Mida või kas üldse peaksid eestlased teadma udmurtidest?

Kaimar Kaldma

Mida või kas üldse peaksid eestlased teadma udmurtidest?

Eestlased kuuluvad teatavasti soome-ugri rahvaste hulka. Venemaal elavad udmurdid on samuti soome-ugrilased ning on seega üheks meie sugulasrahvaks. Kuni eelmise sügiseni teadsingi ma udmurtidest vaid rahvuse nimetust ning seda, et nad on eestlaste sugulased ja elavad Venemaal. Samuti olin natuke kuulnud soome-ugrilaste raskest olukorrast Venemaal. Sügissemestril kuulasin ma ülikoolis õppeainet Soome-ugri rahvaste kirjandus, kus sain esmase ülevaate ka udmurdi kirjandusest. Kevadsemestril avanes mul võimalus lisaks Soome -ugri rahvaste kultuuriloo loengutele valida ka eraldi kursus Udmurdi kultuurist ja kirjandusest, kus sain udmurtide kohta täpsemaid teadmisi. Selle kursuse käigus sain ülevaate näiteks udmurdi ajaloost, usundist, kommetest, folkloorist, köögist, keelest, kirjandusest teatrist, filmist ja kunstist. Seoses selle kursusega tekkis mul küsimus, et mida eestlased peaksid teadma udmurtidest või ei ole selle rahvuse kohta teadmiste omamine meile üldse vajalik?

Eestlased on maailmamõistes väike rahvus, kuid ometi on meid võrreldes oma idapoolsete sugulasrahvastega tunduvalt rohkem. Näiteks udmurte on umbes 600 000. Seepärast peaksime mõistma kui oluline on väikesele rahvale, see et nende probleeme teadvustataks. Näiteks udmurtide ja teiste Venemaal elavate soome-ugrilaste jaoks oleks oluline, et näiteks eestlased nende halvale olukorrale maailmas rohkem tähelepanu juhiksid. Kuigi eestlased ongi olnud kõige aktiivsemad idapoolsete sugulaste abistajad , siis peab kahjuks tunnistama, et üldiselt teame udmurtidest ja teistest idapoolsetest sugulasrahvastest üsna vähe. Sellel võib olla mitmeid põhjuseid. Näiteks võivad põhjustena arvesse tulla lihtsalt rahvaste suur geograafiline kaugus üksteisest ning ka meie keelte suur erinevus. Samas võib-olla räägitakse

Eestis neist rahvastest lihtsalt liiga vähe. Näiteks oma kooli ajast mäletan, et kogu informatsioon sugulasrahvastest piirdus vaid ühes õpikus nende rahvaste nimetuste üles loetlemisega. Seepärast arvan, et ka koolis peaks õpilaste anda soome-ugri rahvastest kindlasti pikema ülevaate. Ühe loengu ajal oli juttu ideest, et ka Tallinna ülikoolis võiks olla eraldi eriala soome-ugri keeltest ja kultuurist. Ma arvan, et see on hea mõte ja võiks kindlasti aidata kaasa nende rahvaste tutvustamisele. Usun, et oleks ka tudengeid, kes seda eriala valiksid, sest kuigi loenguid udmurdi kultuurist ja kirjandusest on kuulanud praegu koos minuga vaid neli üliõpilast, siis samas näiteks soome-ugri kultuuriloo kursust on kuulanud mitukümmend tudengit, mis näitab, et noorte seas on siiski mingisugune huvi olemas

Õnneks elame ajastul, kus infomatsiooni otsimine on inimestele lihtsaks tehtud ning minu arvates ei saa tänapäeva infoühiskonnas otsida vabandusi, et infot pole võimalik kuskilt saada. Arvan, et peamine on huvi olemasolu ning ka Eestis on tahtmise korral udmurtidest võimalik Interneti kaudu piisavalt teadmisi hankida Näiteks kui pidin tegema referaadi Eestis udmurtide kohta kätte saadava info kohta, siis leidsin Internetist päris palju erinevat informatsiooni. Materjali oli nii eesti kui ka inglise keeles. Nendest allikate kaudu on võimalik tutvuda näiteks faktidega udmurtide ajaloost. Samuti on raamatukogu e-kataloogist ESTER võimalik leida infot nii udmurtidega seotud teadus- kui ka ilukirjanduse kohta. Arvan, et eesmärgid mõne rahva tundma õppimiseks on erinevad. Näiteks minu eesmärgiks udmurdi kultuuri ja kirjandusega tutvumisel oli enda silmaringi laiendamine. Samuti arvan, et see mis täpselt udmurtidest eestlastele huvitav võiks olla sõltub paljuski ka iga inimese konkreetsetest huvidest. Mõnda inimest huvitab näiteks udmurtide ajalugu või kombestik, aga teist jällegi kirjandus. Järgnevalt tooksin välja, selle, mis minu arvates oleks eestlastele huvitav ja vajalik udmurtidest teada.

Minu enda jaoks oli üheks huvitavamaks teemaks, mille kohta teada sain udmurtide ajalugu. Arvan, et ajaloo tundmisel on kindlasti iga rahvuse tundma õppimisel oluline koht, sest ajalugu aitab mõista selle rahva minevikku. Udmurtide ajaloost on võimalik leida ka paralleele Eesti ajalooga ja saada sellest ka enda rahva jaoks midagi õpetlikku. Huvitav otsida eestlaste ja udmurtide ajaloost ühendavaid fakte, milleks on olnud näiteks pikk kuulumine Vene võimu alla. Põhjapoolsed udmurdid allutati juba 14. sajandil ning lõunapoolsed udmurdid aastal 1558 pärast Kaasani khaaniriigi vallutamist. Teatavasti Eesti alla sattusid Vene impeeriumi võimu alla pärast Põhjasõda aastal 1710. Vene ajaloo käsitluses on udmurtide ühinemine Venemaaga olnud vabatahtlik, kuid tegelikult toimus see verise võitluse tagajärjel. See nn „vabatahtlik“ ühinemine peaks ka meile tuttav olema, sest Vene ajaloo käsitluses oli ka Eesti astumine Nõukogude Liitu 1940 aastal vabatahtlik, kuigi tegelikult see seda ei olnud. Pikk kuulumine sama võimu alla tähendab, et sellest perioodist leiab võimude suhtumises palju sarnast. Näiteks nii eestlastele kui ka udmurtidele oli tõsiseks probleemiks nekrutiks värbamine. Algselt oli armeeteenistus eluaegne ning hiljem muudeti kahekümne viie aasta pikkuseks, kuid samal ajal kui mehed sõjaväkke läksid ei olnud ju külades enam töökäsi. Samuti peaks eestlastele udmurdi ajalugu uurides tuttav olema võimude tegevus, mis ei arvestanud kohaliku rahvaga, näiteks suurte tehaste rajamine, mille jaoks tuli sisse tuua ka võõrast tööjõudu. Loomulikult on meilegi hästi tuttavad Nõukogude võimu korraldatud repressioonid.

Samas on eestlaste ja udmurtide ajaloos ka üks suur erinevus. Nimelt oleme meie eestlased saanud nautida ka riiklikku iseseisvust. Kui Nõukogude Liidu kokkuvarisemine tähendas meile iseseisvust, siis näiteks udmurtide jaoks ei muutnud suurt midagi ja nad peavad endiselt elama Vene ülemvõimu all. Vaadates udmurdi ajalugu, siis arvan, et meie eestlased paksime olema väga rahul oma maa soodsa geograafilise asendiga, mis on iseseisvuse saavutamist kergendanud. Samuti peaks udmurtide ajalooga tutvumine meid õpetama oma kätte võidetud vabadust rohkem hindama ja väärtustama, sest mitte kõik rahvad, kes võiksid vabad olla ei ole iseseisvust nautida saanud.

Arvan, et kindlasti on väga õpetlik ka udmurtide usundiga tutvumine, sest kuigi neile on pikalt peale surutud Vene õigeusku, siis on udmurdid suutnud hoida ka oma vana looduslähedase rahvausundi traditsioone. Ka eestlaste vana rahvausund oli looduslähedane, kuid sellega seotud traditsioonid on tänaseks rahva seast peaaegu kadunud ja seega võib udmurtide usundit uurides saada aimu ka meie enda vanadest traditsioonidest, sest soome-ugri rahvaste vanad traditsioonid olid üldiselt sarnased. Kõige põhjalikuma ülevaate udmurtides usundist saab lugedes Ado Lindropi raamatut „Udmurdi usund“. Näiteks võib huvitav olla jumalatega seonduv, udmurtide usundis oli kõige tähtsam jumal taevavalitseja Immar ning samuti on teada mitmete teiste jumalate nimesid. Samas pole eesti vana usundi jumalate nimesid säilinud, kuid võisid oletada, et sugulasrahvaste kasutatud nimed jumalatest olid sarnased. Samuti võiks teada. Samuti võiks teada, et mõlemas usundis oli palju erinevaid vaime ja haldjaid kellesse usuti ja tähtis oli ka esivanemate austamine.

Seoses udmurdi usundi ja ajalooga oleks oluline teada ka Multani protsessiga seonduvast. Nimelt leiti 1892. aastal Vuž-Multani küla lähedalt ühe vene kerjuse surnukeha. Tema tapmises hakati süüdistama udmurte, kes olevat kerjuse tapnud jumalatele ohverdamise eesmärgil. Kohtusse kutsuti mitmeid udmurdi usundi eksperte eesotsas vaimulik Grigori Vereštšaginiga, kes suutsid tõestada, et udmurdi ega teiste soome-ugri rahvaste usundis pole olnud inimeste ohverdamist ning jumalatele on ohverdatud vaid loomi. Tegelikult oli kerjuse tapjateks kaks vene talumeest ning arvatakse, et tapmise taga oli Õigeusu kirik, kes tahtis vanale usundile halba valgust heita. Multani protsess peaks ka eestlastele tõestama, et ka meie rahvausundis ei olnud inimeste ohverdamist ning ohverdati ainult loomi.

Lisaks usundile on kindlasti huvitavad ka muud rahvatraditsioonid ja vana kombestik. Udmurtide vanade traditsioonidega on võimalik tutvuda lugedes Kuzebaj Gerdi etnoloogilisi artikleid kogumikust „Olen udmurt“ või Aleksei Petersoni raamatust „Udmurdi päevikud“, mis tutvustab eesti ja udmurdi etnoloogide ühiseid ekspeditsioone Udmurtiasse aastatel 1976-1989. Traditsioonid ja kombestik aitavad mõista udmurtide olemust ja iseloomu, mis on üsna sarnane eestlaste omaga. Samas on raamatus „Olen udmurt“ Kuzebaj Gerdi artiklites kirjeldatud udmurtide vanu sünnitamisega seotud kombeid ja külarahva ühiseid mõistatamise õhtuid. Need kirjeldused näitavad udmurtide külakogukonda väga ühtsena ning ka tüüpilised udmurdi külad on tänavkülad, kus majad asuvad kõrvuti. Samas on eestlastele tüüpilised hajakülad, kus majad paiknevad üksteisest võimalikult kaugel. Loomuliult on udmurtide kohta võimalik leida ka negatiivset, nagu näiteks puskariajamisega seotud liigne alkoholi tarbimine külades, kuid samas on alkohol probleem ka paljudes Eesti külades ning eriti just riigi äärealadel. Arvan, et kindlasti on ka kombestiku ja traditsioonide tundmine vajalik.

Eestlased on tuntud kui laulurahvas ning oleme uhked oma laulupidude traditsiooni ning Laulva revolutsiooni üle. Samas on kindlasti eestlaste jaoks huvitav, et ka udmurdid on laulurahvas. Näiteks on kogumikus „Olen udmurt“ avaldatud artiklis udmurdi tuntuim kirjanik Kuzebaj Gerd kirjutanud, et kogu udmurtide raske töö oli seotud lauludega ning vahel oli töö ja laulu vahele raske piire tõmmata, sest iga väiksemgi samm märgiti ära lauluga. Gerd tõdeb, et udmurt on kinnine ning ei jaga võõraga oma rasket elu, kuid samas näiteks oma talumeeste, külaelanike või perekonna seas olles ning eriti mõne peo ajal jooki tarbides ununeb kinnisus ning udmurt hakkab läbi laulude oma elust jutustama. Gerdi arvates on laul ja kannel udmurdi sõbrad nagu koer on seda inimesele jahil ning udmurdid ei kujutaks ette oma elu ilma lauluta. Arvan, et on raske võrrelda kummale rahvale on laulmine tähtsam ning näiteks seda, et kes laulavad paremini, kuid ühine armastus laulmise vastu peaks udmurte eestlaste jaoks lähedasemaks muutma.

Arvan, et kui tahetakse mõnest rahvast rohkem teada saada, siis on kahlemata oluline tutvuda ka selle rahva ilukirjandusega, sest kirjandus on samuti üheks kultuuri kandjaks. Udmurdi kirjanduse peaks huvitamaks tegema asjaolu, et seda peetakse idapoolsete soome-ugri rahvaste kirjanduste hulgas kõige tugevamaks kirjanduseks. Loomulikult on hea kirjandusega tutvuda kui seda saab lugeda oma emakeeles ja õnneks on eesti keelde tõlgitud küllaltki palju udmurdi autorite teoseid. Žanridest on hästi esindatud luule ning lähtuvalt huvist on võimalik lugeda nii klassikat kui ka tänapäeva autorite luulet. Luuleklassikat leiab soome-ugri rahvaste luulekogumikest „Enne koitu“, „Kevadhommik“ ja „Suvepäev“ ning tänapäevase põlvkonna luulega kogumikust „Kuum öö“. Samuti on eesti keeles ilmunud ka udmurdi luule antoloogia „Hõbepaat“ ja lisaks ka vähemalt viieteistkümne erineva luuletaja luulekogud. Mina udmurdi autorite loominguga kindlasti tutvuda, sest vähemalt need tekstid, mida minalugenud olen on olnud igati tasemel ning minu arvates kannatab udmurdi kirjandus kindlasti võrdlemist ka eesti kirjandusega.

Arvan, et udmurdi kirjanikest peaks kindlasti tutvuma Kuzebaj Gerdi loomingu ja elukäiguga, sest teda võib pidada üheks väljapaistvamaks soome-ugri kirjanikuks üldse. Lisaks luuletustele ja proosapaladele avaldas ta ka etnoloogilisi artikleid, kirjutas kaks doktoritööd udmurtide folkloorist ja etnograafiast, pani aluse Udmurdi Kirjanike Liidule ning asutas ka esimese udmurdi lasteaia. Gerdi töödest saab hea ülevaate kogumikust „Olen udmurt“, teemad millest ta luuletusi kirjutas olid näiteks loodus. armastus kodumaa vastu ja udmurtide saatus.. Kindlasti on oluline tead ka Kuzebaj Gerdi saatusest, sest Nõukogude võimu repressioonid katkestasid tema töö. Nimelt arreteeriti Gerd koos mitmete teiste udmurdi haritlastega 1932. aastal süüdistatuna Soome ja Eesti kasuks spioneerimises ja plaanis liita Venemaa soome-ugri alad Soomega. Loomulikult oli võimude väljamõeldis, kuid sellest hoolimata mõisteteti tuntuim udmurdi kirjaniksüüdi ja saadeti vangilaagrisse Solovetsi saartele, kus ta 1. novembril 1937 hukati. Kuzebaj Gerdi olulisust näitab ka fakt, et tema mälestuseks annab Eesti Hõimurahvaste programm igal aastal 1. novembril välja soome-ugri kirjanduspreemiaid. Arvan, et lisaks Gerdile võiks teada veel ka ühte tähtsamat udmurdi naiskirjanikku Ašaltši Okit, sest tema oli idapoolsete soome-ugri rahvaste hulgas esimene tunnustatud naiskirjanik.

Udmurtidest huvitudes võiks huvitav olla ka teda, et milline on nende suhtumine eestlastesse. Loengutes räägitu kaudu olen aru saanud, et suhtumine meisse on väga positiivne ning eestlasi võetakse Udmurdimaal alati külalislahkelt vastu. Kindlasti on heale suhtumisele kaasa aidanud ka eestlaste juhtiv roll sugulasrahvaste abistamisel. Näiteks Hõimurahvaste programmi kaudu on saanud udmurdi Eestisse õppima tulla ning rahastanud udmurdikeelse kirjanduse väljaandmist. Samuti oli meeldiv kuulda, et udmurtide hulgas pidavat populaarne olema nende keelde tõlgitud eesti kirjandus. Loomulikult ei saa öelda, et teistesse sugulastesse nagu soomlased suhtumine kuidagi halb oleks. Arvan, et suhtumist oma sugulasrahvastesse ilmestavad hästi kogumikus „Olen udmurt“ välja toodud vanasõnad. Kuigi ajalooliselt on udmurtide ja marilaste vahel olnud ka naginat maade pärast siis ütleb udmurdi kõnekäänd, et udmurdid ja marid on ühe puu juured. Samas tatarlaste kohta on neil olemas ütlemine „Tatarlane on sündinud petma ja kauplema“ ja venelaste kohta „Venelase pastel on kõver“. Need kõnekäänud peaksid tõestama, et neile on sugulasrahvad olulised.

Kui faktilist informatsiooni udmurtidest on võimalik näiteks Interneti kaudu saada, siis kultuuriga tutvumiseks oleks kõige parem võimalus vahetu kontakt. Loomulikult on Udmurtiasse kohale sõitmine üsna kulukas ja keeruline ettevõtmine ,kuid samas on ka Eestis võimalik udmurdi kultuuriga edukalt tutvuda. Kõige parem võimalus selleks Eestis avaneb Hõimunädala ürituste kaudu. Hõimunädal toimub oktoobri teisel nädalal ning selle raames on võimalik külastada näiteks kirjanduse õhtuid, kontserte ja näitusi ning tutvuda nii udmurtide kui ka teiste soome-ugri rahvaste kultuuriga. Kuigi mina ise pole Hõimunädala üritustest, siis arvan, et selle toimumisest peaksid teadma need, kes soovivad oma sugulasrahvaid tundma õppida.

Nagu selgub on Eestis võimalik edukalt udmurdi kultuuri ja probleemide kohta infot leida ning nende tutvustamiseks tuleks ühiskonnas meie sugulasrahvastest lihtsalt rohkem rääkida

Kindlasti oleks sellisest laiemast tutvustamisest kasu mõlemale rahvale, udmurdid saaksid oma kultuurile ja probleemidele laiema kõlapinna ja eestlastele aitaks see ka paremini hinnata oma kultuuri ning õpetada väärtustama näiteks oma vaba ühiskonda. Mina isiklikult tunnen, et udmurdi kultuuriga tutvumine oli mulle huvitav ja vajalik ning ma loodetavasti on ka udmurtidel kasu, et nüüd vähemasti üks inimene rohkem, kes nende kultuurist ja probleemidest teab.