Udmurtide ajalugu. Venemaa koloniaalpoliitika.

Kokkuvõte Walter Kolarzi raamatu „Russia and her colonies“ 2. peatükist „Inner Russia“.

Oma 1952. aastal Londonis välja antud raamatus „Russia and her colonies“ käsitleb Walter Kolarz Nõukogude Venemaad koloniaalriigina. Mõistet „kolooniad“ kasutab ta viitamaks rohketele Nõukogude Liidu territooriumil asunud etniliselt mitte vene piirkondadele, mis ei olnud küll kolonisaatormaast merega eraldatud, kuid mille staatus võib võrrelda mistahes võimu poolt koloniseeritud teisel pool merd asuvate riikide omaga. Need Nõukogude Venemaa kolooniad asusid Aasias, Euroopa ja Aasia äärealadel ja kaugel põhjas. Enamik neist aladest kuulub ka tänapäeval Venemaa Föderatsiooni koosseisu. Walter Kolarz laindab mõistet „kolooniad“ ka Euroopa maadele, nagu Ukraina, Balti riigid, Gruusia ja Armeenia, mis olid samuti taandatud koloniaalmaade staatusesse.

Selline lähenemine erineb väga olulisel määral nõukogude ja/või vene autorite käsitlustest – viimatinimetatud ei kasuta Moskva ja mitte-vene rahvuste vahelisi suhteid kirjeldades kunagi termineid „kolooniad“ või „koloniaalpoliitika“. Pigem viidatakse „rahvuspoliitikale“. Walter Kolarz kasutab neid mõisteid sünonüümidena. Vene koloniaalprobleemid sarnanevad Briti, Prantsuse ja Ameerika koloniaalmaade probleemidele, viimaseid on aga tunduvalt lihtsam jälgida kui Vene koloniaalmaid, mille kontaktid mittekommunistliku välismaailmaga nõukogude perioodil läbi lõigatud olid.

Udmurtide olukorrast on Walter Kolarz andnud kaheleheküljelise ülevaate, milles on esmalt välja toodud statistilised andmed – 1939. aastal oli udmurte 605 000, suurem osa neist elas ühtselt Kaama jõe piirkonnas; väljaspool autonoomiat ei olnud udmurtidel nii suurt diasporaad nagu oli näiteks maridel või mordvalastel; võrreldes teiste rahvustega kasvas udmurtide rahvaarv aastatel 1926-1939 tunduvalt rohkem. Nende faktide najal võiks eeldada, et udmurtide rahvuse säilimine oli paremini garanteeritud kui teiste rahvuste puhul. Ent kui valitsus andis Udmurtia pealinna administratiivsed õigused industriaallinnale Iževkile (Ižkarile), muutus olukord pigem udmurtide kahjuks. Udmurtide jaoks ei olnud Iževsk rahvuslikuks keskuseks, pigem oli tegemist vene tööliste linnaga. Vene tööliste arv Iževskis kasvas 1930. aastatel järsult. Selline muutus oli soodne Kommunistliku Partei poliitikale. Udmurtide rahvuslikud huvid allutati nõukogude riiklikele huvidele. Udmurtide vaimse eliidi seas tekitas see selget pahameelt, levima hakkasid rahvusluse ideed. Oluliseks aspektiks udmurdi rahvuse säilimise juures oli ka asjaolu, et udmurtidel olid välja kujunenud tugevad klannisuhted. See tegi kommunistlike ideede levitamise keeruliseks – klassivõitlust ei toetanud ka kõige vaesemad udmurdid, sest nad olid tugevalt klannisidemetega seotud ja kõik külaelanikud toetasid senist süsteemi. Igal külal oli oma konsiilium (kenesh), mis tegi tähtsaid külaelu puudutavaid otsuseid ja nö valitses – toetas aga ka karistas – külaelu. Udmurdid tunnustasid sellist süsteemi ja olid sellega harjunud, kommunistlikust vaatepunktist oli aga tegemist nõukogudevastase feodaalse natsionalistliku süsteemiga ning väideti, et kenesh on nõukogudevastaste kuulujuttude levitajaks ja ja terroristlike aktsioonide korraldajaks.