Inimene ja tema sünd – raseduse ja sünnitusega seotud rituaalid ja uskumused varasemas udmurdi kultuuris

Kokkuvõte Kuzebai Gerdi artiklist „Inimene ja tema sünd“ raamatus „Olen udmurt“ lk 290-324

Udmurtide seas oli levinud uskumus, et rasedaks jäämiseks on vajalik heade või pahade vaimude sekkumine. Samuti usuti, et kodujumala poolt on ette määratud mitu last naine sünnitab. Lastetutele naistele soovitasid posijad ja vahel ka ämmad soetada nn „varastatud laps“ ehk siis teha laps teise mehega. Viljatuse korral võeti sageli perre kasulaps. Seda eelkõige majanduslikel kaalutlustel. Samal põhjusel oli mõnes regioonis kombeks, et piigat ei võetud enne naiseks kui ta oli juba sünnitanud ja sellega oma viljakust tõestanud. Ei peetud häbiasjaks kui neiu sünnitas enne meheleminekut. Abort ei olnud udmurtide seas levinud, sellesse suhtuti pigem halvustavalt ja üldjuhul lõppes abort naise jaoks haiguste või isegi surmaga. Rasedusvastaseid vahendeid udmurtide seas ei tuntud, küll aga olid levinud mõned sellekohased ended ja uskumused.

Raseduse vältel välditi üldiselt raskeid töid, siiski tuli ette, eriti vaesemates peredes, ka juhtumeid, kus naine pidi raseduse lõpuni tööd tegema. Erinev oli olukord teenijatüdrukute jaoks, kellele rasedaks jäämine tähendas töö kaotamist ja seega väga keerulist olukorda kogu ülejäänud elus. Rasedusega oli seotud ka palju ebauskumusi ja last kaitsti kurjade vaimude ja kaetamise eest mitmesuguste maagiliste esemete, sõnade ja toimingutega. Rase naine pidi olema enda suhtes väga nõudlik ja järgima rangeid eetika ja moraali reegleid. Sünnituseks valmistumist varjati teiste eest, ka oma pere meesliikmete eest. Naine valmistas varakult sünnitusviina sünnijärgsete pidustuste jaoks. Mehed sünnituse juures ei viibi, uskumuste kohaselt suurendas meesterahva juuresviibimine suuremaid vaevuseid. Sünnitati üldiselt tares aga vahel ka saunas.

Pärast sünnitust peeti oluliseks nabanööri ja päramiste matmist, kas eluruumde põranda alla, talli, majanurga alla või lauta, olenevalt sellest, millist saatust lapsele sooviti. Järgnes lapse pesemine, mille puhul küll sanitaarseid abinõusid ei tarvitatud. Sünnitanut ning vastsündinut üritati kaitsta pahade vaimude ja kaetamise eest. Lastesse suhtuti nii poiste kui ka tüdrukute puhul suure armastuse ja hellusega.

Udmurdi lastel oli üldiselt kaks nime – kristlik ja paganlik nn saunanimi. Sageli ei teadnud inimene isegi oma ristinime ja see põhjustas palju segadusi. Nimel usuti olevat maagiline vägi ja nime valiku puhul lähtuti mitmetest kommetest. Näiteks, et laps oleks õnnelik, pandi talle nimi , mille tähenduses sisaldus õnne mõiste. Tihti pandi ka surnud esivanemate nimesid. Pandi ka nimesid, mille puhul usuti, et see on manamissõna haiguste ja surma vastu. Sünnitusele järgnesid mitmesugused pidustused. Ümberkaudsed naised aitasid sünnitajat vajalike tööde ja toiduga. Lapsele toodi kingitusi ja raha. Joodi sünnitusviina. Sünnitusviina puhul oli oluline, et ei tohi juua esimesi lonkse, need kallati maha. Usuti, et selles peitub lapse õnn ja muidu oleks lapse õnn ära joodud. Paganlikele pidustustele järgnes ristimistalitus kirikus ja ristivanemate valimine.