Thursday, December 22, 2011

Olulisemad sündmused Eesti ja Udmurdi kultuuridialoogis viimase kümne aasta lõikes


Alljärgneva refereeriva tööga püüan ma anda pisut põhjalikuma ülevaate nullindatel toimunud kultuurikommunikatsioonist Eesti ja Udmurtia vahel. Töös puudutan erinevaid valdkondi alustades kirjandusest (ilmunud teosed ja tähtsamad tõlked, Eesti kirjanike ja luuletajate külastused Udmurdimaale ja vastupidi) ning jätkates ürituste ja sündmustesarjadega, mis nii Eestis kui Udmurtias aset leidnud, puudutatud saavad seega ka kõik teised kultuurivaldkonnad nagu muusika, tants ja teater. Tuleb muidugi tõdeda, et kuna mul puudub pädev ligipääs Udmurdi allikatele ning ka vajalik keeleoskus, mis nende lugemiseks tarvilik, siis on töö ka kirjutatud eesti keelsete materjalide põhjal ning seetõttu ka Eesti vaatepunktile toetuv ehk peamiselt (aga mitte täielikult) Udmutide kultuurivoolu Eestisse vaatlev, samas kui Eesti kultuuriilmingute avaldumised Udmurtias on teadlikult tahaplaanile jäetud, paraku.

  1. KIRJANDUS
Sissejuhatavalt võiks peamiste tendentside kohta kirjanduskommunikatsioonis öelda, et peamiselt on tõlgitud udmurdi keelset luulet, vähem proosat. Kuna pädevaid keeletundjaid on vähe, siis on tõlketöö toimunud paljuski vene keelsete tekstide järgi või siis sünkroontõlena, mis aga näiteks luule puhul teadupärast kõige sobilikum variant paraku pole.
Loetleksingi siinkohal üles peale 2000-ndat aastat eesti keeles ilmunud udmurdi luuletajate ja kirjanike tekstid:
Udmurdi luule antoloogiad:
·         „Kevahommik“ (2002) – tegu on soome-ugri luuletajate ühiskogumikuga, mis keskendub peamiselt 20.sajandi algupoole luuletajate loomingule. Raamatu on kokku pannud ja tõlkinud Arvo Valton ning see sisaldab ka kahe Udmurdi luuletaja teoseid, kelleks on Grigori Vereštšagin (1851–1930) ja Mihhail Iljin (1878–1935).
·         „Suvepäev“ (2004) – tegu samuti erinevate soome-ugri luuletajate kogumikuga, mille taga seisab Valton. Antud kogu keskendub pärastsõjaaegsetele autoritele, kellest neli on udmurdi luuletajad ...
·         „Kuum öö“ (2006) – kolmas soomeugri luule antoloogia, sedapuhku kõige mahukam (777 lehekülge), kus esindatud ka mitmed Udmurdi luuletajad.


Sarjast „Väikeste rahvaste suur kirjandus“:

·         „Kolmanda silma avanemine“, Pjotr Zahharovi
·         „Toominga vari“, Šiban Viktori
·         „Öö niit”, Vjatšeslav Ar-Sergi
·         „Ma kandun mööda linnuteed”, Sergei Matvejevi
·         „Allikselge pilguga“, (2009) Flor Vassiljev
·         „Olen udmurt“, (2009), Kuzebai Gerd

Üksikult ilmunud teosed:

·         „Neli udmurditari“ (2002) – raamat koondab endasse nelja kaasaegse Udmurdi naisluuletaja tekste: Alla Kuznetsova, Ljudmilla Kurjanova, Galina Romanova, Tatjana Tšernova. Raamatu järelsõna on kirjutanud udmurdi keeleteadlane Viktor Šibanov.
·         „Hõbepaat“ (2005) – mahukas 455 leheküljeline Udmurdi luule antoloogia, on koostanud Arvo Valton ja Nadežda Ptšelovodova. Eessõna on kirjutanud taas Viktor Sibanov. Nimetatud teos kätkeb endas Udmurdi luulet alates rahvaluulest ja luule algusaegadest 18.sajandil kuni kaasaegsete luuletajatte loomeni. Kokku on esindatud raamatus üle 150 erineva autori.
·         „Mu kullerkupud“ (2005), Ašaltši Oki – Arvo valtoni tõlgitud ühe tuntuma Udmurdi luuletaja teos, keda võib pidada ühtlasi Udmurdi naisluule emaks.
·         „Paljajalu“, (2006), Nadi Mush

Eesti keelest udmurdi keelde on tõlgitud omakorda Kristina Ehini, Jaan Kaplinski, Kivisildnikku, Ülle Kauksi, Aapo Ilvesi ja Olavi Ruitlase luuletused, mis on välja toodud Kauksi Ülle raamatus „Tüdruk ja karu“.

Sel aastal külastasid Udmurdimaad Eesti kirjanikud Maarja Kangro ja Mihkel Kaevats. Udmurdi tuntud kirjanikest on siinmail jällegi käinud näiteks Pjotr Zahharov.


2.      ETNOFUTURISMI LIIKUMINE

Nimetatud liikumine on kõiki Soome-Ugri rahvaid hõlmav liikumine, mis on korraldanud arvukalt üritusi juba alates 90ndatest aastatest. Olulisemad viimase kümne aasta jooksul aset leidnutest on ilmselt 2000-ndate algusaastatel toimunud etnofuturismi kirjanike seminarid (millest esimene toimus tegelikult juba 1994-aastal) ja konverentsid Lõuna-Eestis (Tartus, Viljandis, Võrumaal) ning rahvusvaheline etnofuturismi festival Idna, mis toimus 2002-aastal Udmurtias.
Ehk oleks paslik lahtisõnastada, mida etnofuturism endast täpsemalt kujutab. Oulu ülikooli filosoofiaprofessor Kari Sallamaa definitsiooni järgi on «Etnofuturismi põhiidee vana ja uue kultuuri ühendamine ehk mütoloogia, folkloori ja kirjutatud kirjanduse rahvusliku aine sidumine postmodernse mõtlemise parima osaga: jäljendamise, stiilide segamise, pastissi ja intertekstuaalsusega,»
Irina Orehhova sõnutsi, kes on Eestis elav udmurditar, on etnofuturismist saanud Udmurtias peamine kunstivool.

  1. HÕIMUPÄEVAD
Olulist rolli sugride omavahelises lävimises on mänginud, ja mängivad siiani sügiseti, oktoobris Fenno-Ugria seltsi poolt korraldatavad Hõimupäevad. Tegelikult toimuvad need juba alates 1928-st aastast ning on olulisimaks suhete alalhoidjaks hõimurahvaste vahel. Igal aastal on sel puhul üles astunud arvukad artistid, tantsijad, kirjanikud ja kultuuritegelased üle kogu soomeugri rahvaste levikuala, kes kogunevad reeglina kas Tallinnas või Tartus, konsterdid, tõsi, on toimunud rahvamajades ja koolides üle kogu Eesti. Üritused toimuvad mõistagi ka teistes sugri maades, nt Soomes, Ungaris ning Viimasel ajal ka Venemaal. Alates 2011.aasta veeburarist on Hõimupäevad Eesti Vabariigis riikliku staatusega püha.  
MUUSIKA JA KINO
Käesoleval aastal olid Udmurdid esindatud Eestis toimunud Hõimupäevadel tantsuansambliga Ekton Korka. Samuti linastus esimene udmurdi keelne mängufilm Maasikad-muulukad. Möödunud aastal olid udmurdid esindatud muusikaliste artistidega nagu rahvalauluansambel Yumšan gur (koosneb Tartus elavatest Udmurdi üliõpilastest) ja Maria Korepanova.
2007-nda aasta hõimupäevadel astus üles ka legendaarne udmurdi ansambel Brangurt Pesjanaiös ehk eestikeeli Brangruti memmed. Selle bändi näol on tegemist 12 liikmelise (1 mees ja 11 naist) grupiga, kelle liikmete vanuseks on 40-82 aastat, kesmine iga seejuures ulatub üle 70-ne!  Ansambel on pärit Pitši Purga maakonnast Brani (Buranovo) külast. 
Bänd esitab traditsioonilisi Udmurdi laule, rituaale ning tantse, hoides oma sihina seega oma kultuuri edasikandmist mitte üksnes Udmurdi nooremale põlvkonnale, vaid ka laiemale maailmale. Lisaks rahvalauludele on bänd esitanud ka legendaarsete rockgruppide laule, kaverdatud on näiteks Biitleid, Queeni, Deep Purple’i ja The Eagles’i lugusid. Bändi unistuseks on nende endi väitel kohalikus külas oleva Kolmainu kiriku taastamine, mis 1939.aastal hävitati. 2007-ndal aastal esines bänd ka Venemaa eurovisiooni lauluvõsitlusel, millest võtavad osa ka kõik teised Venemaa territooriumil elavad hõimurahvad ning saavutas seal kokkuvõttes kolmanda koha.

TEATER
Lisaks selle suvisele Põhuteatris toimunud Andres Türnpu etendusele „Sugrierror.com“, mille 12 näitelja seas lõi kaasa ka üks udmurt – Mihhail Begisev –, tasub kindlasti äramärkimist ka 2001-l aastal Hõimupäevade raames Tallinnas ja Tartus toimunud teatrisündmus „Boreaalse teatri piirid postmodernses kultuuriruumis“. Üritusel astus üles tuntud udmurdi näitlejatar Olga Aleksandrova, kes on esitanud mitmeid rahvusvahelise menuga etnofuturistlikke monoetendusi, näiteks „Unedest ja luludest kootud“, mis ka Tartus etendus.


RELIGIOON
            Kokkupuude kultuuride vahel toimus ka religioonivaldkonnas. Näiteks selle aasta 16.oktoobril, pühapäeval, tähistasid Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikud, Eesti Evangeelne Alianss ja Eesti Piibliselts hõimurahvaste piiblipäeva. Eestit külastas tol päeval Udmurdi keeleteadlane ja vaimulik (diakon) Mihhail Atamanov. Sel päeval pidas Atamanov esmalt kõne Usuteaduste Instituudis Udmurdi keelest, kultuurist ning piiblitõlkimistööst udmurdi keelde. Õhtul toimunud hõimuõhtul Tallinna Jaani kirikus osales Atamanov ka jumalateenistusel. Atamanov on udmurdikeelse piiblitõlke eestvedaja. Kui Uue Testamendi  tõlge udmurdi keelde valmis 1997.aastal, siis piibli terviktõlget on oodata 2013-ks aastaks. Atamanov on ka Udmurdi eepose üks autoreid. Oma olulisimaks õpetajaks, tänu kellele ta ka ise kirikusse jõudis, peab Atamanov Paul Aristet, kes oli, nagu teada, õigeusklik.
Kokkupuude udmurdi ja eesti usklike vahel leidis aset ka 2007-nda aasta märtsis, mil Eesti Evangeelse Alianssi korraldatud oikumeenilise evangelisatsiooniürituse Tule Kokku Tulek raames kohtusid mitmed hõimurahvad. Ürituse alapealkirjas oligi „Hõimurahvaste aeg“ ning selle eesmärgiks oli seatud rohkem teadvustada soomeugri rahvaste misjoniga seonduvat, seda, millisel kohal on usk inimeste elus tänapäeval ning milline peaks olema kiriku funktsioon kaasaegses maailmas. Kokku võttis osa üritusest eesti, handi, komi, mari, mordva, udmurdi, ungari ja soome rahvusest kristlaste esindajad. Nelja päeva jooksul võisid kõik huvilised osa saada jumalateenistustest, palveosadusest, loengutest, töötubadest, kontsertidest ja misjoniturust. Hoolimata ürituse üldisest suunitlusest kätkes see endas ka palju rahvakunstilisi etteasteid.

  1. VÄLITÖÖD UDMURTIAS
Lisaks selle aastasele välitööle toimusid need ka 2010.aasta juunis (vahemikus 7.-25.), toona Eesti Rahva Muuseumi, Udmurdi Ajaloo, Keele ja Kirjanduse Instituudi koostööprojketina Iževskis ja selle ümberkaudsetel aladel välitööd, mille sihiks oli koguda materjali traditsioonilise elu ja kultuuritegevuse kohta ning korraldati ka arhitektuurivaatluseid. 2010.aasta oktoobris tuli Eesti Rahva Muuseumis ettekandele nimetatud üritusest kokkupandud video- ja fotopäevik pealkirjaga „Kaameraga Udmurtias“. Kogutud materjali ei rakendatud üksnes teadustöös, vaid ka eesmärgiga talletada see muuseumidesse. Kuna mõlema välitööga korralduse poole pealt tegelenud Svetlana Karm’i sõnul „kultuuri  eksponeerimine  muuseumiruumis tähendab tänapäeval mitme esitusvormi koosesinemist, kõrgtehnoloogia kasutamist ja interaktiivsust,“ siis pole ka harjumuspärane klaasvitriinide taga seisvate esemekogude väljapanek enam ainus viis kultuurieksponeerimiseks.
Välitöödel osalesid Eesti rahva Muuseumist lisaks Svetlana Karmile ka Maido Selgmäe, vabakutseline fotograaf Madis Kats ja uurijad Udmurdi Ajaloo, Keele ja Kirjanduse Instituudist ning Arhitektuuri- ja Etnograafiamuuseum-kaitseala "Ludorvai". Kogu projekt leidis aset tänu Hõimupäeva rahvaste programmi toetusel.

Autor: Lennart Käämer

No comments:

Post a Comment