Referaat Aado Lintropi artiklist „Mõnda udmurtide ajaloost enne ja pärast Kaasani vallutamist“

Järgnev tekst on vaid lühikokkuvõte Aado Lintropi artiklist, kindlasti tasub lugeda originaali ennast (ka see pole liiga pikk, kuid see-eest väga huvitav).

Udmurtide ja komide kaugeid esivanemaid nimetatakse Ananjino kultuuri hõimudeks. See kultuur kujunes varasel rauaajal, VIII–IV sajandil e. Kr. Kaama ja Vjatka jõgikonnas. Ananjino kultuuri hõimud elatasid end küttimisest, kalastamisest ja alepõllundusest. tihedam läbikämine oli Ananjino hõimudel lõunapoolse päritoluga rändkarjakasvatajatega. Esimese aastatuhande keskel e. Kr. vähenesid aga kokkupuuted nende hõimudega. Naaberhõimude suhted muutusid oluliselt halvemaks. See-eest on leitud sellest ajast pärinevaid Lääne-Siberi päritolu relvade leiud. Ent sidemed Lääne-Siberiga ei muutunud üldvalitsevateks — Pjanobori kultuuri arheoloogiliste leidude hulgas on Siberi päritoluga esemeid suhteliselt vähe. Territooriumi soome-ugrilaste peamisteks elatusaladeks olid endiselt loomakasvatus, alepõllundus, küttimine ja kalapüük. Pjanobori kultuuri linnamäed olid suuremd kui varasemad. Surnuid maeti kõrgele jõekaldale, haud kaevati madal, kalmuküngast ei tehtud. Pjanobori kultuuriga samaaegse Gljadenovo kultuuri (III saj. e. Kr. - III saj. p. Kr. Kaama keskjooksul) kandjate seas oli levinud põletusmatus. 

Suured muutused toimusid Kaama-äärsete hõimude kultuuris IV sajandi algul. Bashkiiria põhjaaladele ilmusid lõunapoolse päritoluga esemeid ja loomaluid, eriti hobuseluid sisaldavad kurgaanmatused. Umbes samal ajal levisid kogu vaadeldaval alal hobust või hobusepead kujutavad pronksehted. Muutuste põhjustajaks on peetud Lääne-Siberi ja Kasahstani steppidest hunnide survel põhja poole liikunud ugri või ugri-turgi rändkarjakasvatajate hõime. Arvatavasti tungisid lõunast tulnud hõimud piirkonnas varem elanud hõimud keskkonda ja segunesid nendega.Hõimude ühtesulmine kestis peaaegu viis sajandit, kuna ugrilased säilitasid esialgu oma eluviisid ja kombed. Muutus oli siiski järsk.

VI -VII sajandil tungis Uurali lähistele ja Kaama-äärseile aladele uus turgi-ugri asukate laine. Belaja basseinis kujunesid sinna tunginud hõimude ja varasema asustuse baasil Kushnarenkovo kultuuri (VI-IX saj.) kandjad — tõenäoliselt vanaungari hõimud. Uued asukad mõjutasid ka põhjapoolseid permi hõime.

Umbes esimese aastatuhande keskel tekkisid Tsheptsa jõe kesk- ja ülemjooksu ananjino- ja pjanobori-aegadel üsna hõreda asustatud aladele võimsad linnamäed ja matusepaigad. Uued asunikud pärinesid Kaama ülem- ja Vjatka keskjooksult. Seda kultuuri nimetati Polomi kultuuriks. Selle kandjad olid antropoloogiliselt tüübilt lähedased tänapäeva põhjaudmurtidele. VIII-IX sajandil tuli Tsheptsa äärde veel üks asunike laine, seekord oletatavasti ugrilased.

VIII sajandil ilmusid Volga keskjooksule esimesed bulgaaride matusepaigad, kust on leitud hobuste päid ja jalgu, harvem terveid hobusekeresid. Rändkarja­kasvatajatest bulgaarid leidsid arvatavasti eest varasema turgi päritolu asustuse ja kohalikud soome-ugri hõimud. Ilmselt oli bulgaaride sõjaline ja sotsiaalne organiseeritus soome-ugri hõimude omast parem, mistõttu neil õnnestus IX-X sajandil tekkinud etniliselt kirjus riigis võim oma kätte koondada. Volga-Bulgaaria riigi ajal hakkasid etniliste gruppide erinevused vähenema, suuresti tänus islamile, mis jõudis Volga-Bulgaariasse IX–X sajandi vahetusel. Põhjaudmurdi hõimud sattusid üsna varakult aga Venemaa ja ristiusu mõjusfääri. 

Ivan III koondas sõjakäiguks Moskva, Vladimiri ja Tveri alade 64-tuhandelise väe. Udmurdid ega marid ei kippunud väga Moskva tiiva alla. Nende alad tuli vallutada tormi­jooksuga. Juba paari kuu pärast algas ülestõus. Ülestõusnud rajasid Kaasanist 70 versta kaugusele linnuse ja purustasid 1553. aasta märtsis kohalejäetud tsaariarmee. Pärast mitmeid jubedusi, mis Moskva salgad korda saatsid, palusid niidumari ja Arski piirkonna saadikud oma maade igavest ühendamist Venemaaga.

Pärast seda, kui Vjatkamaa udmurtidest ülikkond (endised "ari vürstid") olid aidanud maha suruda aastail 1572-1574 ja 1582-1584 udmurdi ja mari aladel toimunud ülestõusud, polnud neid rohkem tarvis. 1588. aastal vabastati põhjaudmurdi ja bessermani talupojad kohalike mõisnike võimu alt ning muudeti adramaksulisteks. 

Vene asunike ees taandudes jäeti maha Vjatka kesk- ja ülemjooksu alad. Oletatavasti elas XVII saj. lõpus Udmurdimaal umbes 29 000 udmurti, 35 000 venelast ja 3000 tatarlast ning bessermani.

Peeter I haldusreformi käigus läks Hlõnovi maakond Siberi kubermangu, Kaasani maakond ja muud lõunaudmurdi alad aga Kaasani kubermangu koosseisu. Udmurdimaa elanikkond oli 1717. aastal 21 500 meeshinge, 1764. aastal 98 000 meeshinge, 1795. aastal aga juba 148 500 meeshinge. Et juurdekasv toimus rohkem venekeelse elanikkonna arvel, sellest tunnistab udmurtide osa pidev vähenemine rahvastikus - 1746. aastal oli see 40,1%, 1795. aastal aga 36,4%. 

XVIII sajandil algas aktiivne udmurtide ristimine. Ristiusku pöördunutele tehti mitmeid soodustusi - nad vabastati kolmeks aastaks maksudest, mehed ei pidanud järgneval kolmel korral minema nekrutiks. Lisaks maksti vastristitutele ühekordset preemiat. Paljud siiski ei soovinud võõrast usku tunnistada. Ristitute arv tõusis siiski kiiresti. 

XIX sajandi esimesel poolel suurenes vene talupoegade juurdevool udmurdi aladele. Sama sajandi 60. aastail võeti Volga-äärsete rahvaste haridus- ja kultuuripoliitikas kasutusele nn. Ilminski süsteem, mis seisnes õigeusu tõdede emakeelde tõlkimises.

XIX sajandi lõpus leidis aset kuulus Multani asi. Nimelt leiti 1892. aasta mais Vuž Multani küla lähedalt peata, kopsude ja südameta mehelaip. Kahtlus langes udmurdi ohvripappidele, kõik nad võeti kinni. Kohtuprotseesid kestsid 1896. aastani. Avalikkust jahmatas, et udmurdid on hoolimata ulatuslikust venetamiesest säilitanud oma esivanemate usu ja kombed. Ohvripapid mõisteti lõpuks õigeks ja nad said pöörduda tagasi koju.

1930. aastatel represseeriti NSV Liidus noort udmurdi intelligentsi eesotsas Kuzebai Gerdiga. Kokku hävitati füüsiliselt 106 udmurdi haritlast ja paljud saadeti sunnitööle. Samuti keelati papid ja rahvausundiga tegelemine.

Venekeelse rahvastiku osa Umurdimaal kasvas jätkuvalt, ka paljud udmurdid läksid üle vene keelele, kuna udmurdiks olemine tundus perspektiivitu. Nüüd aga olukord paranemise teel, linnades avatakse udmurdi koole, udmurdi noored saavad õppida välismaal, korraldatakse veel traditsioonilisi udmurdi palvusi jne.