Udmurdi keel

Kokkuvõte Paul Alvre ja Bibinur Zaguljajeva koostatud raamatust „Udmurdi ja eesti keele kõrvutavaid tekste ning väljendeid (koos harjutusülesannetega)“.

Udmurdi keel kuulub soome-ugri keelte permi rühma. Lähim sugulaskeel udmurdi keelele on komi keel, millega on udmurdi keelel palju (peamiselt sõnavaralisi) kattuvusi. Udmurdi keele sõnavaras on rohkesti laene türgi-tatari keeltest. Nende mõjul on taandunud ka sõnaalguline r, mida asendab afrikaat ӟ. Esimene udmurdi keele grammatika ilmus aastal 1775 Peterburis. Esimesed trükised pärinevad 19. Sajandi algupoolest. 1851. aastal ilmus Ferdinand Johann Wiedemanni koostatud „Grammatik der wotjakischen Sprache“. Ühtse kirjakeele põhimõtted esitas aastal 1927 I. Jakovlev, kuid kiri põhines osalt veel 1930. aastatelgi ladina tähestikul.

Udmurdi keele kiri baseerub vene tähestikul, mida on täiendatud viie tähemärgiga – Ӧ, Ӥ, Ӝ, Ӟ, Ӵ. Udmurdi keele tähestik koosneb 38 tähest: а, б, в, г, д, е, ё, ж, ӝ, з, ӟ, и, ӥ, й, к, л, м, н, о, ӧ, п, р, с, т, у, ф, х, ц, ч, ӵ, ш, щ, ъ, ь, ы, э, ю, я. Tähti ф, х, ц, щ kasutatakse ainult vene keelest laenatud sõnades. Vene keelest laenatud sõnade kirjapilt on tavaliselt muutmata kujul üle võetud. Udmurdi ö-le vastab ligikaudselt eesti õ. Nagu vene keeleski on tähed я, ё, ю foneemide a, o, u märgiks, kuid nad palataliseerivad eelneva konsonandi (samuti nagu e ja и). Seevastu э ja ӥ osutavad, et eelnev konsonant jääb peenendamata. Enamik udmurdi keele konsonantidest võib esineda nii palataliseeritult kui ka palataliseerimata kujul. Palatalisatsioonile ei allu seitse konsonanti: p, b, k, g, m, r, v. Udmurdi keelele nagu teistelegi permi rühma keeltele on omane afrikaatide sage kasutamine.

Sõnarõhk langeb udmurdi keeles tavaliselt viimasele silbile. Sageli korduvaks erandiks sellest reeglist on verbide käskiva kõneviisi jaatavad ja eitavad vormid. On ka teisi erandeid. Udmurdi keeles on 15 käänet, kusjuures nimisõnade käändelõpud ainsuses ja mitmuses on samad. Mitmuses eelneb käändelõpule mitmuse tunnus -oc- või -ёc-. Omastusliitelise deklinatsiooni korral jääb possesiivsufiks kas käändelõpu ette või paikneb selle järel.

Udmurdi keeles on kolm kõneviisi – kindel kõneviis, käskiv kõneviis ja tingiv kõneviis. Verbid jaotuvad kahte pöördkonda vastavalt sellele, kas infinitiivi tunnuse –ны ees on vokaal ы või a, я. Kindla kõneviisi puhul on kasutusel neli lihtaega – olevik, minevik, 2. minevik ja tulevik. Koos abiverbiga вал saab moodustada mineviku liitaegu.

Omadussõnadest saab moodustada kesk- ja ülivõrret. Ülivõrre moodustatakse liitvormina. Koos ablatiiviga võib kesk- ja ülivõrret väljendada ka lihtne algvõrre. Arv- ja asesõnade iseärasused on peamiselt sõnavaralist laadi.