Udmurdi teatrist

Udmurdi teatrist Kuzebai Gerdi „Olen Udmurt“ lk 285-289 põhjal

Kombetalitluste ja pidustustega seotud teater

Sajandeid tsaarivalitsuse ikke all olnud udmurdi rahvas sai isevalitsemise õiguse 21. jaanuaril 1921. Aastal 1914 hakkasid ilmuma ajalehed Udmort ja Voinaõs Ivor (Uudised sõjast), mis mõlemad suleti juba järgmisel aastal. 1917. aastal hakkas ilmuma ajaleht Vil Sin (Uus silm) ja taaselustus ka Udmort. Peale Oktoobrirevolutsiooni tulid välja kaks uut ajalehte: Gudõri (Kõu) ja Kule Kenešjos (Vajalikud nõuanded). 1919. aastal asutati ajakiri Muš (Mesilane) ning ajalehed Gord Soldat (Punane soldat) ja Sürlo (Sirp). 1920. aasta jooksul tehti udmurdikeelseid tõlkeid kokku lausa 150.

Enne revolutsiooni polnud enamik udmurdi rahvast euroopaliku teatriga tuttavad. Ometi oli udmurdi rahvas säilitanud sajandipikkuseid paganausu rituaale, millega rahuldati oma vajadust meelelahutuse järele ning teostati nii oma teatraalset funktsiooni. Udmurdi tõelise rahvusteatri juured ulatuvad juba kaugesse minevikku. Kaugemas minevikus piduliku paganausu tingimustes loodud teatraalsed etendused sulasid ühte kollektiivsete pidustuste ja rahvapidudega, milles osalesid ka teised soome-ugri rahvad. Hilisemate ajaloosündmuste mõjul kaotas soome-ugri teater aga oma üleüldise tähenduse ning üksikute hõimude teatrikunst piirdus oma isiklike pidustuste ja rahvapidudega (tänapäeval säilinud soome, udmurdi, komi, mordva ja mari rahvastel).

Osad pidustused on seotud aastaaegadega. Näiteks kevadpidustused, kui pärimuse järgi Osto (igavene vaim), kelle südamest on sündinud Šundõ (valguse jumal) tõukab troonilt ilma äärele aheldatud pimeduse jumala Ubiri; või sügispidustused, kui algab taas võitlus pimeduse ja valguse vahel. Pidustused on seotud ka põllutöödega ning nende tähendus ja funktsioon on ilmselt samasugused nagu vanasti lahingumarsid ja laulud sõjakäigu alustamisel. Enne heitlust tavatseti tõsta lahingumeeleolu ja kasvatada jõudu, mida kutsusid esile pasunahelid ja marsilaulud. Alles siis, kui see tehtud, liiguti eesmärgi poole. Enne kui mindi rasket tööd tegema, kosutati vaimu ja karastati tahtejõudu kollektiivsete pidustuste abil.

Eriti tähendusrikas meelelahutus oli Guždor vös pidustus (kevadise rohu pidu). Seda peeti siis, kui väljal tärkas esimene rohi – pidulikes riietes erinevas eas udmurdid ratsutasid ehitud hobuste seljas luhale, et tervitada soojuse ja rõõmu jumalat Šundõ’d (Päikest). Siin sümboliseerib kevadet lilledega ehitud tütarlaps, kes ratsutab valgel hobusel, päikest aga võigul hobusel ratsutav kollaste lilledega ehitud noormees. Nad võetakse vastu rahvamuusika ja pidulike lauludega – päikese ja kevade hümniga. Pidu saavutab oma kõrgpunkti ühises palves. Tagasi külla minnes puistab rahvas teele kollaseid lilli ja kuulutab Šundõ võitu. Samuti kevadel, künnitööde ajal, korraldatakse rahvalikke ühismänge Akaška’sid, mille jälgi võib leida peaaegu kõigi soome-ugri rahvaste juures. Sellest peost võtavad osa täiskasvanud mehed ja naised, võisteldes jooksmises, ratsutamises, hüpetes ja osavuses. 

Muude põllumajanduslike pidustuste seas on ilmselt tähelepanuväärseim Ju murt kuton ehk teravilja kaitsva vaimu Ju kõldõsini naasmise pidustus. Selle erkvalges riietuses jumala roll on eluliselt tähtis: kui ärganud vili ei tõota head saaki, on jumalus põllu maha jätnud. Sellisel juhul riietavad udmurdid end valgesse ning liiguvad sõnatult põllule, et paluda terajumalat tagasi nende põldu kaitsma, kusjuures samal ajal hüppavad kolm neidu ja noormeest hobustele ning viiulil püha viisi mängides ratsutavad nad piki põlde, et leida Ju kõldõsin’i hing – valge liblikas, kes siis võrku püütakse ja oma tööpostile tagasi viiakse. Pärast kõiki neid tegevusi ohverdatakse jumalale valge tall.

Hilissügisel pärast esimest lund leiab aset Pörtmas-kon pidustus, milles kogunevad omapäraselt ehitud näitlejad. Nad käivad kahe nädala jooksul õhtuti majast majja ja esitavad väikesi stseene, kusjuures kõik toimub ainult lauldes ning enamasti on need laulud satiirilise iseloomuga. Vastavalt esituse meisterlikkusele saadakse ka kosti. Veel hiljem, talvel, toimub ühispidu Šaitan ulljan – kurjade vaimude minema kihutamine. Nende ajal käivad teivaste, kõristite ja hangudega varustatud mehed majast majja, eesmärgiga peletada minema kurje vaime. Lõpuks süütavad mehed külaserval õlgedest sümboolse lõkke, kuhu visatakse vaimude ära ajamisel kasutatud tööriistad ning hüppavad sellest ülegi.

Udmurtide linnateater

Talupoegade ühispidustustes udmurdi haritlaskond aga ei osalenud, hoides teatud eelarvamusega eemale. Siiski ei suudetud luua päris oma iseseisvat teatrikunsti, sest teised väärikad eeskujud peale vene teatri puudusid. Udmurdi haritlaskonna hulgas võis tõsist püüdu luua nn intelligentsi linnateater täheldada alles alates 1917. aasta revolutsioonist, mil pärast sajanditepikkust rõhumist tärkas udmurtidel rahvuslik eneseteadvus.

Esimese initsiaatorina tuleks nimetada A. Urasinovat, kes lavastas 1917. aastal Glazovi rajoonis udmurdi keeles L. Tolstoi näidendi „Temast see kõik tuleb“. Selles elukutseliste näitlejatega mängus oli juba tunda püüdu kopeerida euroopalikku teatrikunsti. 1918. aastal teatrielu Udmurdimaal hoogustus. Lavastati etendusi, korraldati kontserte ning kirjutati ja tõlgiti näidendeid. Eriliselt õitses teatrielu aga Malmõži rajoonis, kus Tsipja külas formuleerusid kohalikud ja rändteatri trupid, mis levisid üle Malmõži linna ka vene publikuni. Samal aastal loodi samuti Jelabuga linna draamateater. Sarapuli ja Kaama-tagused udmurdid jäid teistega võrreldes sellest arengust veidi maha, kui sinna jõudis teatrilaine alles 1919.-1920. aasta paiku. Sel ajal alustasid Vjatkas ja Glazovis tegutsemist mitu püsitruppi. Glazovis loodi ka udmurdi teater ja teatritrupp, kuid nende kese kandus hiljem Iževski.

Udmurdi teater euroopalikus tähenduses arenes erakordselt tormiliselt tänu kiirelt kasvavale udmurdikeelsele näitekirjandusele. Teiste hulgas näiteks I. Mihhejevi rahvaelu kujutavatel näidenditel „Pelljaskis“ (Posija), „En luška“ (Ära varasta), „Udmurt doktor“ ja „Udmurt dõšetis“ (Udmurdi õpetaja) on olnud suur edu. Tema näidendeid iseloomustab suur siirus – udmurdi elu erinevad küljed avanevad suurepärastes dialoogides ja karakterites. Mihhejevi keel on kujundlik, täpne ja rahvalik. Ka Lebedev („Peo ajal“), Saparov („Hull“), Majorov (lastenäidendid) on näited suurepärastest udmurdi näitekirjanikest. 

Udmurdi teatrites on lavastatud ka palju tõlkenäidendeid, näiteks A. Ostrovskit („Ära ela nii, nagu tahaksid ...“ jt), L. Tolstoid („Pimeduse võim“, „Temast kõik see tuleb“) ja palju teisigi. Koos näitekirjandusega tuleks mainida ka märkimisväärseid näitlejaid, nende hulgas A. Kirillovat, Marksistskit, Novikovi, Marksistskajat, Majorovat, Petrovat ja mitmeid teisigi veel.

Selline on udmurdi teatri ajalugu Gerdi järgi (Finno-ugria, 1925).