Udmurtide vanasõnad ja kõnekäänud

Kaimar Kaldma

Kokkuvõte Gerdi raamatu peatükkidest

Udmurtide vanasõnad ja kõnekäänud

Gerdi hinnangul on kõnekäände ja vanasõnu äga vähe avaldatud, sest neid kasutatakse elava kõne sees ning väljastpoolt tulnud üles kirjutajad ei oska neid alati eristada. Enamik kogumiku vanasõnadest on Gerdi enda kogutud. Paljud kõnekäänud seostuvad tööga nt „Töö on kallim kullast“ või „Tööd tegemata on kõht tühi“. Palju on ütlemisi perekonna ja sugulast kohta nt „Sugulasteta elada pole võimalik“ või „Kui peksad naist, peksad iseennast“ . Ütlusi on ka rikkuse ja arastamise kohta nt „Rikas on ihnus kui raudhernes“, „Kergelt tulnud rikkus kergelt ka kaob“, „Varga käed on pikad“. Mõistuse kohta on udmurtidel nt ütlemine „Inimese mõistust on seitset sorti“. Inimeste käitumise kohta on olemas nt. vanasõnad „Küsimusele ei vastata küsimusega“ või „Küürakat pärna sirgeks ei tee“. Usu kohta on olemas ütlused: Jumala kõrvad ei kuule“ või „Papil on rist ees ja rahakott kaelas“. Ütluste kaudu iseloomustavad udmurdid ka oma naaberrahvaid nt „Venelase pastel on kõer“ või „Tatarlane on sündinud petma ja kauplema“ või maride kohta „Udmurdid ja marid on ühe puu juured“

Udmurdi mõistatuste uurimine

Mõistatuste aeg algab peale välitööde lõppu. Vala jõe ääres elavad udmurdid uskusid, et sõnal on ümbritseva suhtes kindel jõud ning nende ettekujutuses oli maailmas kõik harmooniline ning elamine, liikumine ja suremine toimuvad kindlate elu ja looduse vaheliste seaduste järgi. Nende arvates võis aga inimene teatud sõnade, maagilise tegevuse, nõiduse või isegi terava abil seda harmooniat lõhkuda ühendades need kõik tasakaalu astu. Seepärast suhtuti sõnade lausumisse ettevaatlikult ning tühjade sõnade lausumist peeti häbiväärseks eriti ajal kui loodus elas täisväärtuslikku elu. Usuti ka looduse poolt ära märgistatud inimestesse ning samuti oli hulk vaim ja olendeid nt karu kelle pärisnime ei tohtinud nimetada, sest arvati, et olendid vihastavad. Seetõttu püüti karust rääkida alati austavalt ning teda kutsuti näiteks suureks vanaisaks. Tauniti ka nt ämma ja äia nimepidi kutsumist, sest usti, et see mõjub halvasti perekonna heaolule. Suvel juuli alguses ning talvel detsembri lõpus ning jaanuari alguses oli Dõkja udmurtidel vozoo aeg. Suvisel vozoo ajal õitsvad lilled ning usuti, et samal ajal ilmub maa peale Taevase karistuse Ema ning elab seal helelilla lillena, mida ei sel ajal ei tohtinud noppida. Talvise vozoo ajal, aga hakkasid loomade looted emaüsas endast elumärke andma ning teised juba poegima. Sellel ajal tuli sõnade lausumisel olla väga ettevaatlik eriti keskpäeval ja ei olnud lubatud ka valjusti rääkida.

Lähtuvalt usust sõnades mõjusse võis mõistatusi mõistatama hakata alles kindlal ajal kui loodus on uinunud. Aratakse, et mõistatuste aeg seostub päikesega ning mahlade liikumisega looduses. Mõistatamist ei peetud ajaviiteks, sest mõistatamiseks oli oma kindel aeg ning ülejäänud ajal aastas ei olnud lubatud mõistatusi ka nende kogujaile edasi anda. Mõnedel mõistatustel oli kindel eesmärk ning esitamise aeg ning neid nimetati kas talvise aja vozoo või „hirmsateks mõistatusteks“, mida esitati 25. detsembrist kuni umbes 5..jaanuarini.Mõistatamisel ajal korraldati ka suulise poeesia õhtuid, kus esitati ka jutustusi, legende, eepilisi lugusid kangelastastest ja muinasjutte, kuid suurem osa õhtust kulus mõistatustele. Need õhtud toimusid mõnes majas ning neist võtsid osa nii noored kui ka vanad udmurdid. Nendele õhtutele võtsid neiud kaasa vokid ning mehed mõne meeste käsitöö. Ruumis võis istuda nii nagu keegi ennast mugavamalt tundis. Gerd tõdeb, et mõistatamine läbib udmurtide mütoloogiat rohkem kui miski muu.

Udmurt oma lauludes

Gerdi arvates toimus tema kaasajal udmurtide seas rahvalaulude inetuks moonutamine, sest lisaks udmurtidele, kes pidasid kohuseks koguda rahvalaule ning muuta vastavalt oma maitsele ja tahtmisele muutma, asusid laule muutma ka venelased. Venelaste tegevus muutis Gerdi arvates udmurdi rahvalaulu venepäraseks ning see läbi hakkasid noored udmurdid omaks võtma juba moonutatud võõra märgiga laule, mis ajapikku suretaks udmurdi meloodia üldse välja.

Kogu udmurtide raske töö oli seotud lauludega. Vahel oli töö ja laulu vahele raske piire tõmmata, sest iga väiksemgi samm märgiti ära lauluga. Gerd tõdeb, et udmurt on kinine ning ei jaga võõraga oma rasket elu, kuid samas näiteks oma talumeeste, külaelanike või perekonna seas olles ning eriti mõne peo ajal jooki tarbides ununeb kinnisus ning udmurt hakkab läbi laulude oma elust jutustama. Samas on vale arvat, et udmurdid ainult laulaksid ning ei tee raskel tööl ja laulul vahet nt tööst kurnatuna udmurdid tavaliselt ei laula. Udmurdid laulavad nii väikestele lastele hällilaule kui ka surnutele, keda saadavad ära itkuga. Gerd tõdeb, et laul ja kannel on udmurdi sõbrad nagu koer on seda jahil ning udmurdid ei kujutaks ette oma elu ilmalauluta.

Inimene ja tema sünd

Gerd tõdeb, et tema kaasaegsed naised on juba raseduse põhjustega kursis kuigi kaugemates külades püüavad posijad säilitada vana uskumusi mille järgi rasedus sõltub Maajumala tahtest kui Peajumal tahab udmurditari õnnelikuks teha. Siiski uskusid udmurdid, et rasestumist soodustavad lisaks suguaktile veel mitmed keha välised jõud nt mehe ja naise käitumine. Gerdi hinnangul oli lastetus udmurditaride jaoks probleem, sest vaja oli suguvõsa jätkajat ning seetõttu võtsid lastetud tihti majja kasulapsi. Enamasti võeti kasulapsi vene kerjustelt, kes olid meelsasti nõus lastest loobuma. Lastetud naised üritasid tihti abi saada ka posijatelt.

Gerd tõdeb, et aborte esines udmurdi talurahva hulgas väga harva, sest laste saamist peeti tavaliselt vajalikuks. Aborte esines rohkem noorte neiude seas, kes liiga vara rasedaks jäid ning tavaliselt üritasid nad siis esile kutsuda näiteks raskeid asju tõstes või verejooksu esile kutsudes. Sageli pöörduti abordi tegemiseks ka posijate poole. Rasestumisevastaseid vahendeid ei tuntud ega kasutatud ning rasedusest püüti hoiduda vaid ennete ja uskumuste kaudu.

Gerdi hinnangul suhtuti vaeses peres vahel sünnitamisse ka vaenulikult, sest selle tõttu ei saanud naine aasta paar tööd teha. Vahel põhjustas vaenulikku suhtumist ka paaride erinev sotsiaalne taust nt kui rikast perest noormees sai lapse vaese tüdrukuga, siis oli rikka pere suhtumine neiusse tihti halb. Samuti pidas Gerd raskeks ka teenijate ja nende laste olukorda.

Rasedusega seonduvalt oli ka mitmeid ebauske nt usuti, et raseduse lõpus peab naine hoidma end arvukate nõidade kurjade vaimude ning kadestajate eest. Mõnel pool usuti, et kurje vaime hoiab eemal raud. Udmurditaride ebausu järgi võisid nõiad ja vaimud emaüsas lapse ära vahetada. Gerd tõdeb,et nendest nõidustest teadsid kõik udmurdi naised ning enda kaitseks pidid nad kasutama mitmesuguseid sõnumisi. Udmurtide eetiliste arusaamade järgi pidi rase naine austama vanemaid pereliikmeid ning mehe vanemaid, kes vastasid talle samaga. Usuti, et rase peab kõige ümbritseva suhtes nt. teiste inimeste loomade-lindude suhtes olema sõbralik, tähelepanelik ja ettevaatlik, et mitte kedagi solvata. Uskumuste kohaselt pidi rase eriti ettevaatlik olema koera suhtes, kes võis rasedale õnnetust esile kutsuda.

Sünnituseks hakkas udmurditar valmistuma umbes kaheksandal raseduse kuul, seejuures pidi ta seda tegema teiste inimeste eest varjatult. Valmistumise käigus hoolitseb naine nt tulevase lapse pesu eest. Vahetult enne sünnitust hakkab naine valmistuma sünnitusele järgnevateks pidustusteks nt valmistas rukkijahust koduviina.

Gerdi hinnangul sünnitasid udmurdi naised kergemini kui venelannad, sest udmurditarid on harjunud halbade tingimustega ning raskest koormast vabanemine on nende jaoks kergem. Gerd kirjutab, et kui varem vabanesid naised raskest tööst 9 päeva enne sünnitust, siis seoses raske majandusliku olukorraga loobuvad naised tööst alles siis kui tunnevad sünnitust juba algavat. Sünnitusel oli udmurditarile abiks mõni küla asjatundja ehk ämmaemand. Mehed sünnituse juures viibida ei tohtinud ning pidid minema naabrite juurde, kellele ei tohtinud oma tuleku tegelikku põhjust aga avaldada. Kui naine soovis võis ta yare asemel sünnitada ka saunas. Gerd võrdles udmurtide sünnitustavasid ka teiste soome ugrilaste omadega nt tsuudid sünnitasid metsas, marilannad kodus ning handid telgis. Ämmamoori abi palusid udmurditarid tavaliselt siis, kui tundsid, et sünnitus kujuneb raskeks. Minestanud sünnitajale pannakse nina alla riivitud maarõigast

Esimese asjana peale sünnitust sidus ämmamoor vastsündinu naba kinni jämeda niidiga, mida tavaliselt kasutati riiete õmblemiseks. Peale naba sidumist viidi laps tavaliselt kolde juurde ning peale kombetalitusi pesi ämmamoor vastsündinu puhtaks ja peale seda andis ema lapsele rinda. Vastsündinut pidasid udmurdid nõrgaks olendiks keda oli vaja kaitsta kurjade olendite mõjude eest. Gerd märgib, et udmurtide suhtumine lastesse oli väga armastav ning ka suhtumisel poistesse ja tüdrukutesse ei olnud suurt vahet. Vastsündinu kohta oli udmurtidel mitmeid endeid ja uskusmsi nt arvati, et noore kuu ajal sündinud lapsel tuleb raske elu.

Gerd märgib, et paljudel Kesk-ja Lõunaregiooni udmurtide hulgas oli säilinud komme panna lapsele lisaks kristlikule nimele ka udmurdi(paganlik) nimi. Tavaliselt kutsutigi last tema udmurdi nimega ning oma kristliku nime sai poiss teada alles nekrutiks värbamisel. Tavaliselt andsid kiriku teenrid lapsele kristliku nime ,mis oli lähedane tema paganliku nimega. Paganliku nime panek toimus peale sündi kolde juures või teisel päeval sauna kerise juures, siis nimetas ämmamoor lapse nime ning palus lapsele jumalatelt õnne ja tervist. Udmurtidel võis nimi olla vaadeldav maagilise sõnana, mis pidi last kaitsma edasises elus või manamissõnana, mis kaitses last haiguste eest. Vahel pandi nimi ka sünnihetkega kokkulangeva loodusnähtuse järgi. Esines ka nime laenamisi teistelt rahvastelt nt tatarlastelt, baškiiridelt või kirgiisidelt. Samuti tuli nime valimisel arvestada asjaolu, et nimi ei langeks kokku mõne vanema pereliikme omaga.

Peale lapse sündimist anti sugulastele teada lapse sünnist ning teatati millal sünnitus pidu toimub. Peole kutsuti sünnitaja suguselts ning naabrid ja sünnitaja soovil võis kutsuda spetsiaalselt kainimesi teistest suguseltsidest. Naised tulid sellele peole kingitustega. Peo avas vanem mees, kuid mitte lapse isa vaid vanaisa võis tema puudumisel mõni teine vanur sünnitaja suguvõsast. Pidu algas palvega Voršudile ju suguvõsa jumalustele, palve lugemiseks tõusid kõik mehed ja naised püsti ning palutakse sündinud lapsele õnne. Peol söödi, joodi, pöörduti surnud esivanemate poole ning tantsiti ja lauldi. Pidu lõppes hilja öösel, kuid külaliste kohuseks oli teisi peolisi ka enda juurde kutsuda ning seepärast jätkusid peod vahel hommikuni või järgmisel päevalgi. Udmurdid, kes olid ristiusu vastu võtnud pidasid kristlust oma usu jätkuks ning paari kolme nädala pärast sündi ristiti laps ka kirikus. Ristivanemad valisid lapse ema ja isa välja juba enne sündi ning ristivanemad ja lapsega seotuks kogu elu jooksul olles lapsega lähedastes poolsugulaslikes suhetes. Ka ristimisega oli udmurtidel mitmeid uskumusi ja endeid. Udmurtide hulgas oli levinud ka vastastikkuse aitamise komme kui sünnitaja suguvõsa ja vahel ka kogu küla naised tõid sünnitanule kõige paremaid palasid, mille eest kostitas ta neid sünnitusviinaga. Sünnitus kombeid kirjeldanud tekst oli pärit Gerdi 1920. aastatel kirjutatud doktori tööst kuid kombed ise olid palju vanemad, kuid tänapäevaks on need traditsioonid peaaegu kadunud.