Koostanud: Kristiina Pahk
Juhendaja: Nadežda Pchelovodova
Sissejuhatus
On levinud järgmine ütlemine: „Need votjakid, kel pole raha, millega omale naist osta, võtavad naise võevõimuga. Selleks lepivad nad kokku mõnede sõpradega, kes neile annavad abi ettevõtte teostamiseks, tungivad mõrsja koju ja viivad ta kaasa (Manninen 1929: 211)“. Siit võiks arvata, et pulmad pole üldsegi mitte suursugused ja ilusad udmurdi kultuuris, vaid lihtsalt võetakse naine ühes ja toimetatakse oma koju. Tegelikult on aga ka kaasaegsete udmurdi pulmade taga vanad uhked traditsioonid ja kombed, mis tekkisid 100–150 aastat tagasi ning millest käesolev referaat täpsemalt räägibki (Romanov 2010).
Tegelikult on sõnal „pulm“ (sjuan) udmurdi kultuuris veelgi laiem tähendus, kui mehe ja naise vaheline abielu sõlmimine. Näiteks arvatakse, et inimene peab pulmi lausa kolm korda elus: pulm eluga ehk inimese sünnipidu ehk meie mõistes katsikud, pulm inimesega ja pulm surmaga ehk pidustused lahkunud mälestamiseks. Lisaks kasutati sama sõna näiteks uude elukohta kolimise puhul (korka sjuan), kevadiste põllutööde lõpu (busõ sjuan) ning ka surnutele ohverdamise puhul (val sjuan) (Lintrop 1999). Väga huvitav komme oli veel hobuse pulm ehk tagurpidi pulm, mille puhul pidi tütar oma surnud emale ohverdama lehma ja poeg oma surnud isale hobuse (Lintrop 2003: 146). Viimasega on seotud veel terve rida erinevaid ohverdamisrituaale ja pidustuskombeid, kuid see referaat käsitleb siiski pulma oma kõige levinumas mõttes, jättes kõik muud „pulmad“ esialgu suurema tähelepanuta.
Töö koosneb erinevatest peatükkidest, kus tutvustatakse kõike udmurdi pulmadega seonduvat, alustades pulmade läbiviimise korrast ning lõpetades laulude ja riietuse kirjeldamisega. Lisadena on referaadi lõpus veel pildid pulmakostüümidest, mis on pärit raamatust „Pulmawärk“. Materjal on saadud erinevatest kirjalikest allikatest nii raamatute kui ka Interneti kujul ning nii eesti kui ka mõnest vene- või inglisekeelsest allikast. Lisaks on püütud raamatu „Hõissa pulmad“ abil tuua mõningaid paralleele eesti ja udmurdi pulma vahel.
1. Udmurdi pulma läbiviimise käik
Nagu omal ajal Eestiski, kestab ka udmurdi pulm umbes kolm päeva (Vladõkin 2006; Vool & Heinsaar 2004: 27). Laias laastus võib udmurdi pulma jagada kahte ossa: peiu vastuvõtmine pruudi kodus ja pruudi saabumine peiu koju, kusjuures nendevaheline ajaline intervall võib olla alates ühest nädalast kuni mõne kuuni (Vorshud kodulehekülg). Tänapäeva kombestikus peetakse 2–3 kuud enne pulmi pruudi kodus läbirääkimisi tulevaste sugulaste vahel. Seal arutatakse pulmade korraldamise ja kingitustega seotud küsimusi (Romanov 2010).
Siiski saavad suuremad sündmused alguse kosimisest. Kosimise puhul minnakse pruudi koju, võttes kaasa erinevaid sööke ja kostitusi, sealhulgas tubakat, ninatubakat, kumõškat jne. Kui pruudi kodurahvas võttis kingitused vastu, tähendas see, et kosjad on toimunud. Kui mitte, siis järelikult said kosilased korvi. Mõnikord pidi aga kosilane veel kord tulema ja alles siis toimus kihlumine (Manninen 1929: 213).
Pulmakombeks oli ka see, et peigmees pidi oma pruudi välja lunastama, mille käigus toimuvad ka mitmed võistlusliku iseloomuga kombetalitlused nii pruudi kui ka peiu perekondade vahel (Vladõkin 2006). Lunastamiseks sõidab peig koos sugulastest ja sõpradest koosneva kaaskonnaga sõitma oma väljavalitu koju, kaasas pudel veini (Чагин 2002). Teel sinna tuleb kogu aeg trummi ja karmoška saatel laulda ja tantsida. Kui lõpuks kohale jõutakse, peab peigmees läbima mitmeid teste. Kõigepealt peab ta aiavärava alt läbi pistetud labida peale raha panema, et pruut n-ö ära osta. Siinkohal ilmnevad mõningad erinevused Vatka ja Kamezi udmurtide puhul: nimelt esimeste puhul peidab pruut end peigmehe eest ära, teiste puhul aga avab lausa ise noormehele värava (Hodõreva 1995).
Veel peiu katsumistest rääkides, peab ta näiteks vibunoolega tabama plangu külge kinnitatud paberist südameid ja jooma erineva kangusega jooke. Muide kangema alkoholi joomisel on udmurdi kultuuris igasugustel pidustustel tähtis osa, samuti rituaalsel õllejoomisel ja –ohverdamisel (Lintrop 1999). Kui peig koos oma kaaskonnaga taresse jõuab, antakse neile kuuma jooki ja kohupiimakakukest. Lisaks kostitavad pruudi vanemad peigu ja tema sugulasi kingitustega (Romanov 2010). Pruudi kodus ei olda väga kaua aega, kuna traditsiooni kohaselt tuleb veel samal päeval külastada kõiki pruudi sugulasi ning neist igaühe juures omakorda pidutseda. Muide pruut, kes isakodust lahkub, peab käima kolm korda päikese liikumissuunas ümber maja ja alles siis võib ta minna (Romanov 2010). Samalaadsed pidutsemise rituaalid tehakse läbi ka peiu sugulaste puhul (Toots 1997). See oleks nii jällegi Vatka udmurtide puhul, kuna Kamezi udmurtide kombestik näeb ette kogu kaaskonna ööbimist pruudi kodus ja alles siis peiu koju lahkumist (Hodõreva 1995). Pulmade kolmandal päeval toimub pruudi kaasavara ülevaatamine ning seejärel ka vastabiellunud pruudi kleitide jagamine, mida nooremad tüdrukud saavad kanda 3–4 korda (Vorshud kodulehekülg). Pulmapidustuste lõppemisel lahkuvad kõigepealt pruudi vanemad ja sõbrad, pruutpaar koos peiu vanematega külastavad aga veel sugulasi (Чагин 2002). Nädal pärast pulmi käib pruudi ema koos mõne sugulasega pruudil külas, et vaadata, kuidas tal läheb (Vorshud kodulehekülg).
Vanasti oli levinud ka kahekordsete pulmadetraditsioon. Nimelt pärast esimesi pulmi naaseb pruut tagasi isakoju ning sealt tullakse pulmarongiga taas oma vastse abikaasa juurde. Üldiselt peeti just teisi pulmi erilisemaks ja tähtsamaks kui esimesi. Kumbki pulm jaguneb omakorda samuti kaheks: pidustused algavad pruudi kodus ja pärast jätkatakse peiu kodus (Manninen 1929: 213).
2. Udmurdi pulmaga seotud kombestikust
Ilmselt kõige kurvem asjaolu, mida udmurdi pulma puhul välja tuua, on see, et vähemalt vanasti ei abiellutud seal kunagi armastuse pärast. Tänapäeval see siiski nii ei ole ning noored abielluvad küll armastuse pärast, kuid kindlasti vanemate nõusolekul (Romanov 2010). Vanal ajal peigu ei huvitanud isegi mitte see, kas ta tulevane on nägus või mitte. Nimelt — „pruudi kõige hindamisväärilisemaks omaduseks on peetud püsivust tööle“. Tihti juhtub see, et noor mees saab kaasaks endast küllaltki palju vanema naisterahva ning mõnikord on see siiani nii (Manninen 1929: 212). Üldiselt on Udmurtias au sees suured pered (üle kümne liikme) ning ka näiteks kui kolm venda võtavad naised, moodustavad nad niiviisi ühtse pere (Vorshud kodulehekülg).
Pulmadega ei tegelegi niivõrd pruutpaar ise, kui nende vanemad ning ülejäänud sugukond, kes peiu 16–17-aastaseks saamisel hakkavad võimalikku pruuti, kes on enamjaolt pärit teisest külast, välja valima. Vanasti ei küsitud pruudi käest abiellumisel isegi nõusolekut. Nii on see ka tänapäeval — näiteks ei istu pruutpaar isegi pulmalauas koos (Vorshud kodulehekülg). Öeldakse ka, et udmurdi mehed võtavadki omale naise ostmise või varastamise abil, millega naine mõnikord on nõus, mõnikord aga mitte (Manninen 1929: 212–213). Samuti oli ka vanal ajal Eestis: kui röövijatel õnnestus pruuti terve öö varjata, pidid vanemad pulmadega nõustuma (Vool & Heinsaar 2004: 27). Arvati veel, et pruudirööviks sobisid kõige paremini neljapäev ja reede, kindlasti ei soovitatud teisipäeva, kolmapäeva ja laupäeva (Чагин 2002). Tänapäevaks on aga selline kombestik säilinud vaid mängulises elemendis (Romanov 2010).
Sarnasusi Eestiga ilmneb veel: näiteks pruudi ärapeitmine, kui külalised tulevad, ning ka valepruudikomme, mille puhul õige pruut vahetatakse välja teise naisterahvaga või näiteks ka mehega, kellel on pruudiriided seljas (Manninen 1929: 214). Lisaks on Udmurtias veel selline huvitav komme, mille puhul peig asetab oma kodu sissekäigule padja, raha ja rätiku. Kui pruut esimest korda sinna tuleb, peab ta astuma padja peale, raha ja rätiku võib ta omale võtta. See pidavat head perekonnaõnne tooma (Romanov 2010). Kingitustest veel rääkides, on tüüpiline, et mõrsja kingib peiule vöö, püksid, särk või rätikuid (Karm jt 2005: 138).
Traditsiooniliselt õmblesid pruudi kaasavara neiud ja naised naaberküladest. Selle toimingu juures ei tohtinud mehed viibida. Kaasavara üks olulisemaid esemeid oli voodi eesriide ын вуpoн, mille all magas iga abielupaar. Suvetööde ajal pandi need riided lahtise taeva alla nelja teiba külge ja kui mõned poisid istusid esimestena uue voodieesriide alla, siis neid kostitati rituaalse pudruga (Karm jt 2005: 152). On olemas ka selline traditsioon, et pruudi kaasavara riputatakse seinale ja sugulased õmblevad sinna külge hõbemünte (Romanov 2010).
Rääkides udmurdi pulmaroogadest, tuleb nentida, et kindlasti oli laual pirukad, alkohol, pudru, või, spetsiaalne leib ja ka hani, mis mõnikord polnudki söömiseks, vaid tänu avaldamiseks (Vorshud kodulehekülg).
3. Pruutpaari riietus udmurdi pulmas
Tavaline läänelik kujutelm pruutpaarist sisaldaks kindlasti musta ja valget värvi. Udmurtidel on aga säilinud vanem traditsioon, mille kohaselt kantakse abielludes rahvariideid. Nii oli ka varem meil Eestis — näiteks jõudis valge pulmakleit siia alles 20. sajandil (Vool & Heinsaar 2004: 8). Üsna kummaline on tänapäeva lääne inimesel mõelda, et Udmurtias on regioone, kus pulmarõivas on ühtlasi ka matuserõivas (Karm jt 2005: 133).
Niisiis kantakse pulmas võimalikult uhkeid rahvariideid, seda nii naiste kui ka meeste puhul. Veel õige vanasti kanti valget linasest materjalist rüüd nimega шоpmдэpeм, millel olid pikad võltsvarrukad. Viimaste puhul pisteti küünarnukikõrgusel olevatest avadest käed läbi, nii et varrukaotsad jäid rippu. Kohalikud inimesed arvasid, et selliste varrukate abil saab koeri eemale peletada. Lisaks oli kleidil suur ära võetav krae, mis kattis selja ülaosa ja õlgu ning külgedel olid punasest riidest vertikaalsed ribad (Karm jt 2005: 134). Kindlasti lisati kleidi juurde ehted, millest omapärasemad müntidest ja helmestest suured keed, mis käisid üle õlgade. Neid on peetud naljatlevalt ka tõelisteks numismaatilisteks kogudeks (Karm jt 2005: 138).
Veelgi omapärasemana mõjuvad pruudi rinnalapid ehk кабачи , mida neiu kandiski esimest korda alles pulmas. Täpsemalt pärast peiu kojujõudmist, kui ta vahetas neiurõiva abielunaise oma vastu. Rinnalapi peal on tavaliselt eriline muster: seal on kaheksakand või ka kuu-kujund, mis mõlemad sümboliseerivad viljakust (Karm jt 2005: 132). Lisaks kuulub veel mõnikord riietuse juurde зap ehk vöö, mille mõlemal pool on punast värvi tikand ja ääred on mustad (Karm jt 2005: 133).
Suured erinevused on udmurdi abielunaiste ja tüdrukute peakatetel. Nimelt pani just abiellunud naine, kes oli pulmade ajal jõudnud peiu koju, omale pähe peakatte nimega сьöд cюлсык. Seda kandis ta kuni lapse sündimiseni või lastetu abielu puhul 2.–3. abieluaastani. Peakate asus kõrgel karkassil (11–12 cm) ja oli kaetud musta siidiga tikitud rätikuga (Karm jt 2005: 136–137). Mõnel pool nimetataks seda ka turbaniks, mis on udmurdi naise sümbol (Vorshud kodulehekülg).
Lähemalt saab udmurdi pulmadega seotud riideesemetega tutvuda referaadi lõpus olevate lisade abil, kus on pildid rinnalappidest, naise pulmarüüst, pulmarätikust ja pruudi ülerõivast.
4. Lauludest udmurdi pulmas
Nagu ka vanas eesti pulmas, kus laul saatis „kombetalituse kõiki lõike neid seletades või kommenteerides“, ei katke ka udmurdi pulmas mitte kunagi laulmine (Vool & Heinsaar 2004: 27). Kõige traditsioonilisemad on udmurdi pulmas aga kaks laulu — pruudi sugulaste viis börös' gur ja peigmehe sugulaste viis s'uan gur (Lintrop 1999).
Pulmalaule lauldi peaaegu kõikidel sissejuhatuses nimetatud pidustustel, mille nimetustes oli sõna „pulm“. Seda tehti ka inimese surma puhul ehk pulm surmaga, ainult siis lauldi neid laule vastupidises järjekorras, „laulatades“ inimese igaveseks maaga ühte (Vladõkin 2006). Tavaliselt esinesid pulmalauludes mitmed nii ülistamise kui ka hurjutamise motiivid: vastavalt peigmehe küla poiste kiitmine ja oma tüdrukute häbistamine või alandamine pulmarongiga tulevate pruudi sugulaste poolt (Nurijeva 2004). Järgnevalt üks näide samast allikast pruudi sugulaste pulmalaulust:
On levinud järgmine ütlemine: „Need votjakid, kel pole raha, millega omale naist osta, võtavad naise võevõimuga. Selleks lepivad nad kokku mõnede sõpradega, kes neile annavad abi ettevõtte teostamiseks, tungivad mõrsja koju ja viivad ta kaasa (Manninen 1929: 211)“. Siit võiks arvata, et pulmad pole üldsegi mitte suursugused ja ilusad udmurdi kultuuris, vaid lihtsalt võetakse naine ühes ja toimetatakse oma koju. Tegelikult on aga ka kaasaegsete udmurdi pulmade taga vanad uhked traditsioonid ja kombed, mis tekkisid 100–150 aastat tagasi ning millest käesolev referaat täpsemalt räägibki (Romanov 2010).
Tegelikult on sõnal „pulm“ (sjuan) udmurdi kultuuris veelgi laiem tähendus, kui mehe ja naise vaheline abielu sõlmimine. Näiteks arvatakse, et inimene peab pulmi lausa kolm korda elus: pulm eluga ehk inimese sünnipidu ehk meie mõistes katsikud, pulm inimesega ja pulm surmaga ehk pidustused lahkunud mälestamiseks. Lisaks kasutati sama sõna näiteks uude elukohta kolimise puhul (korka sjuan), kevadiste põllutööde lõpu (busõ sjuan) ning ka surnutele ohverdamise puhul (val sjuan) (Lintrop 1999). Väga huvitav komme oli veel hobuse pulm ehk tagurpidi pulm, mille puhul pidi tütar oma surnud emale ohverdama lehma ja poeg oma surnud isale hobuse (Lintrop 2003: 146). Viimasega on seotud veel terve rida erinevaid ohverdamisrituaale ja pidustuskombeid, kuid see referaat käsitleb siiski pulma oma kõige levinumas mõttes, jättes kõik muud „pulmad“ esialgu suurema tähelepanuta.
Töö koosneb erinevatest peatükkidest, kus tutvustatakse kõike udmurdi pulmadega seonduvat, alustades pulmade läbiviimise korrast ning lõpetades laulude ja riietuse kirjeldamisega. Lisadena on referaadi lõpus veel pildid pulmakostüümidest, mis on pärit raamatust „Pulmawärk“. Materjal on saadud erinevatest kirjalikest allikatest nii raamatute kui ka Interneti kujul ning nii eesti kui ka mõnest vene- või inglisekeelsest allikast. Lisaks on püütud raamatu „Hõissa pulmad“ abil tuua mõningaid paralleele eesti ja udmurdi pulma vahel.
1. Udmurdi pulma läbiviimise käik
Nagu omal ajal Eestiski, kestab ka udmurdi pulm umbes kolm päeva (Vladõkin 2006; Vool & Heinsaar 2004: 27). Laias laastus võib udmurdi pulma jagada kahte ossa: peiu vastuvõtmine pruudi kodus ja pruudi saabumine peiu koju, kusjuures nendevaheline ajaline intervall võib olla alates ühest nädalast kuni mõne kuuni (Vorshud kodulehekülg). Tänapäeva kombestikus peetakse 2–3 kuud enne pulmi pruudi kodus läbirääkimisi tulevaste sugulaste vahel. Seal arutatakse pulmade korraldamise ja kingitustega seotud küsimusi (Romanov 2010).
Siiski saavad suuremad sündmused alguse kosimisest. Kosimise puhul minnakse pruudi koju, võttes kaasa erinevaid sööke ja kostitusi, sealhulgas tubakat, ninatubakat, kumõškat jne. Kui pruudi kodurahvas võttis kingitused vastu, tähendas see, et kosjad on toimunud. Kui mitte, siis järelikult said kosilased korvi. Mõnikord pidi aga kosilane veel kord tulema ja alles siis toimus kihlumine (Manninen 1929: 213).
Pulmakombeks oli ka see, et peigmees pidi oma pruudi välja lunastama, mille käigus toimuvad ka mitmed võistlusliku iseloomuga kombetalitlused nii pruudi kui ka peiu perekondade vahel (Vladõkin 2006). Lunastamiseks sõidab peig koos sugulastest ja sõpradest koosneva kaaskonnaga sõitma oma väljavalitu koju, kaasas pudel veini (Чагин 2002). Teel sinna tuleb kogu aeg trummi ja karmoška saatel laulda ja tantsida. Kui lõpuks kohale jõutakse, peab peigmees läbima mitmeid teste. Kõigepealt peab ta aiavärava alt läbi pistetud labida peale raha panema, et pruut n-ö ära osta. Siinkohal ilmnevad mõningad erinevused Vatka ja Kamezi udmurtide puhul: nimelt esimeste puhul peidab pruut end peigmehe eest ära, teiste puhul aga avab lausa ise noormehele värava (Hodõreva 1995).
Veel peiu katsumistest rääkides, peab ta näiteks vibunoolega tabama plangu külge kinnitatud paberist südameid ja jooma erineva kangusega jooke. Muide kangema alkoholi joomisel on udmurdi kultuuris igasugustel pidustustel tähtis osa, samuti rituaalsel õllejoomisel ja –ohverdamisel (Lintrop 1999). Kui peig koos oma kaaskonnaga taresse jõuab, antakse neile kuuma jooki ja kohupiimakakukest. Lisaks kostitavad pruudi vanemad peigu ja tema sugulasi kingitustega (Romanov 2010). Pruudi kodus ei olda väga kaua aega, kuna traditsiooni kohaselt tuleb veel samal päeval külastada kõiki pruudi sugulasi ning neist igaühe juures omakorda pidutseda. Muide pruut, kes isakodust lahkub, peab käima kolm korda päikese liikumissuunas ümber maja ja alles siis võib ta minna (Romanov 2010). Samalaadsed pidutsemise rituaalid tehakse läbi ka peiu sugulaste puhul (Toots 1997). See oleks nii jällegi Vatka udmurtide puhul, kuna Kamezi udmurtide kombestik näeb ette kogu kaaskonna ööbimist pruudi kodus ja alles siis peiu koju lahkumist (Hodõreva 1995). Pulmade kolmandal päeval toimub pruudi kaasavara ülevaatamine ning seejärel ka vastabiellunud pruudi kleitide jagamine, mida nooremad tüdrukud saavad kanda 3–4 korda (Vorshud kodulehekülg). Pulmapidustuste lõppemisel lahkuvad kõigepealt pruudi vanemad ja sõbrad, pruutpaar koos peiu vanematega külastavad aga veel sugulasi (Чагин 2002). Nädal pärast pulmi käib pruudi ema koos mõne sugulasega pruudil külas, et vaadata, kuidas tal läheb (Vorshud kodulehekülg).
Vanasti oli levinud ka kahekordsete pulmadetraditsioon. Nimelt pärast esimesi pulmi naaseb pruut tagasi isakoju ning sealt tullakse pulmarongiga taas oma vastse abikaasa juurde. Üldiselt peeti just teisi pulmi erilisemaks ja tähtsamaks kui esimesi. Kumbki pulm jaguneb omakorda samuti kaheks: pidustused algavad pruudi kodus ja pärast jätkatakse peiu kodus (Manninen 1929: 213).
2. Udmurdi pulmaga seotud kombestikust
Ilmselt kõige kurvem asjaolu, mida udmurdi pulma puhul välja tuua, on see, et vähemalt vanasti ei abiellutud seal kunagi armastuse pärast. Tänapäeval see siiski nii ei ole ning noored abielluvad küll armastuse pärast, kuid kindlasti vanemate nõusolekul (Romanov 2010). Vanal ajal peigu ei huvitanud isegi mitte see, kas ta tulevane on nägus või mitte. Nimelt — „pruudi kõige hindamisväärilisemaks omaduseks on peetud püsivust tööle“. Tihti juhtub see, et noor mees saab kaasaks endast küllaltki palju vanema naisterahva ning mõnikord on see siiani nii (Manninen 1929: 212). Üldiselt on Udmurtias au sees suured pered (üle kümne liikme) ning ka näiteks kui kolm venda võtavad naised, moodustavad nad niiviisi ühtse pere (Vorshud kodulehekülg).
Pulmadega ei tegelegi niivõrd pruutpaar ise, kui nende vanemad ning ülejäänud sugukond, kes peiu 16–17-aastaseks saamisel hakkavad võimalikku pruuti, kes on enamjaolt pärit teisest külast, välja valima. Vanasti ei küsitud pruudi käest abiellumisel isegi nõusolekut. Nii on see ka tänapäeval — näiteks ei istu pruutpaar isegi pulmalauas koos (Vorshud kodulehekülg). Öeldakse ka, et udmurdi mehed võtavadki omale naise ostmise või varastamise abil, millega naine mõnikord on nõus, mõnikord aga mitte (Manninen 1929: 212–213). Samuti oli ka vanal ajal Eestis: kui röövijatel õnnestus pruuti terve öö varjata, pidid vanemad pulmadega nõustuma (Vool & Heinsaar 2004: 27). Arvati veel, et pruudirööviks sobisid kõige paremini neljapäev ja reede, kindlasti ei soovitatud teisipäeva, kolmapäeva ja laupäeva (Чагин 2002). Tänapäevaks on aga selline kombestik säilinud vaid mängulises elemendis (Romanov 2010).
Sarnasusi Eestiga ilmneb veel: näiteks pruudi ärapeitmine, kui külalised tulevad, ning ka valepruudikomme, mille puhul õige pruut vahetatakse välja teise naisterahvaga või näiteks ka mehega, kellel on pruudiriided seljas (Manninen 1929: 214). Lisaks on Udmurtias veel selline huvitav komme, mille puhul peig asetab oma kodu sissekäigule padja, raha ja rätiku. Kui pruut esimest korda sinna tuleb, peab ta astuma padja peale, raha ja rätiku võib ta omale võtta. See pidavat head perekonnaõnne tooma (Romanov 2010). Kingitustest veel rääkides, on tüüpiline, et mõrsja kingib peiule vöö, püksid, särk või rätikuid (Karm jt 2005: 138).
Traditsiooniliselt õmblesid pruudi kaasavara neiud ja naised naaberküladest. Selle toimingu juures ei tohtinud mehed viibida. Kaasavara üks olulisemaid esemeid oli voodi eesriide ын вуpoн, mille all magas iga abielupaar. Suvetööde ajal pandi need riided lahtise taeva alla nelja teiba külge ja kui mõned poisid istusid esimestena uue voodieesriide alla, siis neid kostitati rituaalse pudruga (Karm jt 2005: 152). On olemas ka selline traditsioon, et pruudi kaasavara riputatakse seinale ja sugulased õmblevad sinna külge hõbemünte (Romanov 2010).
Rääkides udmurdi pulmaroogadest, tuleb nentida, et kindlasti oli laual pirukad, alkohol, pudru, või, spetsiaalne leib ja ka hani, mis mõnikord polnudki söömiseks, vaid tänu avaldamiseks (Vorshud kodulehekülg).
3. Pruutpaari riietus udmurdi pulmas
Tavaline läänelik kujutelm pruutpaarist sisaldaks kindlasti musta ja valget värvi. Udmurtidel on aga säilinud vanem traditsioon, mille kohaselt kantakse abielludes rahvariideid. Nii oli ka varem meil Eestis — näiteks jõudis valge pulmakleit siia alles 20. sajandil (Vool & Heinsaar 2004: 8). Üsna kummaline on tänapäeva lääne inimesel mõelda, et Udmurtias on regioone, kus pulmarõivas on ühtlasi ka matuserõivas (Karm jt 2005: 133).
Niisiis kantakse pulmas võimalikult uhkeid rahvariideid, seda nii naiste kui ka meeste puhul. Veel õige vanasti kanti valget linasest materjalist rüüd nimega шоpmдэpeм, millel olid pikad võltsvarrukad. Viimaste puhul pisteti küünarnukikõrgusel olevatest avadest käed läbi, nii et varrukaotsad jäid rippu. Kohalikud inimesed arvasid, et selliste varrukate abil saab koeri eemale peletada. Lisaks oli kleidil suur ära võetav krae, mis kattis selja ülaosa ja õlgu ning külgedel olid punasest riidest vertikaalsed ribad (Karm jt 2005: 134). Kindlasti lisati kleidi juurde ehted, millest omapärasemad müntidest ja helmestest suured keed, mis käisid üle õlgade. Neid on peetud naljatlevalt ka tõelisteks numismaatilisteks kogudeks (Karm jt 2005: 138).
Veelgi omapärasemana mõjuvad pruudi rinnalapid ehk кабачи , mida neiu kandiski esimest korda alles pulmas. Täpsemalt pärast peiu kojujõudmist, kui ta vahetas neiurõiva abielunaise oma vastu. Rinnalapi peal on tavaliselt eriline muster: seal on kaheksakand või ka kuu-kujund, mis mõlemad sümboliseerivad viljakust (Karm jt 2005: 132). Lisaks kuulub veel mõnikord riietuse juurde зap ehk vöö, mille mõlemal pool on punast värvi tikand ja ääred on mustad (Karm jt 2005: 133).
Suured erinevused on udmurdi abielunaiste ja tüdrukute peakatetel. Nimelt pani just abiellunud naine, kes oli pulmade ajal jõudnud peiu koju, omale pähe peakatte nimega сьöд cюлсык. Seda kandis ta kuni lapse sündimiseni või lastetu abielu puhul 2.–3. abieluaastani. Peakate asus kõrgel karkassil (11–12 cm) ja oli kaetud musta siidiga tikitud rätikuga (Karm jt 2005: 136–137). Mõnel pool nimetataks seda ka turbaniks, mis on udmurdi naise sümbol (Vorshud kodulehekülg).
Lähemalt saab udmurdi pulmadega seotud riideesemetega tutvuda referaadi lõpus olevate lisade abil, kus on pildid rinnalappidest, naise pulmarüüst, pulmarätikust ja pruudi ülerõivast.
4. Lauludest udmurdi pulmas
Nagu ka vanas eesti pulmas, kus laul saatis „kombetalituse kõiki lõike neid seletades või kommenteerides“, ei katke ka udmurdi pulmas mitte kunagi laulmine (Vool & Heinsaar 2004: 27). Kõige traditsioonilisemad on udmurdi pulmas aga kaks laulu — pruudi sugulaste viis börös' gur ja peigmehe sugulaste viis s'uan gur (Lintrop 1999).
Pulmalaule lauldi peaaegu kõikidel sissejuhatuses nimetatud pidustustel, mille nimetustes oli sõna „pulm“. Seda tehti ka inimese surma puhul ehk pulm surmaga, ainult siis lauldi neid laule vastupidises järjekorras, „laulatades“ inimese igaveseks maaga ühte (Vladõkin 2006). Tavaliselt esinesid pulmalauludes mitmed nii ülistamise kui ka hurjutamise motiivid: vastavalt peigmehe küla poiste kiitmine ja oma tüdrukute häbistamine või alandamine pulmarongiga tulevate pruudi sugulaste poolt (Nurijeva 2004). Järgnevalt üks näide samast allikast pruudi sugulaste pulmalaulust:
Oi, madalakesed ju, madalakesed on teie tüdrukud,
põlvitades, oi, puudutame nende rinda.
Oi, pikad, pikad on teie poisid,
üles hüpates ju suudleme nende põski.
Veel oli pulmalaulude puhul eriline nn sõnadeta laul ehk laul, millel olid küll refräänilised sõnad, aga nende tähendustest teksti kokku ei tulnud. Järgnevalt ka üks näide pruudi tervitamise laulust (Nurijeva 2004):
Ãîä, ãîä, ãîä, ãîä áåí íî,
Ýé-ÿ, ãîä, ìåäà íî.
Ýé, ÿëý, ý, áåí, ý, ìåäà.
Sõnasõnaline tõlge:
Naine, naine, naine, naine, ja (ju), ja (aga, kuid).
Hei, naine, ainult (ju, või), ja (aga, kuid).
Hei, laske käia, eh (ah, oh), ja (ju), eh (ah, oh), ainult (ju, või).
Mõeldav tekst:
Naiseks (said sa nüüd, tütreke).
Naine (oled nüüd oma mehele, oled ise majas perenaine).
Laske käia (kallid külalised, joome mu tütre terviseks, soovime talle armastust, õnne, tervist, ilusaid lapsi, küllust majja).
Pulmalaule hakati laulma pärast seda, kui peig on jõudnud pruudi koju. Vatka udmurdid teevad seda siis, kui pruut kallab samovarist külalistele veini. Just siis hakkavad peigmehe ristivanemad laulma lühikest pulmaviisi nimega s’uan krez vaktši. Kalmezi udmrdid alusatavad aga laulmist siis, kui pruut on kinkinud peigmehe ristivanematele piduliku käterätiku. Pärast seda kõlab peiupoolsete pulmalaul Kalmezi udmurtidel kõlab pulmalaul s’uan krez kogu pulmaaja.
Kui võrrelda pruudi ja peiu perekonna laule, tuleb nentida, et esimesed on pigem venitatud meloodiaga ja teised liikuvamad ja pidulikumad, kuna peiu pere on õnnelik, et saab töökäsi juurde. Pruudi omaksed aga jätavad oma lauludega hüvasti kalli pereliikmega, kasutades selleks uuemaid udmurdi ja vene päritolu lüürilisi laule (Kamezi udmurdid) või traditsioonilist laulu nimega ves’ak krez’- kuz’ (Hodõreva 1995).
Kokkuvõte
Kuigi nii eestlased kui ka udmurdid on soome-ugri rahvad, tuleb tõdeda, et meil on nendega võrreldes väga vähe vanu pulmatraditsioone järele jäänud ning oleme lääne mõjudega hoogsasti kaasa läinud. Käesolev referaat ei avanud tegelikult veel pooligi traditsioone ja rituaale, mis udmurdi pulmaga seotud on — seda eelkõige eestikeelse materjali puudulikkuse tõttu. Rohkem kirjandust oleks olnud vene keeles — see jäi aga kasutamata koostaja vähese keeleoskuse tõttu.
Mis on eestlaste jaoks ehk harjumatu, on nimelt see, et udmurdi kultuur üldiselt on palju usu ja vana kombestikuga seotud. Nii võib meile jääda Udmurtiast mulje kui maast, kus kõik on reeglistatud. Tegelikult on aga mitmed vanemad traditsioonid kultuurist kadumas — seda illustreerisid ka näiteid pulmariiete peatükist, kus mainiti, et osasid neist enam ei kanta. Ilmselt kasutavad ka mitmed udmurdi pruudid tänapäeval ka juba valget kleiti. See ei pruugi näidata vanu kombeid kuidagi halvas valguses, pigem minnakse lihtsalt ajaga kaasa.
Tegelikult tundub, et nii udmurdid kui ka nende pulmad koos selle juurde kuuluva kombestikuga on valdavalt lõbusa iseloomuga. Oleks vägagi positiivne, kui udmurdid säilitaksid ka edaspidi oma vanu pulmakombeid, sest just need on aspektid, mis toovad neid teistest rahvustest esile ja muudavad omapäraseks.
Kasutatud kirjandus
Dr I. Manninen 1929. Soome sugu rahvad. Ko/Ü „Loodus“: Tartu.
Hodõreva, Marina 1995. Vatka ja Kalmezi udmurtide rahvamuusika. Tõlkinud Mall Hiiemäe ja Jelena Vlastova. http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/usund/eesti/hodoreva.pdf
Karm, Svetlana; Piiri, Reet; Reemann, Vaike; Värv, Ellen ja Õunapuu, Piret 2005. Pulmawärk. Soome-ugri pulmadega seotud esemed Eesti Rahva Muuseumi kogudest. Eesti Rahva Muuseum.
Lintrop, Aado 1999. Pulmad udmurdi külas. Loitsija udmurdi leheküljed http://www.folklore.ee/~aado/rahvad/pulm.htm
Lintrop, Aado 2000. Suur tamm, kuduvad neiud ja punane paat, kadunud harjast rääkimata. http://www.folklore.ee/tagused/nr10/tamm.htm
Lintrop, Aado 2003. Udmurdi usund. Eesti Rahva Muusemui sari 5. AS Võru Täht: Tartu.
Nurijevna, Irina 2004. Udmurdi laulutekstid teabeallikana.
Irina Nurijeva http://www.folklore.ee/tagused/nr24/udmurt.htm
Romanov, Roman 2010. Удмуртская свадьба. http://www.kazak-of-sky.ru/tunsyko/udmurty/udmurtskaya-svadba
Toots, Harvet 1997. Eestlane mari-udmurdi pulmapeol. http://www.suri.ee/il/97/3/udmapulm.html
Vladõkin, Valdimir. Three wedding tunes 2006. http://eng.olgaalex.ru/solo/three_tunes
Vool, Ene & Heinsaar, Tiia 2004. Hõissa pulmad. OÜ Hansaärigrupp: Tallinn
Vorshud kodulehekülg. Семейные обряды удмуртов. http://vorshud.unatlib.org.ru/index.php/%D0%A1%D0%B5%D0%BC%D0%B5%D0%B9%D0%BD%D1%8B%D0%B5_%D0%BE%D0%B1%D1%80%D1%8F%D0%B4%D1%8B_%D1%83%D0%B4%D0%BC%D1%83%D1%80%D1%82%D0%BE%D0%B2
Чагин, Г.Н. & Черных, А.В 2002. Народы Прикамья: очерки этнокультурного развития в XIX-XX вв. Пермь. http://nevesta-kazan.narod.ru/text/udmurt2.htm
Kui võrrelda pruudi ja peiu perekonna laule, tuleb nentida, et esimesed on pigem venitatud meloodiaga ja teised liikuvamad ja pidulikumad, kuna peiu pere on õnnelik, et saab töökäsi juurde. Pruudi omaksed aga jätavad oma lauludega hüvasti kalli pereliikmega, kasutades selleks uuemaid udmurdi ja vene päritolu lüürilisi laule (Kamezi udmurdid) või traditsioonilist laulu nimega ves’ak krez’- kuz’ (Hodõreva 1995).
Kokkuvõte
Kuigi nii eestlased kui ka udmurdid on soome-ugri rahvad, tuleb tõdeda, et meil on nendega võrreldes väga vähe vanu pulmatraditsioone järele jäänud ning oleme lääne mõjudega hoogsasti kaasa läinud. Käesolev referaat ei avanud tegelikult veel pooligi traditsioone ja rituaale, mis udmurdi pulmaga seotud on — seda eelkõige eestikeelse materjali puudulikkuse tõttu. Rohkem kirjandust oleks olnud vene keeles — see jäi aga kasutamata koostaja vähese keeleoskuse tõttu.
Mis on eestlaste jaoks ehk harjumatu, on nimelt see, et udmurdi kultuur üldiselt on palju usu ja vana kombestikuga seotud. Nii võib meile jääda Udmurtiast mulje kui maast, kus kõik on reeglistatud. Tegelikult on aga mitmed vanemad traditsioonid kultuurist kadumas — seda illustreerisid ka näiteid pulmariiete peatükist, kus mainiti, et osasid neist enam ei kanta. Ilmselt kasutavad ka mitmed udmurdi pruudid tänapäeval ka juba valget kleiti. See ei pruugi näidata vanu kombeid kuidagi halvas valguses, pigem minnakse lihtsalt ajaga kaasa.
Tegelikult tundub, et nii udmurdid kui ka nende pulmad koos selle juurde kuuluva kombestikuga on valdavalt lõbusa iseloomuga. Oleks vägagi positiivne, kui udmurdid säilitaksid ka edaspidi oma vanu pulmakombeid, sest just need on aspektid, mis toovad neid teistest rahvustest esile ja muudavad omapäraseks.
Kasutatud kirjandus
Dr I. Manninen 1929. Soome sugu rahvad. Ko/Ü „Loodus“: Tartu.
Hodõreva, Marina 1995. Vatka ja Kalmezi udmurtide rahvamuusika. Tõlkinud Mall Hiiemäe ja Jelena Vlastova. http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/usund/eesti/hodoreva.pdf
Karm, Svetlana; Piiri, Reet; Reemann, Vaike; Värv, Ellen ja Õunapuu, Piret 2005. Pulmawärk. Soome-ugri pulmadega seotud esemed Eesti Rahva Muuseumi kogudest. Eesti Rahva Muuseum.
Lintrop, Aado 1999. Pulmad udmurdi külas. Loitsija udmurdi leheküljed http://www.folklore.ee/~aado/rahvad/pulm.htm
Lintrop, Aado 2000. Suur tamm, kuduvad neiud ja punane paat, kadunud harjast rääkimata. http://www.folklore.ee/tagused/nr10/tamm.htm
Lintrop, Aado 2003. Udmurdi usund. Eesti Rahva Muusemui sari 5. AS Võru Täht: Tartu.
Nurijevna, Irina 2004. Udmurdi laulutekstid teabeallikana.
Irina Nurijeva http://www.folklore.ee/tagused/nr24/udmurt.htm
Romanov, Roman 2010. Удмуртская свадьба. http://www.kazak-of-sky.ru/tunsyko/udmurty/udmurtskaya-svadba
Toots, Harvet 1997. Eestlane mari-udmurdi pulmapeol. http://www.suri.ee/il/97/3/udmapulm.html
Vladõkin, Valdimir. Three wedding tunes 2006. http://eng.olgaalex.ru/solo/three_tunes
Vool, Ene & Heinsaar, Tiia 2004. Hõissa pulmad. OÜ Hansaärigrupp: Tallinn
Vorshud kodulehekülg. Семейные обряды удмуртов. http://vorshud.unatlib.org.ru/index.php/%D0%A1%D0%B5%D0%BC%D0%B5%D0%B9%D0%BD%D1%8B%D0%B5_%D0%BE%D0%B1%D1%80%D1%8F%D0%B4%D1%8B_%D1%83%D0%B4%D0%BC%D1%83%D1%80%D1%82%D0%BE%D0%B2
Чагин, Г.Н. & Черных, А.В 2002. Народы Прикамья: очерки этнокультурного развития в XIX-XX вв. Пермь. http://nevesta-kazan.narod.ru/text/udmurt2.htm
No comments:
Post a Comment