Udmurdi mõistatuste uurimine

Kokkuvõte Kuzebai Gerdi artiklist „Udmurdi mõistatuste uurimine“ raamatus „Olen udmurt“ lk 249-255.

Udmurdi kultuuris on mõistatused ja mõistatamise traditsioon olnud tugevalt seotud uskumustega sõna väest. Nende ettekujutuse kohaselt on sõnal kindel mõju ümbritsevale keskkonnale. Seepärast peeti tühja sõnaga mängimist ja naljatlemist ajal, mil loodus elab veel täisverelist elu, laiduväärseks. Nendest kujutlustest ja ebausust juhindudes oli udmurtidel mõistatuste mõistatamiseks kindel aeg. Mõistatusi mõistatada mistahes aastaajal või päeva ja öö hetkel udmurdid ei tohtinud. Sõnale ja fantaasiale anti vaba voli alles siis kui kogu varandus on ohutus kohas, vili salves, kari laudas ja kogu pere koos pärast suvise raske töö õnnestunud lõppu. Mõnes piirkonnas osutati tähelepanu ka sellele, et talivili oleks põldudel lõplikult juurdunud ja nende kasv peatunud. Udmurtide mõistatuste mõistatamise aeg oli nähtavasti seotud päikesega ning mahlade liikumisega looduses. Mõistatusi hakati mõistatama siis, kui loodus uinus ja koos temaga vaibusid ka loodusjõud. Kuna mõistatustel usuti olevat eriline mõju ümbritsevale keskkonnale, peeti neid inimfantaasia erilist liiki loominguks. Mõistatuste mõistatamist ei peetud udmurtide seas tühjaks ajaviiteks või lõbuks. Väljaspool mõistatamise aega hoiduti isegi folkloori kogujatele mõistatusi teatamast.

Talvise vožoo ajal (ligikaudu 25. detsembrist 5. jaanuarini), talve pöördeajal esitati mitmel pool erilise mõjujõuga mõistatusi. Korraldati suulise poeesia õhtuid, mil nii noored kui ka vanad udmurdid kogunesid kokku selleks, et jutustada legende, pärimusi, muinasjutte, eepilisi lugusid kohalikest kangelastest ja suur osa ajast eraldati justnimelt mõistatustele. Sellistele koosviibimistele võeti kaasa käsitöö – neiud ja noorikud võtsid sageli kaasa vokid, mehed tegid mõnd meeste käsitööd nt punusid viiske. Selliseid mõistatuste õhtuid peeti peaaegu igas külas. Varemalt oli sellise õhtu juhiks vanem udmurdi taat või memm, kes kõige paremini mõistatusi tundis. Hilisematel aegadel see traditsioon muutus ja õhtu juhtimine läks noorte kätte. Sellest tulenevalt muutusid need õhtud ka oma olemuselt rohkem naljatlevateks ja vallatlevateks. Mõistatuste temaatika oli lai, ei peljatud ka sündsusetuid mõistatusi. Neil õhtutel oli oluliseks ka loominguline protsess – tuntud mõistatuste kõrval mõeldi välja ka uusi, mis edaspidi levisid ja kinnistusid. Kujundid, millel mõistatused põhinesid, olid tihedalt seotud udmurdi mütoloogia, uskumuste ja olmega. Seega võisid need jääda arusaamatuks ja isegi mõttetuks väljaspoolt kultuuri vaatlejatele, kes udmurdi eluolu ja uskumustega kursis ei olnud.

Ka mõistatuste esitamine neil õhtutel toimus kindla süsteemi alusel – mõistatusi esitati esemete ja nähtuste kontsentriliselt kasvavate ringidena. Keskmes oli inimene, seega kõigepealt esitati mõistatusi inimese ja tema keha funktsioonide kohta, seejärel kodu kohta jne. Udmurdi mõistatuste hulgas on ka naabritelt laenatud mõistatusi, kuid neid on väga vähe. Tihtipeale ei ole aga võimalik kindlaks teha, kas tegemist on laenuga või mitte. Udmurtidel on ka palju uusi mõistatusi, mille temaatika puudutab nt kooli, haridust ja revolutsioonisündmusi.