutaks ja lubataks vana usku järgida. 1860 aastatel hakati misjonär Nikolai Ilinski ettepanekul hakati õigeusu õpetust edastama kohalius keeles, mis pidi tema arvates kõige paremini kaasa aitama nende rahvaste ristimisele. Hoolimata sellest muudatusest oli veel 1914. aastal kolmandik Kaasani kubermangu udmurtidest ristimata, samas kui 1870 oli udmurtides ristimata ainult 6 %. See erinevus on tingitud asjaolust, et lõuna udmurdid olid olnud kaua islami usu mõju all, samas kui põhja udmurdid olid varem langenud Vene võimu alla. Paganlike kommete hiilge aeg oli peale oktoobri revolutsiooni kui kiriku osatähtsus ühiskonnas langes ning seepärast said udmurdid taas vabamalt vana usku kummardada. Riigivõimu suhtumine paganlusse muutus peale kollektiviseerimise algust, sest ohverdamiseks kasutati palju loomi, mis polnud võimudele meelt mööda ning loomade tapmine ohverdamise eesmärgil keelati ning see tegevus võrdsustati kollektiviseerimise kahjustamisega. Lisaks algasid 1930. aastatel udmurdi haritlaste vastsed repressioonid. Nõukogud võimu poliitika tegi udmurtide olukorra raskeks kuid õnneks mitte veel päris lootusetuks.

Üks udmurdi usu rituaalide juurde kuuluvaid sündmusi oli ka ohverdamine jumalatele. Ohverdamiseks tapeti alti loomi, kuid udmurte on süüdistatud ka inimeste ohverdamises jumalatele. Näiteks on tuntuks saanud Multaani protsess, kui 1892. aastal leiti ühe Vuž Multani küla lähedalt vene kerjuse ilma peata surnukeha. Kümmet udmurti süüdistati kerjuse tapmises ning tema keha kasutamises ohverdamise tseremoonial. Kohtus suutsid erinevad udmurdi usundi eksperdid nt.G.Vereštšagin siiski tõestada, et udmurtide ohverdamise tseremooniatel inimesi ei kasutata ning ohverdatakse ainult loomi. Tegelikult oli kerjuse tapnud kaks vene talumeest, kes üritasid süüd lihtsalt udmurtide kaela ajada, samuti on tapmises nähtud riigikiriku katset hävitada paganlikud traditsioonid.

Udmurtide maailmapildi järgi jagunes maailma oli kolmeosaline ning koosnes taevast, maast ja allilmast. Taevas ehk ülemine maailm seostub eelkõige taevajumal immari elupaigana. Samas seostus taevas ka äikese ema ja päikese emaga. Allilmas elas suur must sõnn mucžem atiš oš ning sea olid ka surnud. Udmurdid panid surnutele kaasa eluks hädavajalikke tarbeesemeid, sest arvati, et surnud elavad seal oma tavalist elu. Taevajumal immari pidamine teistest jumalatest tähtsamaks näitab islami mõju, kus oli ainult üks jumal. Näiteks tähendas nt. maa ema tähtsuse vähenemist. Taevajumalale ja maahaldjale toodi eraldi ohvreid. Neilt paluti nt. soodsaid tingimusi vilja kasvamiseks.

Udmurdi pärimustes on oluline koht ka vetehaldjal ja metsahaldjal. Mõlemad nimetused on tinglikud ja tähistavad vastavalt erinevaid veega või metsaga seonduvaid mütoloogilisi olendeid. Usuti, et metsahaldjas õpetas ennustama ning posima ning seetõttu on uurijad pidanud teda ka üheks peamiseks paganluseks toeks. Metsahaldja tähtsus oli suurem Glazovi maakonnas, kus talle ohverdati kolm korda nädalas . Haldjaid usuti elavat ka hoonetes, nt tarehaldjas, kes elas põranda all või ahjus. Ka tarehaldjale toodi ohvreid kui inimesed temaga lepitust püüdsid otsida. Tavaliselt ohverdati tarehaldjale keldris üks must lammas. Hoonetes elasid veel ka sauna- ja tallihaldjas.

Udmurdi usundi järgi olid elavad ja surnud tihedas kontaktis ning kõigil pühadel meenutati alati ka surnuid. Usuti, et nad jätkavad teises ilmas oma tavalist elu. Ida ja lõuna udmurdid mälestasid surnuid kolmandal, seitsmendal ja neljateistkümnendal päeval pärsat suma ning ka surmaaastapäeval.