Udmurdi kirjandus. Luuleantoloogia „Hõbepaat“

Kokkuvõte udmurdi kirjandusest kogumiku „Hõbepaat“ ja Viktor Šibanovi kirjutatud eessõna „Luulekeelne hing“ ning Arvo Valtoni järelsõna põhjal.

Kogumik „Hõbepaat“ annab eesti lugejale väga ulatusliku ja mitmekülgse pildi udmurdi luulest. Tegemist on kakskeelse antoloogiaga –udmurdikeelne tekst on kõrvuti esitatud eestikeelse tõlkega. Kogumikus on esindatud nii folkloorsed tekstid, esimesed teadaolevad säilinud udmurdikeelsed luuletused 18.-19. sajandist kui ka nüüdisaegsed noorte autorite värsked tekstid. Kuigi Arvo Valton on järelsõnas kirjutanud, et tekstivalik on koostatud eelkõige subjektiivsetel alustel ning niivõrd mahuka valimiku koostamisega kaasneb kindlasti ka teatav problemaatilisus, on kogumik siiski oma ülevaatlikkuses väga põhjalik. Lähemal lugemisel hakkavad tekstide konglomeraadist silma paistma ka teatavad ühisjooned ja tunnused, mis on omased kogu udmurdi kirjandusele. Mõnda neist on käsitlenud ka Viktor Šibanov oma eessõnas.

Üheks märgilise tähtsusega erijooneks võib pidada udmurdi luule tugevaid seoseid folklooriga. Rahvaluulelähedus ei ole omane mitte ainult üksikutele autoritele – seda mõistet võib üldistavalt kasutada kogu udmurdi luule ja veelgi enam, kogu udmurdi kirjanduse kohta. Teatav side udmurdi folklooriga tõuseb esile ka nende praegusaegsete luuletajate teostes, kes ennast ise etnofuturistliku vooluga ei seostaks ja pigem tendeerivad modernismi või postmodernismi poole. Nagu Šibanov kirjutab, on tegemist „algupäraste luuletustega, kus iidsed uskumused ja kaasaegne globalisatsioon sulavad üheks.“ Just udmurtidele omane maalähedane usk ja sellega kaasnev maailmavaade on see, mis neid luuletusi ühendab. Udmurdilik elukäsitlus kumab teataval määral läbi kõigist neist tekstidest ja on alati, kasvõi siis ainult foonina, kohal. Teatavasti on udmurtide usund sünkretistlik. Sellesse erinevate vaatesüsteemide sulamisse on koondunud tugev annus õigeusku aga ka naaberrahvaste kombetalitusi ja tõekspidamisi. Kirjanduse (või vähemalt kõne all olevas kogumikus esitatud tekstide) põhjal võib aga selgelt väita, et udmurtide maailmapildis on säilinud see ürgne miski, mis seob kogu nende kultuuri tugevalt looduse ja maalähedusega.

Ühisjooni lisaks rahvaluulelähedusele on veelgi. Välja võiks tuua näiteks pisut loitsivana mõjuva ja mõneti monotoonse vormilise külje, mis tuleneb ilmselt eelkõige udmurdi keele eripäradest ja ei pruugi sugugi olla taotluslik. Šibanov toob välja, et seda joont on peetud pigem negatiivseks – mõjuvat luuletused liiga ühetaolistena, puuduvat vormiline isikupära. Siinkohal julgeksin vastu vaielda – minu arvates on pigem tegemist ürgsust ja sügavust äitava tunnusega. Luule vorm on aga loomulikult eelkõige maitseküsimus ja maitse üle ei vaielda. Valton on järelsõnas välja toonud ka sellest eripärast tulenevad tõlkeraskused. Tõlgitud tekstid seda vormilist eri(li)sust muidugi edasi ei anna. Mingil määral kumab kogumiku tõlketekstidest läbi ka tõlkija kirjanduslik käekiri, see aga on ilmselt paratamatu.