Udmurdi usund

Kokkuvõte Aado Lintropi raamatust „Udmurdi usund“.

Udmurdi usund on väga mitmekesine ja huvitav. Aja jooksul on udmurdi usund tuntavalt muutunud ja sellele on avaldanud tugevat mõju mitmed välised tegurid ning naaberrahvaste usundid. Sellest hoolimata on udmurtide usundis tänaseni säilinud mitmeid arhailisi, udmurdi usundile ürgomaseid elemente. Aado Lintropi monograafia aluseks on tema 2000. aastal Tartu Ülikoolis kaitstud väitekiri „Udmurdi usundi peamised tunnusjooned XIX ja XX sajandil“. Raamatus antakse põhjalik ülevaade udmurdi rahvusest ja selle ajaloost, mis kindlasti on tugevalt mõjutanud udmurdi usundi kujunemist selliseks, millisena see tänapäeval levinud on. Aado Lintrop on tutvustanud ka udmurdi usundi uurimislugu ja toonud välja peamised uurijad, kes on tegelenud udmurdi usundi, keele aga ka udmurtide elu-olu kirjeldamise ning tutvustamisega. Ülejäänud raamat keskendub udmurdi usundi üksikasjalikule kirjeldamisele.

Udmurdi usundi maailm jagunes kolmeks – taevaks (ülailmaks), maaks ja allilmaks. Ülailm on udmurdi usundis eelkõige taevajumala inmari asupaik, kuid taevaga seostuvad ka äikese-ema, päikese-ema, invu ja kõldõsin. Udmurdi usund on polüteistlik, olulise tähtsusega on paljud erinevad jumalad. Naaberrahvaste monoteismi mõjul on siiski suurenenud personifitseeritud taevajumala inmari keskne tähtsus. Omaette suurustena eksisteerisid aga inmari kõrval siiski ka äikese-ema ja päikese-ema. Nii nagu paljudel teistelgi usundilistel mõistetel on tänapäeval mitu tähendust, nii ka sõnal inmar, mis tähistab paganlikku taevajumala kõrval ka jumalat üldse ja ka jehoovat, jumalat-isa. Mu-kõlt’s’in on udmurdi usundis maahaldjas, aga kristlikus traditsioonis tähistab kõlt’s’in inglit või jumalat-poega/lunastajat. Kuaz’on udmurdi usundis üldiselt ilm, kuid tähistab kristlikus traditsioonis mõnel pool jumalat, mõnel pool püha vaimu.

Kõldõsin tuli udmurdi mütoloogiasse ilmselt taevajumala inmari nime ees kasutatud epiteedi eraldi mütoloogiliseks olendiks tõlgendamise tagajärjel (kõld’z’-inmare = mu looja jumal). Udmurdi legendides esineb kõldõsin peamiselt lunastaja rollis. Taevajumala tähtsuse suurenemine ja temaga seostatud epiteetide iseseisvumine põhjustas tähenduse nihkeid kogu usundikompleksis, kus uued tõlgendused vanad tagaplaanile surusid. Seetõttu on kadunud ka maa-ema oluline roll loova ja sünnitava jumalana ning maa-ema tähtsus udmurdi usundis on vähenenud. Ka äikese-ema ja päikese-ema tähtsus on vähenenud ja paljud algselt neile omistatud võimetest kandusid üle inmarile (nt lennutas 20. saj alguse muistendeis piksenooli inmar mitte äikese-ema). Päikese-ema poole pöörduti aga haiguste korral.

Udmurdi mütoloogias on tähtsal kohal ka sugukonna kaitsevaim mudor, perekonna jumalus voršud ja mudori poeg vožo – tulemadu, kes noolena taevas käib. Sugukonna palvekoda on pühendatud invu nimelisele jumalusele. Sageli seisab aga invu kõrvuti mudoriga või seguneb viimatinimetatuga. Lisaks kõigile eelnimetatud jumalustele on udmurdi usundis veel metsahaldjas, vetehaldjas, tarehaldjas, saunahaldjas, tallihaldjas, rehehaldjas jpt. Kõigi jumalustega seonduvad erinevad kombetalitused ja uskumused.